Silt: lapsepõlv

-14. Linnad I

Igapäevaelu

Keskpäev. Sõit linnast linna. Tallinn jääb selja taha ja Pärnu maanteel laiutab detsembrikuine udu. Eterniitkatusega majad vuhisevad mööda ja suure bussi esiaknast paistev Eesti on pühapäevane ning sombune. Igav asfalt suriseb bussi rataste all, nähtavus, nagu juba mainisin, on kehva, eestlaslikult argine, igavalt iseloomutu, lumiselt hall. Kuidas kirjeldaks kirjeldamatut vaadet kirjanik?

Milline on sinu lemmiklinn? Kui sa üldse oled linnade inimene… Mina olen. Linnade inimene. Maal olles hakkab üsna pea linn peas laulma ja kutsub sinna tagasi. Ainult ehk kuumadel juulikuu päevadel, kui lebasin Naissaarel tuntud dirigendi terrassil ja vaatasin üle mere helkivat Tallinna, ei tahtnud sinna tagasi. Või valetan, tahtsin küll, aga kuna linn oli kui peo peal, sain seda jälgida eemalt, ta oli ikkagi olemas. Tallinn ongi vist minu linnade linn. Jah, New Yorgis elaksin hea meelega kolm kuud, kimaks jalgrattaga keskpargis ja kirjutaks valmis keskpärase novelli, aga Tallinn on nii tuttav ja turvaline, samas piisvalt energiline ja üllatav.

Praegu sõidan Pärnusse. Ma ei ole selle linnaga kunagi sõbraks saanud. Lavakooli ajal veetsin seal peaaegu kuu, kursuse juhendaja Priit Pedajas lavastas meiega Kiviräha “Rehepappi”. See veebruarikuine Pärnu oli üsna olematu linn. Trööstitu linn, lumine, porine, tühi ja vaikne. Peale ühiselamu ei eksisteerinud midagi.

Üks teine kord olin Pärnus augustis peaegu nädala. Oli monoteatrite festival ja suvi hakkas just pikki pükse jalga panema. Kõik oli nagu olemas, aga samas polnud midagi. Olid suvest väsinud tänavad, jäätisest ja õllest kleepuvad pargipingid, väikesed vahemaad ja arutult mittemidagiütlevad inimesed. Ei saanud selle linnaga sõbraks.

Nüüd novembris viis töö taas sellesse suvepealinna. Suve ei olnud, oli lumi ja pori, hääletu vaikus ja vaikne igavus. Enamuse aja veetsin teatris ja õhtustel tundidel, kui inimesi ja söögikohti otsides mööda linna jalutasin, ei leidnud midagi. Viimane buss Tallinnasse lahkub sellest linnast kell seitse õhtul. Siis lülitatakse elekter välja ja tuul vihiseb tühjadel tänavatel. Ma olen pigem suurte linnade inimene, seega ei saanud ka kolmandal korral Pärnuga sõbraks.

Üks linn on kindlasti, mille embuses meelsasti aeglen. Tartu. Aga vist eelkõige seepärast, et see on mingil kombel mu lapsepõlvelinn, kus veetsin suvesid. Nii linnamajas kui linnalähedal maamajas. Palavatel tolmustel Tartu-päevadel jalutasime kilekott näpus Ümera poe juurde ja jõime räpasest klaasist kollasest paakautost kalja. Kõik tundus sama kollane, kui kaljavaat. Suvekollane. Jäätis sulas sõrmedele, kleepus kätel ja tilkus kõnniteele. Linnamaja tagaaia rohelises jaheduses, maamaja kunstjärve mahedas selguses vormusid lapsepõlve mälestuste kristallid. Linnamaja sektsioonkappides olid isa ja onu lapsepõlvemänguasjad, köögis Tartu vee rauakas lõhn, keldris konnad ja hirmuunenägude niiskus. Magamistoas kaladega keerlev lamp, mis seinale valgusmänge joonistas, grammofonis Onu Remuse jutud, Pille-Riini lood ning Entel-Tentel.

Pärnu ei suuda kunagi Tartuga võistelda, sest Tartul on lapsepõlve trumpkaardid. Tartus on palju veel, on ülikooliaegsed eksimised sõprade Annelinna korterisse, peod sõprade juures Vabriku tänaval, sügisesed Draamafestivalid ja ähvardavalt mürisev suvelõpp. Aga sellest Tartust mingis teises postituses.

Praegu sõidan Pärnusse ja pooltund bussis on möödunud sõnu kirja pannes. Maastik ümber ei ole muutunud. Inimesed bussis ka mitte.

Sinu sees on kõikide maailma heade filmide vaatamise tunne

Igapäevaelu

Hommik on. Ärkan küll värisedes, kütmata Kalamaja korteris, ööd on endiselt niisked ja hommikune külmavärin, väljudes lambavillateki alt, arusaamata, kas tegemist on ülemagamise, ülemõtlemise, üleunistamise või millegi veel ülevamaga. Ma astun esimesed sammud oma jahedal korteripõrandal, avan aknad, tekitan tuuletõmbuse. Väljas on kirgas juunilõpu päike, inimesed jalutavad, sest et hommikust on ammu saanud hilishommik. Tänavad on täis särkideta koeraomanikke, mantlites vanemlinnakodanikke, jäätist sissehingavaid kleitides tütarlapsi, pallipõrgatavaid poolpaljaid poisslapsi.

Siis tuleb YouTube, minu tänahommikune lunastus, kaerahelbepuder vaarikamoosiga, mate tee. Hommik muutub korraga väga vanaaegseks. Hakkavad meelde tulema kõikide lillede nimed – hüatsindid, lillherned, meelespead, jorjenid, pojengid, floksid, habenelgid, sillad, kiviktaimlad, puukoolid, lapsepõlvemälestused. Need suved, kus ärkasid hommikul, omamata aimu kuupäevast, kellaajast ja ajatajust. Jooksid paljajalu õue, ühes silmas uni, teises käes praetud vorstiga võisai, toetasid pea murul lamava hundikoera küljele ja vaatasid üleval taevas sõudvaid vanaaegseid pilvi. Mõtlesid naabri Milvi lehmast ja Kopli poiste onnist ja Tõnsu koerast ja meie salajasest džunglist ja olümpiamängudest ja kassettide peale kuuldemängude salvestamistest ja “Päästja koolikellast” ja ajutust arutust lõppematust suvest. Sest et täna hommikul on samasugune suvi pealinnas. Kalamaja vahel tillerdavad inimesed ja sajandat korda sama laulu kuulates, avatud aknast kogu argipäeva välja oksendades, hingates sisse rohtu, aknaalust kibuvitsa ja vastasmaja kardinaid, mille akende taga on mitu erinevat elu, mis väga huvi pakuvad. Ahmid sisse viimase lusikatäie kaerahelbeputru vaarikamoosiga, hommik muutub veel antiiksemaks, ümberringi levib see salapärane antiikne lõhn, mida sa ükskord ühes kinos tundsid ja mida sa eelmisel aastal maal tundsid, kui sellelt sajaaastaselt kapilt kogu kolmekordset nõukogudeaegset värvikihti kuumapuhuriga maha uhusid. See salapärane antiikne lõhn, milles ongi kogu elamise olemus sees ja mis suudab korraks tekitada tunde, et sa mõistad kõike. Isegi selles suures mõtte ja sõnauputuses.

Võtan termoselt korgi ja valan uue vee oma calebasse’i, pudelkõrvitsasse, mis hoiab mu matet. Sajakahekümnendat korda pakub YouTube lunastust, mõtled ikkagi kõigest. Armastusest, selle jäävuse võimalikusest, selle sügavusest, selle kõikehaaravast narkootilisest jõust. Mõtled kinodest, päevatekkidest, sussidest ja mahajäetud mererandadest, kuhu suveõhtutel päike peaaegu ei kukugi, vaid imbub, kastab end korraks vette, et siis kümme korda eredamana, eelmise päeva mälestused maha pestud, tõusta merest, vaadata sinuga tõtt ja anda aimu millestki, mida sa ei oska seletada. Mõtled uuesti kinodest, filmidest, kirjandusest, kunstist. Tuletad meelde neid raamatuid ja lauseid, mis panid sind üle keha värisema, sest sa ei uskunudki, et selliseid sõnu ja lauseid on maailmas olemas. Tuletad meelde neid filme, mille esimese lõputiitri ekraanile ilmudes kohiseb korraga sinu peas maailma suurim kosk, pisarad purskuvad kinosaali punastele toolidele, kodude diivanitele, rõduäärtele, aknalaudadele. Ja aknast välja vaadates sajaks nagu maailma kõige ilusamat vihma. Sinu sees on kõikide maailma heade filmide vaatamise tunne ja see on nii suur ning hirmutav, et sul ei olegi enam hirmus. Korraga ei karda sa ei hambaarste, pimedust, üksindust, kummitusi, ämblikke, surma, armastust.

http://www.youtube.com/watch?v=7m8CkxXhPtw

Talv

Igapäevaelu

Lisaks kõigele, mida alati on, ja aeg-ajalt liiga palju, on siiski Tallinnas nõnda ilus. See meenutab kõik minu lapsepõlve talvesid. Ma arvasin, et need talved ei satu enam kunagi säärased nagu väiksena olid. Nüüd aga valitseb piltpostkaart. Kõliseb külm. Praguneb jää. Eile õhtul tarisin statiivi kaasas, lasin näppudel külmetada ja marsruudil teater-Kalamaja tegin pilte. Alles see oli kui päevitasin palmi all. Nüüd jalutan üleni valges pealinnas ja naudin igat sammu, igat takso- ja autosõitu. On lapsepõlve talv.

Tegemisi on palju. Just algasid uued proovid ja laupäeval annab Kultuurkapital preemiaid välja. Välja andmise vormi mõtles Mart välja ja meie Uku ning Berdiga aitame.