Sinu sees on kõikide maailma heade filmide vaatamise tunne

Hommik on. Ärkan küll värisedes, kütmata Kalamaja korteris, ööd on endiselt niisked ja hommikune külmavärin, väljudes lambavillateki alt, arusaamata, kas tegemist on ülemagamise, ülemõtlemise, üleunistamise või millegi veel ülevamaga. Ma astun esimesed sammud oma jahedal korteripõrandal, avan aknad, tekitan tuuletõmbuse. Väljas on kirgas juunilõpu päike, inimesed jalutavad, sest et hommikust on ammu saanud hilishommik. Tänavad on täis särkideta koeraomanikke, mantlites vanemlinnakodanikke, jäätist sissehingavaid kleitides tütarlapsi, pallipõrgatavaid poolpaljaid poisslapsi.

Siis tuleb YouTube, minu tänahommikune lunastus, kaerahelbepuder vaarikamoosiga, mate tee. Hommik muutub korraga väga vanaaegseks. Hakkavad meelde tulema kõikide lillede nimed – hüatsindid, lillherned, meelespead, jorjenid, pojengid, floksid, habenelgid, sillad, kiviktaimlad, puukoolid, lapsepõlvemälestused. Need suved, kus ärkasid hommikul, omamata aimu kuupäevast, kellaajast ja ajatajust. Jooksid paljajalu õue, ühes silmas uni, teises käes praetud vorstiga võisai, toetasid pea murul lamava hundikoera küljele ja vaatasid üleval taevas sõudvaid vanaaegseid pilvi. Mõtlesid naabri Milvi lehmast ja Kopli poiste onnist ja Tõnsu koerast ja meie salajasest džunglist ja olümpiamängudest ja kassettide peale kuuldemängude salvestamistest ja “Päästja koolikellast” ja ajutust arutust lõppematust suvest. Sest et täna hommikul on samasugune suvi pealinnas. Kalamaja vahel tillerdavad inimesed ja sajandat korda sama laulu kuulates, avatud aknast kogu argipäeva välja oksendades, hingates sisse rohtu, aknaalust kibuvitsa ja vastasmaja kardinaid, mille akende taga on mitu erinevat elu, mis väga huvi pakuvad. Ahmid sisse viimase lusikatäie kaerahelbeputru vaarikamoosiga, hommik muutub veel antiiksemaks, ümberringi levib see salapärane antiikne lõhn, mida sa ükskord ühes kinos tundsid ja mida sa eelmisel aastal maal tundsid, kui sellelt sajaaastaselt kapilt kogu kolmekordset nõukogudeaegset värvikihti kuumapuhuriga maha uhusid. See salapärane antiikne lõhn, milles ongi kogu elamise olemus sees ja mis suudab korraks tekitada tunde, et sa mõistad kõike. Isegi selles suures mõtte ja sõnauputuses.

Võtan termoselt korgi ja valan uue vee oma calebasse’i, pudelkõrvitsasse, mis hoiab mu matet. Sajakahekümnendat korda pakub YouTube lunastust, mõtled ikkagi kõigest. Armastusest, selle jäävuse võimalikusest, selle sügavusest, selle kõikehaaravast narkootilisest jõust. Mõtled kinodest, päevatekkidest, sussidest ja mahajäetud mererandadest, kuhu suveõhtutel päike peaaegu ei kukugi, vaid imbub, kastab end korraks vette, et siis kümme korda eredamana, eelmise päeva mälestused maha pestud, tõusta merest, vaadata sinuga tõtt ja anda aimu millestki, mida sa ei oska seletada. Mõtled uuesti kinodest, filmidest, kirjandusest, kunstist. Tuletad meelde neid raamatuid ja lauseid, mis panid sind üle keha värisema, sest sa ei uskunudki, et selliseid sõnu ja lauseid on maailmas olemas. Tuletad meelde neid filme, mille esimese lõputiitri ekraanile ilmudes kohiseb korraga sinu peas maailma suurim kosk, pisarad purskuvad kinosaali punastele toolidele, kodude diivanitele, rõduäärtele, aknalaudadele. Ja aknast välja vaadates sajaks nagu maailma kõige ilusamat vihma. Sinu sees on kõikide maailma heade filmide vaatamise tunne ja see on nii suur ning hirmutav, et sul ei olegi enam hirmus. Korraga ei karda sa ei hambaarste, pimedust, üksindust, kummitusi, ämblikke, surma, armastust.

http://www.youtube.com/watch?v=7m8CkxXhPtw

On septembri lõpp

Kui ma peaksin kuidagi visualiseerima seda emotsioonide kõverat, mis viimase kahe nädala jooksul on olnud, siis saaks sellest tõenäoliselt maailma vingeim graafik. Aga täna olin ma maal. Ikka ja jälle, mida aasta edasi, seda mõjuvamaks muutuvad maa lõhnad ja värvid. Eile õhtul unne vajudes, kui pirakas täiskuu tegi aknast pea peale ringe, visklesin mingites ebamäärastes unenägudes, mis siiski õudust ei tekitanud. Olid kuidagi seletavad, aga hallid. Hommik pärast kaheteisttunnist und oli lubav, värske ning puhanud oli olla. Tegin parima maahommikusöögi, mis võimalik. Kaerahelbepuder mustsõstra-vaarikamoosiga. Röstsepik makra ja hapukurgiga. Juustuleib kodutomatiga.

Päev läks nii nagu plaanisin, lugesin Umberto Ecot, kraapisin vanaaegselt kapilt viimase värvikihi maha ja sain selle lõpuks valge puidukaitsevahendiga üle tõmmatud. Nüüd jääb veel vanaemal lakikiht peale panna ja ongi valmis. Kapi küljest värvi sulatamisel levis ninna vanaaegne apteegi lõhn. Kui ma kunagi juuli kuus kapiga alustasin, siis prahvatas sealt ninna antiikne lõhn. Kuudega on antiigist saanud apteegi ja medikamentide lõhn. Selline lõhn, nagu oleks seal sees kõik saladused kirjas. Tõenäoliselt ongi, aga värvi sulamisel kõrbevad need õhku ja šifreerida on neid raske. Ülejäänud aja pildistasin varasügist. Viimast vananaistesuve päeva, kus oleks saanud ka t-särgi väel õues olla. On septembri lõpp.

Vihmane päev

On selline vihmatihe hommik. Noh, vihm ei ole väga tihe, aga kraadiklaas näitab 17 kraadi Celsiuse järgi ja õhk on tilkuv ning hall. Täna on laupäev ja vanaema läks varahommikul tööle. Tegelikult teeb ta tööd 18 tundi päevas, aga täna on üle pika aja tal turupäev. Keila Jaama turul pakub ta värskeid kurke ja hapendatud kurke ja tilli ja vaarikaid ja lilli ja palju muud. Vanaisal on ilmselgelt igav. Sest et vihma sajab, õues ei saa midagi teha, enamus päevalehte on juba läbi loetud ja vahepeal magatud, siis jälle päevalehte loetud ja jälle tukutud. Nüüd loeb jälle päevalehte.

Mina ärkasin täna väga hilja. Maal on hea kaua magada, linn ja töö ei sega. Magasin kõva kümme tundi ja nüüd tegin putru, sõin võileiba kõrvale. Loen natukene Krossi “Kalleid kaasteelisi” ja hakkan siis jälle majavärvimisega pihta. Tänaseks ongi ajastatud vihmase ilma tööd. Saab katuse all olla ja värvida.

Lõunaaeg on juba ammu läbi. Vihma sajab ladinal ja pikalt. Ikka ühtlaselt viltu, siit aknast vaadates paremalt vasakule alla suure hõbekuuse poole, mis sai siis istutatud kui mina sündisin. Katusealuse lagi on värvitud, tuleb seinte kallale asuda. Klappidest kostis värvimise ajal Mari Pokineni sügisel ilmavalgust nägev plaat, millel nimegi veel pole. See väga ilus ja rahulik muusika sobitus mu värvimise rütmiga ja mu mõtlemise rütmiga. Vihm krõbises ja tilkus. Kuidagi unelev ja rahulik on olla. Mari plaat kumiseb veel kõrvus ja unistused võtavad minu peas üha selgemat kuju.

Antiikne lõhn

Kella poole üheksa paiku sõidab meist siin see suur lennuk üle. On juba pea aasta aega sõitnud ja sõidab kindlasti veel. Ei teagi, kas see on mõni kaubalennuk või mõni postilennuk, mis sinna Rootsi poole lendab. Või Hiiumaa poole vähemasti. Mürises teine äsja pea kohal ja lasi ennast siia kirja panna.

Hakkasin ühte vana, arvatavasti lausa “kodanlise” eesti aegset kappi restaureerima. See on kõvasti vana kapp ja õige hea lõhnaga kapp. Seisab teine siin õues, keegi on kolmkümmend aastat tagasi ta hirmsa kollase värviga üle värvinud – seal hoitakse aiatarbeid. Nüüd võtsin kuumapuhuri, et kollast värvi pealt maha kraapima hakata. Ja korraga lööb ninna see lõhn. Selline väga vana ja väga antiikne lõhn. Ning ma olen seda lõhna tundnud kuskil, meenutan kinnisilmi pealinna boheemkino punaste sametite toolidega saali, seda Jaan Ruusi nimelist baari. Selles kinos on viimasel ajal täpselt samasugune antiikne lõhn. See lõhn ajab hulluks ja meeletuks. Seda lõhna on kuskil veel olnud. Mingites mailõpu öödes. Mingites suvealguse jalutuskäikudes, mingites hetkedes ja mingites eludes. Kummaline vanaaegne lõhn, meenutab lapsepõlve, meenutab kinosid, paneb igatsema ja sügavamalt mõtlema. Käin kapi juurest ära ja puhkan. Huvitav, kas kapp lõhnab siis ka niimoodi kui mind s e a l ei ole? Kas siis on tal ka see antiikne lõhn. Naasen ja stardin kuumapuhuri. Jälle lööb ninna see lõhn, see antiikne lõhn. Õhtu muutub niiskemaks ja jahedamaks, on oodata vihma.

Täna sain jälle veidi värvitud, nüüd on veel lahmakas paku pealset (veranda laadne majakülgne ehitis, kus kolm suurt puupakku ja mida seetõttu pakupealseks nimetatakse) teha. Siis saab otsa see nädal. See ilmatult pikk nädal, kus iga päev on saadud värvida ja värvida. Muuta üks kollane sein (seisund) üheks rootsipunaseks seinaks (seisundiks). Niimoodi värvides ja mõeldes on läinud nädal.

See antiinke lõhn. Lähen stardin kuumapuhuri veel enne päevauudiseid.

MiNT USBis ja piparmünt teetassis

Aknast ulatub sisse m-interneti HSDPA ühendus, mis teeb meele heaks. Aeg-ajalt viskab ikka EDGE peale ka, aga levi on väga ok. Nii et nädalaks testiks võetud Elisa MiNT jääb vist kauemaks minu kätte. Saab üle Eesti suvakohas veebis käia ja seda on viimasel ajal üha rohkem vaja. Kui maale ulatuks ka EMTi 3,5G levi, oleks muidugi EMTi kliendina valik selle teenusepakkuja kasuks langenud. Aga Elisa ulatub 3,5G servaga siia ja m-veeb on kiire ja katkestusteta.

Ma tahtsin tegelikult rohkem hoopis muust rääkida. Hoopis sellest, et mul on puhkuse esimene päev ja et ma lasin end mõnusasti päikese poolt ära kõrvetada. Et milline mõnu on taimelavast värsket piparmünti noppida ja sellest teed teha, peenralt tilli ja sibulat ja noori porgandeid süüa. Eelmisel suvel poleks ma seda “rohelist” luksust hinnata osanud, aga talvel tehtud toitumisemuutus on väärtushinnangud ümber muutnud. Puhkuse esimene päev möödub ka U. kingitud Epp Petrone “Roheliseks kasvamine” raamatu seltsis – nii kasvab koduaiasaaduse väärtus veelgi rohkem.

Värske ja veidi kibe sibulamaitse suus sukeldun suvesse. Päevauudised käivad. See on hetk kus küla on vaikne ja naabrid liiguvad tubadesse, kastetakse ära viimased peenrad, tehakse viimased jalutuskäigud. Vanavanemad uinuvad tavaliselt juba kümne paiku, aga on suvi ja kuna käib jalgpall, siis täna ollakse kauem üleval.

Sisekõnelus

Ongi esimene nädal linna möödas. Teisipäev tõi tiheda kultuuri, käisime Rapla lähedal Raikküla vallas, Lipa külas Uku Masingu sünnikülas tema 100. sünniaastapäevale pühendet kirjanduskonverentsi kuulamas. Luulest. (Võtsin selle peale üle kuude end kokku ning kirjutasin paar luuletust. Inspiratsiooni ei ole. Aga pole kuskilt võtta ka.) Neljapäevast ma nagu kirjutasin, reede oli neegrite, NO99 ja “Onu Tomi onnikese” päralt.

Vaatan maal, kuidas suvi aegamööda hääbuma hakkab. Endiselt käib tihe võitlus rohutirtsude ning maanteemüra vahel. Kas teate, et õunad, esimesed õunad, suislepp noh, on juba punased? Mina juba tean. Ja herilasi on kole palju. Nagu augustile kohane.

Siis loen fotoajakirja “Cheese”. Ise saan aru, et selle seitsme aastaga, mis ma pildistanud olen, olen raisanud kõik “loomulikust intelligentsist” tulevad vaated ja mõtted. Nüüd võiks fotograafiat ikka õppida. Saaks ehk midagi teada. (Tegin omale ülesandeks iga päev postitada üks “fotolugu”, et suudaks ise selles liiga kiires maailmas ühte pilti veidi kauem vaadata ning mõelda, mis lugu selle või teise foto ehk pildiga võiks olla. Lugusid saab lugeda aadressilt http://fotolugu.tumblr.com. Sinna võib alati kommentaaridesse oma lugusid või hoopis häid soovitusi anda, kuidas paremini pilti teha. Konstruktiivne kriitika on väga teretulnud.)

Siin maja ees varju all on vana ning hiigelsuur puupakk teistpidi lauaks keeratud ning seal peal lebab minu punane Moleskine märkmik. Ootab ideid ja mõtteid. Annan siis talle neid.

Saabumiste ajastu

Käes on saabumiste ajastu. Linnainimesed saabuvad linna, sest kohe-kohe algab paljudel töö. Tööinimesed saabuvad maale, sest puhkusest on vaja võtta viimast. Rändlinnud hakkavad saabuma parvedesse, sest kaugel see sügiski enam on.

Maasirinas tean, et tunni ja pooleteise pärast vilistab rongijaamas elektrirong. Kulunud perroonil sahiseb minu ratta kumm. Seda tean ka, et raudteejaama lähedal Ohtu mõisas tehakse suveteatrit ja lausa augusti lõpuni. Sinna saabuvad viimased suveteatrikülastajad, et siis jälle sügisel suure hooga siseteatrit vaadata. Inimesed saabuvad linnadesse, otsitakse üles tööriided, ostetakse argipäeva õhtuti kinopileteid, käiakse koolilaatadel, sest pisike peab ju ometi kord jälle või siis esmakordselt kooli minema.

Nii soe, nii soe on see augustialguse suveõhtu päike. Ja nii maitsev on köögilaual õhtusööjaid ootav värske keedukartul ja kukeseenesoust. Kuigi Põhja-Eestis vist ei öelda “soust”, aga mis see loeb, mul on Lõuna-Eesti juured ka. Nii ma olengi ühe jalaga põhjas ning teisega lõunas.

Maantee häälitseb tirtsudega võidu. Pärast maanteed on põld, siis mets ja siis rongijaam.

Sahisegu männid, lõhnaku elupuu – mina saabun tööaastaks pealinna. Ja õnneks saab maale tagasi tulla. Veel ei ole valmis ploomid, ei õunad, ei tomatid, ei arooniad. Neid tuleb maitsma tulla.

Maapärastlõuna

Pärastlõunased kärbsed teevad laisalt suuretoa-rallit. Nad lendavad üle kirju päevateki, kuhu pärastlõunane kõrvetav päike teeb läbi pitskardina lillemustreid. Nad lendavad üle punase vaiba, kus laualt langenud lille kroonlehed tantsivad koerakarvadega tangot. Nad lendavad üle päevinäinud pruunide põrandalaudade, üle määrdunud pikendusjuhtme, üle mu nina.

Õues on terav pärastlõuna. Päike põletab rattasõidust punaseid käsivarsi, kuid sellest hoolimata panen fotoaparaadi üle kaela ja ronin lilledele nina alla. Makropildistan, lillepildistan, põllupildistan, koerapildistan. Eemal maanteel kleepub sulakuum asfalt möödaloksuvate autode rataste külge. On kõrvetav maapärastlõuna. Meie ootame õhtujahedust.

Maahommik. Oi kui palav.

Maahommikud, eriti need laupäevased, on kuidagi unised. Vanaema läks hommikul turule. Ta müüb seal asju. Asju, mida vanaema ise kasvatab ja asju, mida vanaisa metsast toob. Vanaisa toob metsast seeni. Vanaisa ise seeni ei söö, aga talle meeldib neid korjata. Veel toob vanaisa metsast luua- ja vihamaterjali. Kuuri all lõhnavad kased ning pööningul kuivavad luuad. Vanaema kasvatab tomateid, küüslauke, suvikõrvitsaid, kaalikaid, peete, porgandeid, sibulaid, kartuleid, kurke, maitsetaimi ja lilli. Vanaema tehtud hapukurgid on turu parimad. Neid saab Keila turult. Nüüd suve lõpupoole käib vanaema ainult laupäeviti turul. Enam pole nii palju asju millega kaubelda. Kevadel kaubeldakse taimede ja varajaste saadustega. Suve lõpu poole kaubeldakse valminud viljadega. Veel on vanaemal kaasas vaarikaid ja tikreid ja mustikaid.

Suvehommikul on vanaema enne turule minekut teinud potitäie makarone. Muna ning singiga. Mina ärkan ja teen suure kruusi kohvi, valan koort peale ja söön makarone. Täna on ohkuipalav ilm. Kui me vanaisaga elupuuhekki pügasime, siis võttis naha väga märjaks. Nüüd oleme toas ja tõmbame hinge, sest õues on oikuipalav. Teine heki pool on vaja ka veel pügada, aga seda saab ilma traktori kopata teha. Muidu oli nii, et mina seisin traktori kopas, vanaisa sõitis edasi ja mina pügasin. Meil on elektriline hekipügaja. Pärast teeme nii, et mina hoian pinki ja vanaisa pügab. See on selle pärast, et aia sees ei mahu traktor lihtsalt kasvuhoone ja heki vahele.

Meie koeral on ka oikuipalav. Tema tahab veel rohkem varju kui inimene, sest koertel on paks kasukas. Õnneks on maaaias rohkelt puid ja aidavarjus saab ka olla. Heledas päikesevalguses kimavad autod mööda maanteed kuhugi poole. Neil on konditsioneerid ja jahe salong. Meil õues konditsioneeri ei ole, seepärast peame aeg-ajalt tuppa peituma ning ennast jahutama. Sest õues on oikuipalav. Loeme värskeid lehti ja mina loen raamatut. Suvelõpu alguse kärbsed sumisevad toas. Üks herilane on morsikannu ära uppunud.

Maaõhtu

Varajane august. Maanteel suhisevad veel autod, aga üsna harvemini, sest õhtu läheneb üha galopeerivama kiirusega, pidevalt läheb pimedamaks, päike ei kulda enam valmivaid suveõunu, kaob katuse taha. Pääsukesed, teie! Nad lendavad garaaži ja uuesti välja, pojad, söök ja sädin. Sirin on ka, see tuleb rohust ning on augustile nii omane. Lillherned, arooniad, tikrid ja vaarikad. Aida taga on veel järel õhtust päikest. See aitab vaarikatel küpseda.

Suur hüäänimustriline pilvelaam liugleb üle minu pea, üle lipuvarda, üle õuelambi, üle aidakatuse ja üle arooniate naabri maja kohale. Kojast läbi kööki minnes ootab kukeseenekaste, praetud lest ja vaarika toormoos. Pool õue on veel murust niitmata. Pääsukesed, teie! Ma lähen õhtust sööma.