-13. Järgmine peatus linn

Kõnnin üksinda öises linnas, lumi kukub kapuutsile ja roos külmetab käes. Selline tunne, nagu trammi oleks veetud suur Estonia klaver ja keegi mängiks sellel prelüüdi talvele. Esmaspäeva õhtu ja linn on vaikne nagu mets. Trammis on keegi uus naine lugenud sisse kõik peatuse nimed ja tekst “järgmine peatus” kõlab nüüd palju energilisemalt. Umbes nii, nagu ta oleks iga kord väga elevil, kui järgmine peatus saabub. Inimesed trammis jäid suht ükskõikseks. Igaüks väljus ikka oma ettenähtud peatuses.

Kontsert oli täna. Selle pärast ka see roos näpus. See on selline naljakas komme, et pärast kontserte tuuakse alati lilli. Pärnus eile näiteks toodi hoopis suur piparkook. Aga täna külmetas roos näpus ja mul hakkas temast veidi kahju. Aitäh-silt rippus küljes. Panin ta kodus kuivama, mitte vaasi. Mõtlesin, et nii elab kauem. Äkki saan kuskile jõulupaki kaunistuseks panna.

Ma kirjutan täna tegelikult kohustusest, et päev vahele ei jääks. Raske on ikka iga päev ennast motiveerida, võibolla peaks ainult siis kirjutama, kui midagi öelda on. Aga samas rutiin teeb head. Mis seal ikka. Järgmine peatus uni.

-14. Linnad I

Keskpäev. Sõit linnast linna. Tallinn jääb selja taha ja Pärnu maanteel laiutab detsembrikuine udu. Eterniitkatusega majad vuhisevad mööda ja suure bussi esiaknast paistev Eesti on pühapäevane ning sombune. Igav asfalt suriseb bussi rataste all, nähtavus, nagu juba mainisin, on kehva, eestlaslikult argine, igavalt iseloomutu, lumiselt hall. Kuidas kirjeldaks kirjeldamatut vaadet kirjanik?

Milline on sinu lemmiklinn? Kui sa üldse oled linnade inimene… Mina olen. Linnade inimene. Maal olles hakkab üsna pea linn peas laulma ja kutsub sinna tagasi. Ainult ehk kuumadel juulikuu päevadel, kui lebasin Naissaarel tuntud dirigendi terrassil ja vaatasin üle mere helkivat Tallinna, ei tahtnud sinna tagasi. Või valetan, tahtsin küll, aga kuna linn oli kui peo peal, sain seda jälgida eemalt, ta oli ikkagi olemas. Tallinn ongi vist minu linnade linn. Jah, New Yorgis elaksin hea meelega kolm kuud, kimaks jalgrattaga keskpargis ja kirjutaks valmis keskpärase novelli, aga Tallinn on nii tuttav ja turvaline, samas piisvalt energiline ja üllatav.

Praegu sõidan Pärnusse. Ma ei ole selle linnaga kunagi sõbraks saanud. Lavakooli ajal veetsin seal peaaegu kuu, kursuse juhendaja Priit Pedajas lavastas meiega Kiviräha “Rehepappi”. See veebruarikuine Pärnu oli üsna olematu linn. Trööstitu linn, lumine, porine, tühi ja vaikne. Peale ühiselamu ei eksisteerinud midagi.

Üks teine kord olin Pärnus augustis peaegu nädala. Oli monoteatrite festival ja suvi hakkas just pikki pükse jalga panema. Kõik oli nagu olemas, aga samas polnud midagi. Olid suvest väsinud tänavad, jäätisest ja õllest kleepuvad pargipingid, väikesed vahemaad ja arutult mittemidagiütlevad inimesed. Ei saanud selle linnaga sõbraks.

Nüüd novembris viis töö taas sellesse suvepealinna. Suve ei olnud, oli lumi ja pori, hääletu vaikus ja vaikne igavus. Enamuse aja veetsin teatris ja õhtustel tundidel, kui inimesi ja söögikohti otsides mööda linna jalutasin, ei leidnud midagi. Viimane buss Tallinnasse lahkub sellest linnast kell seitse õhtul. Siis lülitatakse elekter välja ja tuul vihiseb tühjadel tänavatel. Ma olen pigem suurte linnade inimene, seega ei saanud ka kolmandal korral Pärnuga sõbraks.

Üks linn on kindlasti, mille embuses meelsasti aeglen. Tartu. Aga vist eelkõige seepärast, et see on mingil kombel mu lapsepõlvelinn, kus veetsin suvesid. Nii linnamajas kui linnalähedal maamajas. Palavatel tolmustel Tartu-päevadel jalutasime kilekott näpus Ümera poe juurde ja jõime räpasest klaasist kollasest paakautost kalja. Kõik tundus sama kollane, kui kaljavaat. Suvekollane. Jäätis sulas sõrmedele, kleepus kätel ja tilkus kõnniteele. Linnamaja tagaaia rohelises jaheduses, maamaja kunstjärve mahedas selguses vormusid lapsepõlve mälestuste kristallid. Linnamaja sektsioonkappides olid isa ja onu lapsepõlvemänguasjad, köögis Tartu vee rauakas lõhn, keldris konnad ja hirmuunenägude niiskus. Magamistoas kaladega keerlev lamp, mis seinale valgusmänge joonistas, grammofonis Onu Remuse jutud, Pille-Riini lood ning Entel-Tentel.

Pärnu ei suuda kunagi Tartuga võistelda, sest Tartul on lapsepõlve trumpkaardid. Tartus on palju veel, on ülikooliaegsed eksimised sõprade Annelinna korterisse, peod sõprade juures Vabriku tänaval, sügisesed Draamafestivalid ja ähvardavalt mürisev suvelõpp. Aga sellest Tartust mingis teises postituses.

Praegu sõidan Pärnusse ja pooltund bussis on möödunud sõnu kirja pannes. Maastik ümber ei ole muutunud. Inimesed bussis ka mitte.

-16. Karussell ja poekissell ja haid ja raid.

Matka teine päev pidi alati kõige raskem olema. Siis on esimese päeva tuhin möödas ja inimene hakkab kohanema oludega. Harjumatu ümbrus, kehvad tingimused ja veidrad inimsuhted. Kõik võtab aega, et harjuda. Kirjutamisega on vist samamoodi. Milline kohutav kihk on vajutada sinna Safari märgi peale ja siis Netflix lahti võtta.

Sarjad meeldivad mulle palju rohkem kui filmid, sest need on pikemad ning ma saan tegelastega koos kasvada ja neile kaasa elada. Mulle meeldib vaadata osa osa järel, mitte nagu Õnne 13, et ainult kord nädalas saad oma lemmiktegelastega taas kohtuda, vaid igal õhtul piilud ikka, et kuidas tal täna läheb, mida ta selles osas teeb… Nii on tekkinud harjumus enne magama minekut vähemalt üks osa kas Netflixist või mujalt vaadata. Nüüd tuleb seda harjumust murda, sest on matka teine päev.

Päeva jooksul käisid läbi kümned mõtted, mis igaüks võitles õiguse eest saada trükitud. Aga kõige sõjakam neist mõtetest oli vast “linn”. See lihtne sõna, see arhitektuurne seatus, millest ma ikka ja aeg-ajalt ja alati kirjutan. Olen viimased 2 nädalat kuulanud jõusaalis klappidest Popkulturistide podcasti järele. Tagurpidi, nii et jõudsin täna otsaga oktoobri algusesse. Saatejuhid Jim ja Ivo on vaikselt juba kangitõstmise, jalapressi ning hantlite sünonüümiks saanud, räägin nendele alati mõttes kaasa ja vastu ning poolt. Täna rääkisid nad selles oktoobri osas palju linnast või eriti ühest raamatust, mida Jim klappides kuulas. See klappidest raadio ja raamatu kuulamine on minu jaoks uus asi. Olen ikka vaikuse või muusika usku olnud, kuid viimasel ajal on külge kleepinud inimese hääl. Eriti hästi aitab ta sealsamas spordisaalis treeningut kiirendada.

Kolm lõiku juba. Liiga pikalt ei tohi kirjutada, sest harjumust pole veel sees, näpud võivad viga saada või lugeja tüdineda, sest kõik saab öeldud või siis liiga pikalt öeldud. Elame hetkel ju ikkagi maksimaalselt 240 tähemärgi ajastul. Linn jääb homseks ehk teiseks korraks. Nii palju võin öelda, et haid olid igale poole lõkse meile teele pannud. Lumest tehtud külmetatud jääogadega palle, suuri sügavaid lompe ja räästast langevat lumesula vihma, mis pidi meid lõksu püüdma. Õnneks oli meil kaasas mitmevärviliste teradega pastapliiats (ptüi, püss ikka), mis tulistas ja külmutas ja sulatas ja põletas. Nii et seekord pääsesime haide rünnakust kergelt. Õnneks valetas ka nähtamatu salaraamat, mis teadis rääkida, et Raekoja platsil on eriti palju haisid ja raisid. Seal polnud ühtegi, raamat vist eksis. Kaks karusselli olid küll ära eksinud ja mõlemaga tuli tiir teha. Karussell maksab tänapäeval vähemalt kolm korda rohkem kui poekissell.

Nii tüütu on, kui unustad päeva jooksul sotsiaalmeediasse kiigata, sest käisid linna peal haisid püüdmas või joonistasid jõulukaarti või kleepisid kokku hundimaski. See Instagram on nüüd fotosid täis jälle, iga üks pidi ütlema rohkem kui tuhat sõna. Mul on siin praeguseks kirjas alles 430 sõna. Nii et vähem veel kui pool pilti. Mida see küll ütleb?

tema armastus põrkus ta nahalt tagasi

Ülelinnalise elektrikatkestuse ajal, kui linn seguneb vihma ja pudrulörtsiga, anduvad tuhanded inimesed teineteisele, tubade pimeduses, küünalde värisevas valguses, räägivad teineteist tühjaks ja joovad lõhnu ning ööd oma ümber. Kaamera lendab linna kohal. Ühes korteris teeb kollase käekellaga mees teisele pai. Tal on helekollane särk ja särav naeratus. Tema armastus peatub selle teise nahal. See teine ei suuda seda sisse lasta. Tema armastus põrkub ta nahalt tagasi ja kollane naeratus tuhmub.

Mingid filmid on nagu mingid võtmed. Sa vaatad neid aina ja aina ning nad keeravad su lukke lahti. Seinte tagant kostub kõmisevat bassi, hääletut dialoogi. Kaamera lendab linna kohal. Meie sees on alati üks õnnelik koht.

ja kuni lõpuks saabub hommik. valgus tabab viimaseid põlevaid elektrikatkestuseküünlaid
ja sa saad aru, et oled lõpuks suutnud lasta end sellest kõigest lahti
ja sa kuulad seda ühte ja kindlat lugu, mis laseb kõikidel mälestustel korraga su peale voolata
vaata mõnda seda pilti, fotot, ja mõtled, millal see sai tehtud
pärast esimest korda
kaamera lendab linna kohal
salvestab sadade inimeste elusid, nende, kes on eludega päri ja nende, kes veel ei ole
ja sa hingad korraks kergendunult, sest nüüd on tunne, et sügaviku põhi on möödas

Kaamera lendab linna kohal ja salvestab kõikide nende armastust, kelle armastus on teise nahalt tagasi põrkunud.
Kaamera lendab linna kohal ja salvestab kõikide nende armastus, kelle nahk on armastuse läbi lasknud.
Küll sellel kaameramehel on huvitav töö.

 

Modernist, linnaga magamisest, Harry Potterist, võluritest, armastusest, tontidest, keskeakriisist – sõnauputus.

minu ööd on magamata ja magatud samal ajal
minu suvi on lõppenud ja lõppematu samal ajal
samal ajal on minu ajal lõpp ja algus
ma elan suure armastuse ajastul
inimesed minu ümber on soojad, hullud ja moodsad
see on sama äge kui šeff
suvi kollitab ikka veel akna taga, täna on soe
eile öösel istusin aia pikas murus
pikas niiskes murus, vestlused aurasid öös, saun küttis keha kuumaks
oli selline maailmalõpu aia tunne
täna panen end pidulikult riidesse
et öelda maailmale aitäh olemas olevate asjade eest
see ei pruugi küll pidulik välja paista, aga tegelikult on
inimese elus on väikeseid ja suuri ajastuid
eile lõppes harry potteri ajastu
käisime kinos viimast filmi vaatamas
enne seda olime kolme nädala jooksul kõik osad ära vaadanud
nüüd teame, mis võluritemaailmas juhtus
oskame võlukeppe kasutada, loitse öelda
Avifors Charm muudab väikesed objektid lindudeks
Wingardium Leviosa paneb asjad lendama
Expelliarmus teeb vastase relvituks
ja nii kasutame edaspidi kõiki erinevaid loitse oma elus
lõhume varikätke
armastame inimesi, kaaslasi, sõpru
ja oleme valmis võlurkonna päästmise nimel surema
“i become so tired of this loneliness” laulab coldplay just praegu oma laulus “yes”
moodsad ajad nõuavad moodsat ellusuhtumist
moodsaid peremudeleid
moodsaid vaateid
mittesuitsetamine on uus suitsetamine
suitsetamine ei ole enam moes
avangard teater ei ole enam moes
blogid ei ole enam moes
aga mina elan 1920ndates
käin kõvakübara ja spazierstockiga munakivisillutisel
saadan romantilisi kirjakesi
kogun muljeid ja külastan kunstinäitusi
harrastan naivistlikku maalikunsti
käin benefissidel ja toetan eesti kultuuri seda tarbides
fotografeerin analoogfilmile ja loen rüütliromaane
väldin modernset paska, postmodernismi, postpostmodernismi, modernismiposti ja postimoderni

täna tahan tunda maailma oma suus
täna tahan rippuda elu küljes
täna tahan teada, et sina oledki see, kes sa oled
täna tahan teada, kus oled sina siis kui kukub päike
suure tumeda ja musta metsa taha
taevasinistele pilvedele roosa läike
annab öö ja kallab valge udu maha
täna tahan pildistada sõnu
täna tahan teha liikuvaid harrypotterlikke fotosid
tunda pori ja mulla maitset
raamatute lugemise lõhna
poetiseerida elu ja tundeid
lõhkuda aegunud stampe
rebida modernilt glamuur ja sära
täna tahan seguneda maailma süljega
kukkuda raamatukogu riiulite vahel pikali, paljuneda kümnekordselt
lebada kümnete raamaturiiulite vahel, kümme mina
vaadates ja sisse hingates kogu eesti kirjandust
ja taas üheks saades
korra veel kaks olles
siis uuesti üheks saades
rebida endalt nahk ja liha
joosta luukerena mööda määrdunud linna nagu mõnes Poola filmirežissööri unenäos
karjuda kaamekstõmbunud õhtujalutajatele, et selline ongi elu
ja kui nad ei usu
siis näitan neile saladust, mis elab elu sees

ma kirjutangi pidevalt linnadest
linnalaamad voolavad üle me peade
kalamajast, mustamäest, kesklinnast, süda- ja vanalinnast
hindamatust linnast
arhitektuurist
kuidas inimesed tahavad linnaga magada
kuidas linn sünnitab neile lapsi
kuidas pärnad, puiesteed, hekid, hakid, varblased
kuidas linn muutub nii pornograafiliseks, et kodanikel on häbi
olgu käes kui moodsad ajad tahes
aga kui avaneb kalamajas aken
on kogu maja alasti
me näeme, mis elu elatakse majade sees
ja see paneb möödakäijaid punastama
sest sees on midagi säilinud
liiga modernsed veel ei olda
ja korraga kisuvad nad kõik riided seljast
elavad linnaga suguelu
ühtivad majadega, ustega, ukspiitadega, lävepakkudega, aknapõskedega, -raamide ja -laudadega, voodrilaudadega, puupitskaunistustega, katuseviiludega, korstendega, klaasruutude, kahhelplaatide, trepikäsipuudega
sünnivad linnalapsed
nemad armastavad arhitektuuri
ja romantiseerivad linna
armastavad vanu maju
agul on uus paneelrajoon
mustamägi pole enam moes
linnasõdurid, arhitektuuripõdurid
linnasõda, sõnasõda, armastuse sõda
armastuse süda
südalinn
linnasüda

korraga on nii kerge olla
on reede
nädalalõpp on ees
iga nädal sünnid uuesti
pühapäeval sured ja esmaspäeval taaselustud
komapäeval on keskeakriis
korraga on nii raske olla
korraga on nii kerge olla
korraga on nii raske olla
korraga on nii kerge olla
korraga on nii moderne olla
korraga on nii 20. sajandi esimese kolmandiku tunne
linn lehvitab sulle reedet
head reedet
peaasi, et ei tuleks liiga moodsad ajad

Suvejoove

Kas Sa oled õnnelik?
Võiksid olla, õues on lõpuks käes lämbe suvi. See päev, mida on oodatud paaniliselt viimased kaheksa kuud, on lõpuks käes. Sirelid õitsevad ja levitavad magusat ning piimrasket lõhna, mis tungib ninasõõrmetesse ja murrab lahti kõik igatsused, pureb hinge ja teeb kõiki ümberringi veidi uimaseks. Siiski on kogu õhk täis mingit lootust. Juba ainuüksi see annab julgust, et saad lühikeste varukatega pealinnas jalutada ja tuul ei ole läbilõikav ning ei tekita külmavärinaid, vaid paitab soojalt ja sumedalt. Suvi, küll mitte veel astronoomiline, on käes. Suvi, küll mitte veel romantiline, on käes. Kohe-kohe lõpetavad viimased kontorid, töökohad ja tegevuspaigad, ning pealinna katavad läbipaistva suvesallina puhkavate inimeste jaburad naeratused.

Kuid alati nutab keegi kuskil. Ilma keerutamata, otse ja südamest. Siis astub see keegi asfaldil, mis on nii kuum, et kõik pisarad auravad olematuks – sekunditega. Ja ootab vihma, et võimenduks emotsioon, kuivatab pisarad ja lendab ümber enda, mööda suveuimas linna, sõidab rattaga mööda pikki magistraale, joovastavaid puiesteid. Jookseb kruusakivide krudisedes mööda mereääri, klappides maailma kõige parem muusika. Midagi erilist nii kui nii ei juhtu. Kuigi tunne on kogu aeg sees. On juba aastaid olnud. Selline tunne, et kohe juhtub. Ja siis on need hetked, kus sa väljud kinosaalist, kindel, et nüüd see tuleb. Nüüd on kõik võimalik. Siin ta on. Ja ühel hetkel usud sa tõesti kogu maailma õnne, hingad sisse suvealguse sirelite rasket ja magusat lõhna, ning kõnnid sirelijoobes mööda linna. Kõnnid algava suvejoobes mööda linna, hoiad silmad lahti, lootuses, et sealt ta tuleb ja toob sulle selle, mida sa oled kogu see aeg oodanud. Asi, mida sa kirjeldada ei oska. Koht, kus sa pole viibinud, aga tunneksid selle kohe ära, kui sinna satud.

Kollaste kummidega kollane jalgratas

Te võite nüüd kõva häälega rääkida, sest et öö on läbi ja hääletut unenäodialoogi ei pea enam pidama. Ma nägin täna öösel unes, et mul oli üleni kollane jalgratas. Oli maaliline südasuve segu kuldsete puulehtedega ja minu kollaste kummidega jalgratas libises mööda asfalti nagu hullumeelne. Ma ei tea, miks ma olin selle endal ostnud, sest et minu armas ja sinine jalgratas oli mul ikkagi alles. Ma sõitsin oma kollase jalgarattaga, millel olid kollased rattakummid. See päev jõudis kuldsesse õhtusse ja siis võtsin oma kollase jalgratta millegipärast tuppa, kaesin kumme. Need olid katki – lasid õhku läbi. Aga tühjaks nad ei olnud saanud. Nad olid selliselt unenäoliselt kakti. Veel unenäolisemalt oli mul külas Draamateatri näitleja Tiit Sukk, kellel oli must dziip. Me sõitsime tema dziibiga jalgrattapoodi, kus müüaks oli miskipärast helilooja Jaak Jürisson. Aga kollast rattakummi tal ei olnud. Oli musta. Kollaseid rattakomplekte müüdi ainult rulluiskudele. Ma ostsin mustad kummid ja tundsin oma ratast rohkem mesilasena kui kunagi varem.

Kui ma vaatan siit tagasi oma möödunud nädalate unede peale, siis on seal väga ilusaid ja väga naljakaid. Aga ma ei mäleta peaaegu mitte ühtegi. Seepärast panin oma kollaste kummidega kollase ratta unenäo siia kirja.

Hiliskevad on tõeliselt käes, kuigi ilm oli vahepeal klassikaliselt sügisene, juuni keskpaik nõuab kehalt kõiki muid tegevusi kui teatri ja töö tegemine. Veel õitsevad viimased sirelid linnas, selles meie armastuste linnas, kus linnainimesed võivad linna armuda ja maainimesed võivad linna vihkama hakata. Veel laulavad viimased ööbikud linnas, selles meie vihkamiste linnas, kus linnainimesed võivad linna vihkama hakata ja maainimesed võivad meeletult linna armuda. “Teil on õigus mu härrad, siit avaneb tõepoolest suurepärane vaade meie linnakesele”, kummitab mind üks repliik Sõpruse kino reklaamist. (Teie poolt on toores jõud, meie poolt tohutu vaimne ülekaal). “Meie linn on linnulaat ja meie oleme linnud, keda seal müüakse..” laulab Vaiko Eplik. Linn on juunikeskpaigas väga kahetine. Ta tõmbab ja lükkab korraga.

Nüüd on ikkagi veel hommik. Selline jahe juunikuine pudruhommik, kus televiisorist ei tule mitte Terevisiooni vaid jalgpalli, sest kogu koduvabariiki on vallanud jalgpallihullus. Täna on teatris hooaja lõpukoosolek. Siis on mul veel viis etendust ja algab suvi. Vahepeale jääb jaanipäev ja üks, loodetavasti, maailma kõige ilusaim pulmaskäik. See on esimene suvi üle pika aja, kus suveplaanid on tegemata, sest et mul on puhkus. Tahan niisama vedeleda, võimalikult palju sellest linnast eemal olla, et hilissuve lõpus, siis kui vananaistesuvi ukse vahelt kleidisaba tillerdab, et selle jaheda põhjamaise suve lõpus tunda taas teatrinälga, linnanälga.

Kollaste kummidega jalgratas surisegu teil terve suve nendelt asflateeritud ja kruusatud teedel kuhu te minna tahate.

Aasta valgeima öö kolm pööret. Pööriöö I, II ja III

I

kõnnid kuskil linnaöös
ülelinnalise elektrikatkestuse ajal
vanadel rööbastel kuuled,
kolisevad kummitustrammid
sügeleb talla all tänav
on aasta valgeim öö
ja päike kukub vaid korraks
puud kahisevad möödunud päeva lugusid
sosistavad üksteisele juhtunut
istud kolisevale kummitustrammile
sõidad mööda elektrikatkestatud linna
inimesi üldse ei olegi
ja puud julgevad sosistada
kuna kõik magavad
kui oleks julgust, kirjutaks sellest romaani
linn see muutub metsaks
must möödub bussijaam ja Tartu maantee sirgel seisan,
vaatan lahkuvaid, saabuvaid tramme
kukkuvat ja kohe tõusvat päikest
kohe kohe teretavad kohvikud ja puhvetid
varajasi ärkajaid, hommikusi saiu
kohvilõhna eelaimust
sõidad nüüd juba päris trammiga koju
linn ärkab ning sina sead magama
agulite uulitsad täituvad
ja korraga, vahetult enne päikesetõusu
on elekter linnas tagasi
minutiks süttivad tänavalaternad
et siis anda taas teed päris päevavalgusele
möödus pealinna pikeim valgeöö

trammis nr. 4

II

söön näljaga siin hämarusse uppuva pealinna puiesteel
papptopsi seest friikartuleid
kohati on New Yorgilik tunne
kajakad karjuvad tänavalampe põlema
need aga ei reageeri
on tummad. kui räägiksid, siis palju
linna valgustavad trammid
nende vaikses kolinas uinuvad päevased inimesed
kohe ärkab öö ja kesklinna telliskiviseinte tagant
hakkab kostma õnnejoovastust jahtivate inimeste rütmiline tümpsumine
nad tantsivad ennast päikeseloojangust päikesetõusu
siis tuleb veel hilisem öö ja ikka veel hämaras linnas
valgustab äraõitsenud sirelite lehti
tuhmkollane tumm tänavavalguslamp
mu huuled on friikartulitest soolakad
nüüd on mul merelinna tunne
nagu öine meretuul sealt Admiraliteedi basseini poolt
oleks puistanud mu huuli meresoolaga
ma tean, et see on vaid kunstlik meri,
mis tänu ameeriklaste kiirketile mu huuli soolab
aga endiselt on säärane newyorgilik tunne pääl
prillid udutavad mu selget silmapiiri
kui hingan jopekaelusesse sisse
ootan endiselt seda ülelinnalist elektrikatkestust,
mis laseks mul uskuda, et käes on 1930ndad
pimeduses on linn ikkagi kuidagi vanem
ja hämaruses ei paista silma tänapäeva poolt tehtud iluvead

trammis nr. 1

III

viimaste trammidega saabuvad haigutavad Kalamaja elanikud
suvi on tänavate sulgemise aeg
puitrajooni aknad on avatud
nad lasevad sisse jahedama öö saabuvat õhku
autosid ei sõida,
sest suvi on tänavate sulgemise aeg
pikkadel sirgetel tänavatel jalutame
pool tundi enne keskööd
kuid ikkagi on valge
selles ülelinnalises elektrikatkestuses
pimedale tänavale helendavad tüllkardinate tagant
soojad toad ja laupäevased inimesed
linn hingab ning rahuneb
uus sajand on kestnud juba aastaid
kui seisatad, kuuled kuidas viimased sirelid närtsivad
aasta valgeimal ööl

kalamajas
20. juuni 2009

Linnaosade romantika

Kui ma elaksin mõnes teises linnaosas, küll tuleks selle romantika ka. Üle kahekümne aasta olen elanud Mustamäel. Siis valitses paneelrajooni romantika. Nüüd on Kalamaja romantika. Kalamaja, mis on uppunud vaikusesse, kus paarikordsed puu ja kivimajad peidavad endas üksikuid inimesi ning perekondi. Kalamaja asfalt, mis kevadel on vihmamärg, sügisel leheporine. Nüüd on juba pikemat aega Kalamajas ka oma kohvik, “Boheem”, mis süvendab romantikat.

Linnaosade romantika ja linnaarmastus. Siinsamas on vana park, endine surnuaed. Veidi eemal, klaverivabrikust mööda ning raudteest üle vana Patarei vangla ja meri. Minu tänav on väga vaikne. Teel teatrisse jääb (olenevalt marsruudist) vahel ette Salme kultuurikeskus. Seal toimub palju kummalisi üritusi. Autosid pargib selle eest nädalavahetustel väga palju.

Kus iganes sa elad, igal pool on ilu ja asju mida nautida.
Viis aastat tagasi sai kirjutatud paneelrajooni romantikast nii:

…on selline romantika, millest saab aru ainult paneelrajoonis elades. Mustamäel on see varmas tekkima. Sest puiesid ja põõsasisi on ka ümmer. Ja hea on kõrgel elada. Pimedas niiskes sügisõhtus saab olla soojas toas või siis karges ööõhus, rõdul. Õhk on hämar – pime tegelikult. Ja siis sõidab mööda üksikuid autosid. Ja ümberringi on tuhandeid inimesi, keda sa ei näe. All tänaval jalutab mõni üksik vaid. Needki enamasti koeraga. Kohatist rahvaarvu kasvu on näha vaid bussi saabumisel peatusesse.
Hästi palju kollaseid aknaruute öös.
Pikk asfaltee läheb taha, metsatuka poole. Taevas on tumemusthallpime.
Vihma tibutab. Rõduukse vahelt toast kostab head muusikat.
Ümberringi on palju tühja õhku, sina oled oma kodukarbis.
Üksindaoleku tunne, ehk üksiolekugi, kuigi inimesi sinu ümber palju on.