sel ööl kui keegi mürgitas mu koera

sel ööl kui keegi mürgitas mu koera
ulus tuul rohkem kui kakskümmend kuus sõlme tunnis
tume öö, mis keeras end kerra
majade vahel asuva kuuseallee taha
ma olin kõigest kuusteist
ja juustuvabriku kõrvalt leitud
elu esimese armastuse udemeid maitsnud
joobnud suurtest mõtetest ja kartsin
kõige rohkem surma oma elus sellel hetkel
sest keegi ei olnud seletanud
mis asub hääletu pimeduse taga
veel oli jäänud kõvasti aastaid
aga ma ei tundnud eesootavat aega
ja seega kartsin kõike
öövarje
üksindust
armuvalu
isegi seda, kuidas tuul sellelel koeramürgitamise ööl
kuuseallee okastikus ringi rebis
ometi jah
nüüd ometi mõtlen
et kuidas ma lootsin ja joobusin
selle kaks korda vanema naise hingeõhu kütkeis
ja olin kartmatu samal ajal
sest uskusin iseenda kõikvõimsusesse
sellel koeramürgitamise ööl
mil tundsin sõpruse ja armastuse väljarebimist südamest
mõned lennukid lendasid pea kohal
tuues sõnumeid ülaltpoolt pilvi

selle tugevusega tuule mõjul undavad peened traadid
õõtsuvad jämedad puuoksad
vihmavarju kasutada on raske
tühjad plastmassist vedelikunõud kukuvad ümber
ja ta tugevneb veelgi
kerib kurgust üles
armastuseagooniaaatomid
paisuvad tormiseks kõvaks rajutuuleks
selle tugevusega tuul liigutab kohalt kinnitamata esemeid
võib põhjustada kergeid purustusi
igasugune liikumine vastu tuult on ülimalt raske
autod maanteel kalduvad kõrvale
tuule mõjul murduvad puuoksad ja südamed
ja lõpuks…

vastu hommikut taandub tuul
vaid neli sõlme
selle tugevusega tuult on tunda näol
puude ja põõsaste lehed sahisevad ja värisevad
tuulelipp hakkab liikuma
lipp lehvib kergelt
suits kaldub püstjoonest tuule suunas
rohkem kõrvale kui vaikse tuule puhul
see on vaikne tuul
mida nahk ei tunne
milles lehed ei liigu
ja järves veepind väreleb
ilma valgete harjadeta

mu pisarad põrkuvad kuuseallee kõnniteeäärel
ja keegi mürgitas mu koera
ning ulus armastuse olematuks

mu koer oli afgaan
hurt – jahikoer leopardide ja gasellide küttimiseks
mu tuul oli afgaan
kuum edelatuul amudarja ülemjooksul
afganistani mägedest alla
türkmenistani ja usbekistani lauskmaale
mu koer oli chinook
cha-cha, ma belette
mu tuul oli chinook
föön kaljumäestiku idajalamil
lumeõgija
peamiselt talvel

6. jaanuar 2015
kodus

kui ma suren siis matke mind sohu

kui ma suren siis matke mind sohu
sinna järve kus turbane vaip
taga puude ja raja ja rohu
vajub aeglaselt põhja mu laip

sajab sügise alguse rahe
pinnal peegeldub mändide värv
kustub aeglaselt minu tahe
neelab kurbuse vaikne soojärv

nii kaua kui keha on lagu
langeb pinnale aeglaselt lumi
nii elada tahtsingi nagu
ühes filmis kus lõpp oli uni

tuleb talv külmub järvele jää
valges vaikuses vaikib ka lind
peale tühjuse miskit ei jää
pole armastust, sind ega mind

Pärastlõunaseisak

Vihma sajab. Mitte enam taevast, vaid puulehtedelt ja aknast paistab vana surnuaed. Selle taga sirutab end laiali hall maantee, niiske ja pikk, mille ääres kasvavad hobumadarad, kassisabad ja longus põisrohi ning mida mööda kõnnivad ühtlaste pikivahedega hallides vihmamantlites ühesugused inimesed, ninad allergianohul. Maantee nabast nööbini, pärast mida algab pime öö, mille varjus saab hääletult kuupaistel ujuda.
Ja selle maja juures –
mis asub selle maantee ääres
selle pika ja igava ja halli maantee ääres –
selle maja juures on murdunud pruunidest aialippides tara
mille najal kasvavad kolm pirakat pojengipõõsast
juba ammu ära õitsenud, aga kuidagi on veel roosat ja valget värvi tunda
ja nukra näoga tüdruk jalutab pöetud muruga augustiaias pulstunud karvade ja oranži sabaga kassi
ja üks poiss istub käsipõsakil aknalaual
selg ja istmik toas, jalad aknalaua alt läbi seina surutud
kõlguvad niisama tuules
lohakalt ja nii
ja läbi vaikselt kahisevate paplilehtede kandub mööda õue Dido itk
“remember me, remember me, but ah! forget my fate.”
nagu kummitus möödunud aastast
tüdruk on küll sõnatu ja sale ja tusane ja igav
aga tema kleidi veatu sirgus ja vöökoha kõrgus mõjuvad aristokraatlikult
poisil on pruntis huuled, pisikesed kõrvad ja pikk ümar nina
ta vilistab Didole vastu
midagi rõõmsat ja ebakohast kuid helget
ja nad on korraks seisatanud
vaatavad kaamerasse
sest et fotograaf tahab jäädvustada maja seinale maalitud poolemeetrist võõrasema
kogu tema õite valkjaslillakas ilus koos inimestega
magus magus joovastus mis täidab õue
lahe läbme lehk mis immitseb joonistatud võõrasema tolmukatelt
keerab end ümber kassi ja poisi jalgade ja tüdruku v-kujuliste kulmude
mingi seisev pärastlõuna vist
ja see on väheseid kohti kus paistab päike
õhtu sõidab pärastlõunale igavleva aeglusega sisse nagu hiigelpikk kilomeetrine makaron

Pärast piparmündimaitselise hambapasta hilistalve

teatud anatoomiliste eriärasuste tõttu
ei tundnud ma välikemmergust õhkuvat külma
mida see tüdruk ütles tundvat
kui käis märtsivarajases õhupäikeses
seal raagus sirelite all väikeses majas asju ajamas
me olime just armunud
või õigemini mina temasse
sest ma polnud julenud midagi öelda
kartes et ta jookseb mu eest
läbi lume sest kevad polnud veel tulnud
öösiti oli väga külm ja kui ei olnud aega
et ahje kütta või tahtmist
külmetasime hommikul väga jahedas
või oli köögikapil jäätunud või
aga hommikud
kui lõpuks plekk-kruusi sai valatud liiga suur kohv
mida me jõime pea tunni
kui vana köögi kivipõrand
villaste sokkide ja kalosside all endam tunda ei andnud
kui värske keemiahõnguline piparmündilõhn
roomas mööda köögi laua vakstut
ja kui mitu päeva hiljem me suudlesime
esimest korda
ja ma tundsin seda piparmündi maitset oma suus
just pärast hammaste pesemist
solgiämbri soga rikkus valge
isegi veidi roosakas pasta ja sülje segu
sest külmast kangete kätega kraapisime igemed veriseks
ma kahtlusasin end temasse armumises juba ammu
aga need kaks nädalat seal maal
kus lumi lumi oli igal pool külm
oli lumi
me katsusime hästi vähe rääkida
ja hoopis rohkem lugeda
aga unustasime end teineteise silmadesse
jutustasime lapsepõlveraamatuid ümber
neid iidsete aegade lugusid ja seda hiina portselanilugu
muinasjutte kus tagasi ei tohtinud vaadata
sest sa muutusid kiviks
ja kaevanduselugusid ja malahiitlaegast
haapsalu valget daami ja esimese vabariigi aegset laulupidu
kus inimestel oli raamatus rõõm
ma kirjeldasin sellele tüdrukule
raamatute lõhna ja seda
kuidas ma salaja kuuri pööningul käisin
saepuruste lauajuppide vahel
ungari muinasjutte lugemas
ja hiljem võtsime pruuni õllepudeliga naabrilastega
õunakisselli metsa kaasa
sinna kus me nägime kitse pealuud
ja sinna kust me karjudes põgenesime
aga enne olin selle naabirpilkaga
teinud nalja inimeste ja meeste ja naiste üle
ja minu tolle hetke tüdruk kelle poole ma vaatasin
kui ma temaga raamatutest rääkisin
suus piparmündi ja tema hingeõhu maitse
meil oli hästi külm need kaks nädalat
ja ma unistasin kuidas sirelid hakkavad õitsema
ja kuidas me linnast siia maale kolime
terve suve läbi alasti muru peal lebame ja pilvi vahime
kuidas ma alevi poest jalgrattaga hambapastat, leiba ja lastevorsti toon
sest kelder oli veel kartuleid täis ja vanaema ajast
oli veel igasuguseid asju meile kasvama pandud
ja kuidas pärast seda
kui me esimest korda lõpuks läbinisti teineteise omaks saime
tuli bussiga linna sõita
sinna linna
kus keskküttesoojus meie erinevates korterites
sulatas kõik kuidagi vormituks massiks
meie vajadus üksteise järele
voolas laiali nagu sulavõi
ajaga muidugi
ja sirelite õitsemise ajaks oli niikuinii ammu juba kõik
ning ma vaatasin terve suve üksinda taevasse
vahepeal nutsin ka, hästi vaikselt
eriti hommikuti pärast hammaste pesu
kui ma tema maitset enda suus tundsin
ja õhtuti ka
kui ma vähkresin voodis
sest majas ei olnud kedagi ja ma kartsin
piparmündilõhna ning seda et aeg
ei parandagi midagi ära
ja ma lugesin terve suve muinasjutte
vanu lasteraamatuid ja siis
kui ma tõin lilli aiast
vaasi
kogu aeg lõhnas nagu sina
aga ma harjusin
üksindusega
nagu me kõik harjume
ainult hambapasta lõhn
ei lasknud vahel öösiti uinuda

järgmisel talvel
kui ma sõitsin bussiga maale
oli valge lumi
sinine taevas
ning vahepeal jooksis must metsatriip
mul oli hästi ülev tunne
ma istusin bussis ühe tüdruku selja taga
kelle juuksed lõhnasid kui lagrits
ma väljusin meelega tema peatuses
koputasin õlale ja küsisin
kas ta on lugenud ungari muinasjutte
hiljem kõndisin 4 kilomeetrit
läbi pimeda põldude vahel
maakodu uksel naeratasin
kui keegi oleks näinud siis oleks öelnud
et hästi totakalt tõenäoliselt
me lugesime terve suve
uut ameerika kirjandust
ja
hiljem sai temast minu päev ja öö

Oktoobrilõpu usus, lootuses ja armastuses.

Las ma trükin Sind siniseks!
ehk
Oh, kuidas need viiulid võivad siin novembri eelõhtul saagida. 

Kõigepealt mõjub see Beethoven juba minu köögilaual läpaka kõlaritest iroonilisena. Aga arvestades seda, et viimased kaks nädalat on mul kraanikausis kaks pesemata taldrikut, pudrupott, kolm kruusi ja peotäis nuge-kahvleid, tõenäoliselt peotäis orgaanilist elugi juba ning et ma pole täna ühtegi osa “Losti” veel vaadanud, võib endale korraks lubada seda kujutluspilti vaesest kirjanikust, kes toitub klassikalisest muusikast ja maksab elektriarveid natuuras. Veel kõndisin ma üle pika aja täna Laiast tänavast ida poole, olles unustanud et peale marsruudi Kalamaja-RIMI-Vanalinn üldse veel muud maailma olemas on. Teel kinno unustasin end kahel korral valgust vaatama. Esimene kord jäi pilk rippuma Raekoja platsi kohal olevatesse valgetesse ülikõrgetesse kiudpilvedesse, teine kord Nimeta baari vahetus läheduses veel korra taevasse jõllitama, korraks voolas peale imeline fotograafiline valgus ja soojus ning oli tunne, et viimastele augustilõppu kinni jäänud inimestele pakutakse paari järgijäänud lohutusepäeva. Kevadetunnet enne sünget ja sügavat talve. Ja tuli kohe meelde see Paavo luuletus, mille ta mulle öösel meili peale saatis ja mis lõppeb sõnadega: “august oh august / anna meile veel mõni nädal / et saaksime millestki kinni hoida / ja mitte libiseda / suurde tundmatkuusse“.

Õhtu on juba teistsugune, pärast kino, on juba selline tume ja ahne sügis, mis neelab oma põhjatu kurguga endasse veel viimasedki augustisse kinni jäänud inimesed. Inimesed, kes peaaegu ei mäletagi, et vahepeal on olnud terve september, terve oktoober. Inimesed, kes rebitakse läbi selle kahe malbe sügiskuu otsekui läbi mingi romantikaigatsusliku uneuima jahedasse ning porisesse novembrisse. Novembri esimene kannahoop makku, esimene külm kõrvakiil äratab neid lõpuks ometi üles sellest suvealguse sireliumast, vahetab pehkinud aju värske ja töötahtelise vastu. Novembri eelaimdus õhtuses Tammsaare pargis, kui jalutan kino lõppedes läbi siiski romantilise sügisõhtu, kus noored karjuvad keset pargi kõnniteeruute, et neil on täiesti savi sellest, kas keegi teine arvab minust midagi või mitte, nad rebivad end seltskonnast lahti, lootes, et keegi järele jookseb, aga keegi ei tule, visatakse vaid sapiseid märkusi ja klammerdudes Antoni kuju külge, nutetakse sügisöös kirjaniku sülle kogu oma nooruseagoonia, inimeste armastuse vajadus ja üksinduse hirm. Ja mina jalutan läbi selle vaheda sügisõhu, kogu aeg tunne, nagu kõikide inimeste mõtted ja hirmud oleksid voolanud tumepunase verena Tammsaare pargi pragunenud ruutudest laotud kõnniteele. Tänase õhtu värvid – selged ja lõhnatud. Krõbekollased tumedakstõmbunud vahtralehed inimeste mõttete ja hirmude tumepunase verega koos.

Aga alustada tahtsin ma hoopis hommikust, mitte jõuda enne algust kohe välja õhtustesse kolisevatesse trammidesse. Alustada tahtsin ma sellest, et ärkasin täna kaks ja pool tundi, et esmaspäev ei olnud kuigi lahke minu voodist välja ajamisega ja kui ma lõpuks üles sain ja keldrist oma pesu kuivatist tooma läksin ja kõik nagu oli, aga seda ühte ei olnud ja kui ma aru sain, et minu jalgratast ei olegi, ei voolanud mu peale ükski viha ega pahameel, sest oma sisimas ma teadsin, et Tallinnas varastatakse ikkagi lõpuks su jalgratas ära ja kui siis veel korterisse tagasi jõudes plahvatas laua peal nädal aega soojas seisnud kurgipurgi kaas sellise pauguga nagu keegi oleks revolvrist tulistanud, helistasin hetkegi kõhklemata politseisse ja palusin neil mõlemasse loosse selgust tuua.

Politsei tuligi, hindasin kainel pilgul prügikasti kõrval seisvaid tühje veinipudeleid. Naissoost politseitöötaja hindas ka. Aga teda huvitas pigem see, kas mu korter on kahest korterist kokku ehitatud või mis? Kõik sujus, sain oma viisteist allkirja antud ja mittelõhutud lukkudest tehti umbes 40 fotot. Teatrisse.

Kuskile kino ja teatri vahepeale, kuskile Kalamaja tänavatele peab veel jääma paar olukorrakirjeldust, just need, mille jaoks ma Beethoveni mängima panin, just need, mis saavad alguse mingitest ilusatest sõnumitest või ukse taha jäetud pudelitest, kirjadest, moosi- ja kurgipurkidest, veiniavajatest ja kookidest. Olukord, kus päev saab alguse alles lõunal, olles ära magatud mitu tundi tagasi rünnanud peavalu, kus läptop kleepub jalgade külge, kus minu külge kleepunud tunded ootavad seda jahedat novembrit, sest lõpuks ometi on neil tunnetel vaikselt tunne, et nad vist saavad endaga hakkama, sulavad minu küljest lahti. Mul on veel poolteist hooaega “Losti” vaadata. Siis saab läbi minu segane oktoober, siis algab uus aeg, uus õhk, uus armastus. Siis jookseme tormijooksuga puumajaderajooni tänavatele, tabame tüübi, kes varastas minu ratta, otsime neid, kes viivad meie hingerahu ja hingame sisse kainestavat novembrit.

Ent nüüd jääb usk, lootus, armatus, need kolm; aga suurim neist on armastus!
(Korintlastele 13:13)

valged hommikud

kui kõrvus kumiseb suvelõpuidülli võimendav süntesaatorimuusika
jarre ja vangelis ja grünberg
ole tänatud youtube, kes sa igapäevase disko meie elutuppa tood
kui seda ei oleks, kuulaksime ainult suve kasvamist ja friigiksime outi, sest kohe on ees hirmus sügis
sex, drugs ja rock and roll
kui loed raamatutest eludest, mis kattuvad sinu omaga
õuest puhub tuppa säärane tuul, et ei usu enam, kas oled ise või mitte
ei usu enam armastuse olemasolusse
ei usu enam vihkamise olemasolusse
ei usu enam sellesse, et on olemas olemasolud
valged hommikud, valged hommikud, valged hommikud
need, mis haiget teevad
paistavad ruloode vahelt sisse
peksavad näkku
sinikaid
ärgata on valus
sest eelmiste õhtute pildid hõõruvad ajus
tuletavad meelde õnnelikke hetki
raamatute lugemine teeb haiget
akna taga on mütsiga poiss, kes otsib telefoni teel oma vanemaid
tundub et ei leia
vvaahheell oonn mmaaaaiillmm kkaahheekkoorrddnnee
maailm on minu obsessioon
siis kuulan süntesaatoreid nii kõvasti, et kõrvad hakkavad jooksma järvi ja jõgesid ja vett
mett
tavalist kraanivett, siis pudelivett ja lõpuks mineraalset idülli
valged hommikud, valged hommikud, valged hommikud
need mil istud jõgede ääres ja vaatad iseendaga tõtt
nad tulevad kaunis rongkäigus, kõik need sinu ideaalid
katavad maa, tõusva päikese valgel, oma heledate ja tumedate juustega
taeva sinavasse kuplisse lõikavad kääridega
sisse origamit ja ajaloolist tõde
pärast, tuhande aasta pärast, inimesed loevad
ja mõistatavad, mida sellega öelda küll taheti
mis on see eelnenud elude müsteerium
valged hommikud, valged hommikud, valged hommikud
siis tuleb aeg, kui ei ole enam pilvi
siis tuleb jälle
pilvitu taevas
pilvedega.
aga seda, mis siis tuleb.
siis tuleb.
dann kommt wieder
wolkenloser Himmel
mit den Wolken.
aber, was dann kommt.
dann kommt.

Vahel on selline päev, kus luuletused kukuvad ise paberile

ÜHEKSALEHELISE SIRELIÕIE ÖÖ

ükskord tuleb jälle õhtu
nagu hiigelsuur üheksaleheline sireliõis
nuumab me armastusevajadust oma saabuva jaheda käega
pistab suu täis iluokkaid ja ihasaladusi
kümnetes puupalkmajades
süüdatakse vanaaegseid laualampe
avatakse kladed ja märkmikud
ning kirjutatakse sinna
et täna oli see päev
kus midagi erilist ei juhtunud
valgus oli küll imeline täna õhtul
kõik istusime koos verandal ja jälgisime
kuidas päike metsa sisse uppus
ja jämeda täiskuuga kohti vahetas
kuidas nende tants tekitas tumemusta metsa kohale
heleroosa taeva mille sisse
oleksid kõikide meie silmad soovinud igavesti ära uppuda
täna oli see päev
kus hommikualguse unises uimas
suudlesime kastemärjas rohus nii
et riietest tungis läbi rohumärg
roomas üdini ja pani üle keha värisema
kus pärastlõunane päike võttis lahtiselt higistama
kus plekk-kastekannust kallati vett kaela
kus värsked maasikad kukkusid jaheda valge veini sisse
kus kümned sõnad tegid elamise tunde suuremaks kui kunagi varem
kus kaks liblikat rahmeldasid tiibade lehvides pärastlõunases malbes lääguses
kirjutatakse kladedesse
et täna oli see päev kui me
õhtu eest põgenedes end sügavale pika heina sisse peitsime
kus rohi torkis kaelu kui vaatasime üles taevasse
ning arvasime rünkpilvedes nägevat kogu maailma asju
lendavat klaverit ja suurt siidmusta hüljest kolme loivaga
maailma suurimat leivavabrikut kus töö käib hilisõhtust varahommikuni
ja suured sajakilosed leivad lendavad mööda linna
mööda varahommikust linna ja saadavad endid poodidesse
arvasime rünkpilvedes nägevat kogu maailma hiilgust ja viletsust
et täna oli see päev
kui päike uppus tumeda metsa sisse
kirjutatakse kladedesse
et täna midagi erilist ei juhtunud
samas tähele panemata
kui palju oli selles päevas hetki
mis tasuks igavesti romaanilehekülgedele talletamist
kallutatakse tühjaks piparmünditee kruus
ja kustutatakse vanaaegne laualamp
ning vaadatakse
kuidas sireliõieöö oma üheksa kroonlehega
hiilib valge uduna aknataguses õunapuuaias
haaratakse kinni sellest inimesest
kes on kõige parem maailmas
kelle hingetõmbed tekivalge all
rahustavad sinu kõige õudsemad hirmud
rahustavad maha sinu liha ja luud ja üdi
sa tunned tumenevas öös
puhaste juuste ja magava armastuse lõhna
kadreerid fotograafiliste silmadega
möödunud päeva hetki
korrastad kogu oma sisemist arhiivi
lahterdades erinevatesse kastidesse head ja kurjad mälestused
kallistad seda suurt üheksalehelist sireliõieööd
hiilid tasahilju voodist
et seista rohumärjas õunapuuaias
ja tunda kogu maast kerkivat jahedust
oma peas
mis mõtted kõik selgitab
kerib su ümber aastasadade tarkuseudu
hingad korraga sisse kogu maailma teadvust
kallistad iseennast selles suures ja heledas öös
kuuled puude kasvamist
rohu hingamist
ja hiilid varvaste külmetades tuppa tagasi
poed teki alla
jalgadel niidetud murukõrred kõditamas ööd
kallistad magajat
suled silmad ja näed unes
kuidas ükskord tuleb jälle õhtu
nagu hiigelsuur üheksaleheline sireliõis
nuumab me armastusevajadust oma saabuva jaheda käega
pistab suu täis iluokkaid ja ihasaladusi
kümnetes puupalkmajades
süüdatakse vanaaegseid laualampe
avatakse kladed ja märkmikud
ning kirjutatakse sinna…

17. juuni 2011

KUS OLED SINA SIIS KUI

kus oled Sina siis kui kukub päike
suure tumeda ja musta metsa taha
taevasinistele pilvedele roosa läike
annab öö ja kallab valge udu maha

kus oled Sina siis kui sõidan mööda maanteid
janunedes öödest haaran sõõmu
hingan sisse möödakihutavaid vaateid
tunnen Sulle mõtlemisest rõõmu

aeg astub alati omasoodu
hämaras valguses uneleb loodu

17. juuni 2011

RABAS

suur suveõhtu voolab me peale
loojuv päikene suudleb me huuli
mätaste tasases loksumises
hingab rahulik raba
laseb pisikestel lendavatel putukatel
teha mu habemesse pesa
lebame jalad surutud mürkrohelisse
märga ja niiskesse samblasse
üsna madalalt üle me peade
lendab üks lind kelle nime ei tea me
igas tema tiivalöögis on sees
kõikide maailmade suurus
suveõhtu voolab me peale
katab silmad sooja kukkuva päikese
viimaste kiirtega
ja niikaua
kuni varvastel ei hakka veel külm
hoiame teineteise ümbert kinni
ma korjan Su nabaservast marju
ja peidan need männipuu varju
niiskesse jahedasse samblasse
kuhu homseks on kasvanud
seitseteist Sind
õõtsute niiviisi saabuva suve päikesekullas
ja kogu maailm käib teid vaatamas
sest teisi nii erilisi pole
kasvate rabaga üheks
aastasadade pärast murenete
magusaks huumusemullaks
ja seitsmeteistkümne Sinu peale
heidavad kord uued
kes hoiavad ümbert kinni
korjavad teineteise
nabaservast marju
kallavad sellest saadud siirupiga
üle kogu suure raba
soo ja ilma
ning kõik kleepuvad nende armastusse
kogu maailm muutub läbipaistvaks
ja korraga on kõigile selge
milleks edasi hingata

joome nabaservamarjade siirupit

17. juuni 2011

Nautida seni kuni võimalik!

Liiga palju värsket õhku, liiga palju kevadet, liiga palju liikumisi, kiikumisi ja emotsioone. Liiga palju rahu, liiga palju ilusaid värve, kummalisi vestlusi, hingematvaid mõtteid, ajatuid vaateid ja ajaloo kordumatust. Kevad, oma jaheda pealetungi, maheda linnuhäältekära ja hoogsa embusega, haarab meid tuhatkordselt endasse ning annab aimu elamise talumatust kergusest. Täna on Kalamaja vahel jahe arutu kevad. Linnainimesed jalutavad, kultuurikilomeeter põntsub jalgade all, keefirisupp loksub kõhus, osoonimürgituse jääknähud käivad lainetena üle keha, nii et avastad end kuskil kevadkrampides värisemas Kalamaja pargi varaõhtuses murus, suust välja tilpnemas võilill. Kohe-kohe hakkavad ragisedes õitsema tuuletuisud, suvekannud, kirjulillad, saareviisid, sahverkingad, kõduvidrikud, maamuusikad, sinikillud, kollakad, ööviiulid, sadakümned, purukollid, kasekannad, hõreheinad, mõruminnid ja orakeeled. Kohe-kohe puhkeb kevade sümfoonia lõpp- ja suvede algakord – sirel. Kohe-kohe on möödas see arutu kevad. Nautida seni kuni võimalik! “Parim enne” pole veel möödas.

Argiinimese monoloog, kes tahaks pakkuda teravaid elamusi.

Kui ma kodunt välja läksin, lakkas vihm ja päike paistis terve tee.
Käisin teatris ja poes.
Kui ma koju jõudsin, hakkas vihma sadama.
Nüüd vaatan aknast, kuidas aeglaselt täituvad vihmaveeloigud Kalamaja lohkuvajunud asfaldil.
Minu toapõrand on täis valget lund.
Seda juhtub siis, kui pesumasinasse on sattunud pabertaskurätt.
Ma arvan, et seesama, mille ma üleüleeile teatris täis nutsin, pärast etendust.
Nüüd on see taskurätt lumeks saanud, see on minu toapõrandal ja võimalik,
et ei sula enam mitte kunagi ära.
Kui ma just harja ja kühvlit ei võta ning seda kokku ei pühi.
Poest ei olnud ka midagi võtta.
Teravate elamuste saamiseks ostsin tšillit.
See toob vast vaheldust
minu tänasesse liiga läägesse pühapäeva.
Ma kirjutan täna teist korda, see on haruldane.
Aga ma tahtsin sellest äranutetud lumest rääkida, mis minu toapõrandal on.
Tegelikult on see kõik väljamõleldis,
puhas fiktsioon.
Pole olnud mingit lund, mingit teatrit, mingeid emotsioone – ei mingit elu.
Romantika olen ma ka välja mõelnud.
Ainult tšilli on tõeline, see, mis toob mu tänasesse päeva teravaid elamusi.
Mõned teravad polaroidid teen ka siis.
Riputan siia samasse Kalamaja vahele üles.
Tulge näitusele, vaatama, mis värk on.
Ma pildistan elu. Lasen pärast paljundada tuhandetes eksemplarides ja te saate osta minu elu.
Kõigest eelnenust ajendatuna lugesin läbi pool näitemängu “Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama”. See on Lagarce oma.
Tema kirjutatud. Üle poole ei jõudnud, sest et ta kirjutab liiga hästi.
Liiga õigesti ja liiga otse.
Nüüd olen kodus ja ootan, et vihm jääks järgi.
Et keegi tuleks ja ütleks, mismoodi me peame oma elusid elama.
Et keegi mind valvaks.
Et keegi suudaks analüüsida mind ja iseennast.
Te näete kuidas need inimesed kõnnivad vihmavarjudega minu aknast mööda?
Ah, te vist ei näe… õige jah, teid pole siin.
Kutsuksin teid külla, siis te näeksite lund minut toapõrandal.
Ärge parem tulge. Joome hoopis sõnu. Mis sest veinist enam.
Kuulete seda vaikset ja lakkamatut vihma kolinat?
Raudselt kuulete. Seda ei ole võimalik mitte kuulda.
Koridoris kajavad hääled ja sammud.
Naabrid toimetavad, koristavad, elavad.
Mul on toredad naabrid, kas ma olen juba rääkinud?
Ma tunnen neid kõiki. Osasid vaid nime ja nägupidi, aga see ei loe.
Tähtis on teada inimesi, öelda neile tere. Nagu eile üks inimene ütles.
Ilusasti ütles.

Kärdla, üheksaid oli palju sel päeval

Bussi ootamine tühjal peaväljakul, tühjal pargipingil on võluv. See üks hetk iseendaga ja iseendana. Väljakuäärne väike allee kannab esimesi sügisesi koltund vahtralehti. On varaõhtu väikelinnas Kärdla. Just tuli ära tulla stiihiliselt luulefestivalilt “Kahanev kuu”. On üheksanda kuu üheksas päev selle sajandi üheksandal aastal. Hommikul kell üheksa null üheksa heiskasime festivalilipu. Säras päike, kuldas Hiiumaad, meid võõrustas poetess Alavainu Ave.

Mis on see luule? Viisita laul, ütleb Runnel. Ja veel ütleb ta, et luule on klaas vett, kust me lonksude kaupa joome. Oma luulesõõme pakkusid täna Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Juku-Kalle Raid, Elo Viiding ja teised head eesti luuletajad. “Luuletajagi räägib emakeeles, sest muidu pole ta sõnadel sisu…” parafraseerin Maurust Tammsaare “Tõe ja õiguse” teisest osast.

Täna sai jätku üks eesti luule traditsioon. Aastaid tagasi sai Ave Alavainu omale päranduseks poetess Betti Alveri käevõru. Selle kinkis talle Alveri pärija, täites nii poetessi soovi. Alver sai selle omakorda kingiks Johannes Vares Barbaruse abikaasalt. Nii sõnastas Alavainu ka käevõru statuudi, et see tuleb pärandada noorele ehk lootustandvale eesti naisluuletajale. Kolme kuu möödudes, käevõru omanikuks saamiset, tuleb teha testamen ning määrata järgmine saaja.