Las ma trükin Sind siniseks!
ehk
Oh, kuidas need viiulid võivad siin novembri eelõhtul saagida.
Kõigepealt mõjub see Beethoven juba minu köögilaual läpaka kõlaritest iroonilisena. Aga arvestades seda, et viimased kaks nädalat on mul kraanikausis kaks pesemata taldrikut, pudrupott, kolm kruusi ja peotäis nuge-kahvleid, tõenäoliselt peotäis orgaanilist elugi juba ning et ma pole täna ühtegi osa “Losti” veel vaadanud, võib endale korraks lubada seda kujutluspilti vaesest kirjanikust, kes toitub klassikalisest muusikast ja maksab elektriarveid natuuras. Veel kõndisin ma üle pika aja täna Laiast tänavast ida poole, olles unustanud et peale marsruudi Kalamaja-RIMI-Vanalinn üldse veel muud maailma olemas on. Teel kinno unustasin end kahel korral valgust vaatama. Esimene kord jäi pilk rippuma Raekoja platsi kohal olevatesse valgetesse ülikõrgetesse kiudpilvedesse, teine kord Nimeta baari vahetus läheduses veel korra taevasse jõllitama, korraks voolas peale imeline fotograafiline valgus ja soojus ning oli tunne, et viimastele augustilõppu kinni jäänud inimestele pakutakse paari järgijäänud lohutusepäeva. Kevadetunnet enne sünget ja sügavat talve. Ja tuli kohe meelde see Paavo luuletus, mille ta mulle öösel meili peale saatis ja mis lõppeb sõnadega: “august oh august / anna meile veel mõni nädal / et saaksime millestki kinni hoida / ja mitte libiseda / suurde tundmatkuusse“.
Õhtu on juba teistsugune, pärast kino, on juba selline tume ja ahne sügis, mis neelab oma põhjatu kurguga endasse veel viimasedki augustisse kinni jäänud inimesed. Inimesed, kes peaaegu ei mäletagi, et vahepeal on olnud terve september, terve oktoober. Inimesed, kes rebitakse läbi selle kahe malbe sügiskuu otsekui läbi mingi romantikaigatsusliku uneuima jahedasse ning porisesse novembrisse. Novembri esimene kannahoop makku, esimene külm kõrvakiil äratab neid lõpuks ometi üles sellest suvealguse sireliumast, vahetab pehkinud aju värske ja töötahtelise vastu. Novembri eelaimdus õhtuses Tammsaare pargis, kui jalutan kino lõppedes läbi siiski romantilise sügisõhtu, kus noored karjuvad keset pargi kõnniteeruute, et neil on täiesti savi sellest, kas keegi teine arvab minust midagi või mitte, nad rebivad end seltskonnast lahti, lootes, et keegi järele jookseb, aga keegi ei tule, visatakse vaid sapiseid märkusi ja klammerdudes Antoni kuju külge, nutetakse sügisöös kirjaniku sülle kogu oma nooruseagoonia, inimeste armastuse vajadus ja üksinduse hirm. Ja mina jalutan läbi selle vaheda sügisõhu, kogu aeg tunne, nagu kõikide inimeste mõtted ja hirmud oleksid voolanud tumepunase verena Tammsaare pargi pragunenud ruutudest laotud kõnniteele. Tänase õhtu värvid – selged ja lõhnatud. Krõbekollased tumedakstõmbunud vahtralehed inimeste mõttete ja hirmude tumepunase verega koos.
Aga alustada tahtsin ma hoopis hommikust, mitte jõuda enne algust kohe välja õhtustesse kolisevatesse trammidesse. Alustada tahtsin ma sellest, et ärkasin täna kaks ja pool tundi, et esmaspäev ei olnud kuigi lahke minu voodist välja ajamisega ja kui ma lõpuks üles sain ja keldrist oma pesu kuivatist tooma läksin ja kõik nagu oli, aga seda ühte ei olnud ja kui ma aru sain, et minu jalgratast ei olegi, ei voolanud mu peale ükski viha ega pahameel, sest oma sisimas ma teadsin, et Tallinnas varastatakse ikkagi lõpuks su jalgratas ära ja kui siis veel korterisse tagasi jõudes plahvatas laua peal nädal aega soojas seisnud kurgipurgi kaas sellise pauguga nagu keegi oleks revolvrist tulistanud, helistasin hetkegi kõhklemata politseisse ja palusin neil mõlemasse loosse selgust tuua.
Politsei tuligi, hindasin kainel pilgul prügikasti kõrval seisvaid tühje veinipudeleid. Naissoost politseitöötaja hindas ka. Aga teda huvitas pigem see, kas mu korter on kahest korterist kokku ehitatud või mis? Kõik sujus, sain oma viisteist allkirja antud ja mittelõhutud lukkudest tehti umbes 40 fotot. Teatrisse.
Kuskile kino ja teatri vahepeale, kuskile Kalamaja tänavatele peab veel jääma paar olukorrakirjeldust, just need, mille jaoks ma Beethoveni mängima panin, just need, mis saavad alguse mingitest ilusatest sõnumitest või ukse taha jäetud pudelitest, kirjadest, moosi- ja kurgipurkidest, veiniavajatest ja kookidest. Olukord, kus päev saab alguse alles lõunal, olles ära magatud mitu tundi tagasi rünnanud peavalu, kus läptop kleepub jalgade külge, kus minu külge kleepunud tunded ootavad seda jahedat novembrit, sest lõpuks ometi on neil tunnetel vaikselt tunne, et nad vist saavad endaga hakkama, sulavad minu küljest lahti. Mul on veel poolteist hooaega “Losti” vaadata. Siis saab läbi minu segane oktoober, siis algab uus aeg, uus õhk, uus armastus. Siis jookseme tormijooksuga puumajaderajooni tänavatele, tabame tüübi, kes varastas minu ratta, otsime neid, kes viivad meie hingerahu ja hingame sisse kainestavat novembrit.
Ent nüüd jääb usk, lootus, armatus, need kolm; aga suurim neist on armastus!
(Korintlastele 13:13)