-9. Inside

Tegelikult on jäänud mitu kirjutamise päeva vahele. See osutus raskemaks ülesandeks, kui ma arvasin, aga alla ei tasu siiski anda. Mitte kirjutamise põhjuseid on suuresti kaks. Esiteks kontsert-tuur “Estraadilainel”, kus koos Kalle Sepa ja Kaire Vilgatsiga laval olin ning tekstiosa esitasin. Mihkel Raud kirjutas väga hea tekstipõhja ja suupärastasin ning korrigeerisin seda oma karakterile vastavalt. Saalid olid sooja vastuvõtuga ning publikut täis. Eriti tänuväärsed tundusid inimesed täna Jõhvis (kuupäev on küll uus juba kalendris) ja esimesel kontserdil Pärnus, aga ega ka Tallinna ja Tartu publik üldse alla ei jäänud. Enne pühi on tore inimesi hea muusikaga rõõmustada.

Teine mitte-kirjutamise põhjus on pikad bussisõidud esinemispaikadesse. Tegelikult peaks see ju just kirjutamist soodustama, aga sattusin kogemata iPadis mängule “Inside”, mis on minusugusele algajale mängijale täielik meistriteos. Kõik pikad tunnid veetsin selles lummavas ja kummastavas maailmas, lahendades mitte väga raskeid puslesid. Tegijad on Taanist ja see on ülimalt filmilik ning visuaalne ja emotsionaalne kogemus.

Soovitan väga proovida. Tekkis väga tahtmine midagi uut ja samalaadset katsetada. “The Legend of Zelda” pidi väga hea olema, aga ega sellepärast vast Nintendo Switchi veel ostma ei hakka. Spekuleerivad, et ehk tuleb ka iPadile.

Need bussisõidud orkestriga on toredad. Pimedatel maanteedel räägitakse anekdoote ja lõbusaid lugusid. Aeg möödub üldse teistmoodi. Ollakse seltskondlikumad kui argipäevas ja lood… lood kõlavad. Nagu vanasti pimedates talutubades. See mälestus on juba poistekoori sõitude ajast kontserditele.

Praegu kõik. Homme (ehk siis juba täna) lähen NO99 esietendus(te)le ja proovin ise ka üle pika aja kultuuri tarbida.

-13. Järgmine peatus linn

Kõnnin üksinda öises linnas, lumi kukub kapuutsile ja roos külmetab käes. Selline tunne, nagu trammi oleks veetud suur Estonia klaver ja keegi mängiks sellel prelüüdi talvele. Esmaspäeva õhtu ja linn on vaikne nagu mets. Trammis on keegi uus naine lugenud sisse kõik peatuse nimed ja tekst “järgmine peatus” kõlab nüüd palju energilisemalt. Umbes nii, nagu ta oleks iga kord väga elevil, kui järgmine peatus saabub. Inimesed trammis jäid suht ükskõikseks. Igaüks väljus ikka oma ettenähtud peatuses.

Kontsert oli täna. Selle pärast ka see roos näpus. See on selline naljakas komme, et pärast kontserte tuuakse alati lilli. Pärnus eile näiteks toodi hoopis suur piparkook. Aga täna külmetas roos näpus ja mul hakkas temast veidi kahju. Aitäh-silt rippus küljes. Panin ta kodus kuivama, mitte vaasi. Mõtlesin, et nii elab kauem. Äkki saan kuskile jõulupaki kaunistuseks panna.

Ma kirjutan täna tegelikult kohustusest, et päev vahele ei jääks. Raske on ikka iga päev ennast motiveerida, võibolla peaks ainult siis kirjutama, kui midagi öelda on. Aga samas rutiin teeb head. Mis seal ikka. Järgmine peatus uni.

-15. Meie igapäevast sotsiaalmeediat anna meile tänapäev.

Sukeldusin eile enne uinumist aastasse 2004 ja lugesin, mida ma olin esimeste sissekannetena siia kirja pannud. Siis oli veebipäevik veidi nagu saladuseloori kergitamine, sissevaade inimese päevadesse, et teada saada, mida põnevat toimub. Loomulikult ei ole see aus ülestunnistus, alati on autori filter vahel ja kunagi ei tea, kui palju on selles tõde, kui palju väljamõeldist. Aga kõikides nendes kirjutistes oli mingisugune ausus, poeesia ja ajahetke jäädvustus.

Täna on palju vähem huvitavam, sest väga palju sotsiaalmeedia sissekannetest on selged tõed. Sirvid läbi oma päevase annuse Instagrami ja saad teada, kellel on olnud laste jõulupidu, kes on kuuse tuppa toonud, kes annab kontserti, kes on peol, kes peab sünnipäeva, kes sööb jäätist. Kindlasti ausam ja otsekohesem kui veebipäevik, aga mingi poeesia ja autori tõlgendus jääb sealt puudu.

Eile hüüatas sõber sotsiaalmeedias, et “Blogid on tagasi? Ma pole selleks valmis”. Ei teagi, kas selleks saab valmis olla, sest oleme harjunud tarbima inimesi antud ajahetkel teistmoodi. Meie igapäevane voog koosneb sadadest postitustest, mis annavad hektilise pilgu sõpradest, tuttavatest ja pooljuhuslikest inimestest. Nagu suhtleksid nendega kõigiga korraga, saades killukesi nende reaalsusest, aga samas nagu ei saa midagi. Meeldimisnupu ajastul tahab iga sissekanne saada tähelepanu oma erilisusega, aga iga päevaga muutub eriline üha tavalisemaks ja tapeedimaks. Uksest ja aknast voolab sisse sadu ning sadu hüüatusi, säutse, pilte ning Facebooki sissekandeid ja hiirenupp, läpaka trackpad ja sõrm telefonil kerivad neid üha suurema kiirusega alla poole, lõpmatu voog peatub siis kui enam ei jaksa. Tarbida.

Ma ise ei jaksa juba pikemat aega nendesse sekundilistesse kildudesse süveneda, sest neid tegelikult ei olekski nagu olemas. Pigem loen midagi pikemalt, kuulan kedagi pikemalt või siis ei tee üldse midagi. Aga kusagil pead sa ikkagi vist olemas olema, panema pilte ja kirjutama midagi, et sa päris ära ei haihtuks. Ja ‘like’ tahab meist iga üks saada ju.

Facebookis käisin täna ühe minuti. Nägin ära viis postitust. Instagrami sirvisin kõik läbi. Aga alles õhtul, varem ei olnud viitsimist. Harjumusest sirvisin, midagi uut ei avastanud ega saanud teada. Päeval liimisin palju. Tegin hundimaski lõpuni ja rebase oma valmis. Meisterdamine on viimasel ajal kuidagi vabastavaks muutunud. Ühiskonnale seletan, et lastele vaja seda ja seda kleepida ning teha… tegelikult teen seda kõike iseendale. Paneks ise selle kuldse sprei-värviga kullatud hundimaski ette, tormaks öhe ja uluks Pelgulinna ebamäärase aastaajaga tänavatel. Aastaajad vahelduvad siin mu akna taga üldse maru tihti. Üks hommik on kevad, siis talv, siis jälle sügis. Ainult suve ei tule. Enne sirelite õitsemise aega vist kindlasti mitte. Kleepimisega kahasse vaatasin televiisorist euroopa filmiauhindade gala kordust ja tõdesin ehmatusega, et olen väärtfilmid unarusse jätnud ning vaatan parema meelega hollywoodilikku actionit. Isegi võidufilmi “Ruut” pole näinud. Katsun end parandada.

Laupäev lõppes treeningsaalis, kus klappides mängis jälle Popkulturistide osa, oktoobri algusest. Need saavad kohe otsa, siis ei teagi, mida kuulata. Olekski hea meelega istunud nurgas mati peal ja ainult kuulanud. Viies trenn nädalas tekitab kerge vastumeelsuse ja oksemaigu, kui tahtejõudu ei oleks, oleks ammu kodus ja värviks seda valmis saanud rebase maski. Homme hommikul sõidan Pärnusse. Detsembris on nii palju igasuguseid kontserte ja tuure. Ma olen “Estraadilainel” kontserdil konferansjee ja sain üle pika aja endale rolli, kus sain välja kaubelda paruka. Palusin sellise valdopandiliku, veidi lokkis. Aeg ajalt tulevad kiilakatel sellised absurdsed soovid suust välja. Mihkel Raud on väga toreda vaheteksti kirjutanud ja tegin sinna omalt poolt ka paar lisandust. Homsest alates siis neli kontserti, tulge kuulama. Tallinnas, Tartus ja Jõhvis on ka.

Hetk

On mingi päeva osa. Keegi enam ei saa aru, kas see on hommik või lõuna. Arvuti kõlarid mängivad Sven Grünbergi, kelle muusikas oleks sees nagu kogu maailma igatsus ja õnn. Ma tahaksin olla argine, kirjutada argipäevast, aga ei tule välja. Sest elu on nii kuradi emotsionaalne. Magad liiga kaua, jooksed unes, tunned kergust. Eile sõitsime Tartusse, see juhtus päriselt, aga võibolla oli unes. Teepeal astusime esimest korda elus sisse Põhjaka mõisa, einestama. Einest kujunes toiduorgasm, aknast, vanast mõisaaknast paistis rohuväli ja eemal lindina vooklev hall Tartu maantee. Vihma sadas. Akna taga oli Eesti film. Läbi aknaklaasi tundsin vihma sadamise lõhna ja viinüülplaadimängijas krõbisedes “The Police” või midagi sarnast. Korraga oli nii eestilik olla, kuigi kõrvades kumises välismaa rokk. Tuhanded sõnad, Tartu lõhn, Jaani kirik. Mul oli Tartus kontsert. See läks nii nagu lootsin. Hästi. Pärast sadas Tartu vihma. Sõitsime tagasi tumedas augustiöös, nii selge tähistaevas saatmas teelolijaid. Rääkisin oma hääle kähedaks. Tund aega kontserti ja mitu tundi rääkimist. Rääkisin end täiesti öösse.

Lauliku talveüksildus. Pärt Uusbergi meeskoorimuusika.

Nüüd olen jälle rongis. Kohutavalt külm on. Värisen koos rongiga. Sees on aga helge olla. Puhas ja karge.
Ärkasin (erinevalt kümnetest eelmistest päevadest) alles kell üks pärast lõunat. Linnas sadas vihma, lumi oli raske ja kukkus kolaki Kalamaja katustelt. Ainus viis Raplasse saada on rongiga, uurisin internetist. Kõik laabus, 15 minutit enne kontserdi algust olin kohal.
Veel enne, rongis, kohtasin noort Viljandi näitlejat, kellega koos suvel Hiiumaal teatrit tegime. Kohtasin, vestlesin, loksusime rongi kalletes ning rütmis.
Rapla kirik oli hirmus külm. Eestlastel on kummaline viis omadussõnu “suurendada”. “Hirmus külm”, “jube põnev”, “sitaks lahe” jne. Kontserdiootajate suudest tuli auru. Kui väljas näitas termomeeter +2, siis kirikus pidi vähemalt -5 olema. Aga võibolla et oli rohkemgi. Ja ma kujutlesin pikalt, mismoodi talurahvas sajandeid kirikutes käis ja mis nende jaoks külm tähendas.
Algab kontsert, ajad on nii või teisiti sassis. Kõlab sügav ja karge meeskoori muusika. Külmunud kirik nagu võimendaks kõike, lauljate suust kerkib valget udu, sõnad ning muusika kraabib hinge. Lindistan mõned lood oma telefoniga, et kodus hiljem jagada. Hetkel olen veel rongis, trükin telefonis päevikut.
Ma mõtlesin veel Rapla inimeste peale ja selle linnaliini bussijuhi peale, kes mind rongijaamast kiriku juurde sõidutas ja pärast tagasi tõi. Millist elu tema elab? On tal naine või lapsi? Mida teeb ta siis, kui ta inimesi bussiga ei sõiduta? Tagasiteel kuulasime bussis olümpiamängude otseülekannet. Suusatas keegi Veerpalu.
Rongis hakkan tasapisi üles soojenema. Rongipilet Rapla-Tallinn maksab 33 krooni. Õlu maksab poes umbes 13 krooni, leib vist 10 ja sai vist 6 krooni. Eesti Vabariiki on minu eluajal olnud juba 18 ja pool aastat.
Kontsert Rapla kirikus niitis hinge, külvas uut seemet, ootamaks kevade tärkamist. Sul on ka kevadeigatsus? Kuuskümmend päeva miinuskraade. Eile algasid plussid, kõik sulab, on vesine ja must. Varsti lubab uut külmalainet. Igal pool on meeletud hanged.
Rong loksub läbi kottpimeda Eestimaa minu kodulinna poole. Kuulan mõttes veel Pärt Uusbergi koorimuusikat. See on ilus ning helisev. Lauliku talveüksildus. Aga lõpus on alati helgus, mis tõstab meid üles. Kuskil on alati selgus. Küll keegi ikka vastuseid teab.

Kuidas Tõnis Mäe "Tarkus" ja head ööd laulud mind kergitasid

On veresooni ahendav augustikuu lõpu aimdus. Linn muutub üha töökamaks, inimesed harjuvad kontorite, poodide ning teatriga. Eile sõitsime Albusse ning vaatasime Kukenoosi viljakuivatis Tõnis Mägi “Tarkust”. Olin üdini muusikast üle laetud ning mõttega kogu aeg kaasas. Vana viljakuivati muutus tänu suurepärasele helile ning väga heale valguskujundusele muusika templiks. Aarne Üksküla loetud neenetsi muinasjutt, Tõnise ja Jarek Kasari voogav laul ning “Head Ööd Vend” kammerkoori ideaalne kokkukõla tegid meelele ning hingele head ja lasid tunda, et elan suure kunsti ajastul. Niiskete silmadega astusin Kesk-Eesti öösse, sees müstiline kergus, suundusime auto poole ning sõitsime vaid mõned kilomeetrid edasi Järva-Madise kirikusse.

Poolüksteist õhtul algas “salakontsert”. Pärt Uusbergi kammerkoor “Head Ööd Vend”, Tõnis Mägi, Jarek Kasar (Chalice), Aarne Üksküla ning Kärt Johanson laulsid kohavaimust ning koosoldud päevadest tulenevalt ja tänuks. Kõlas vaikuse muusikat, head ööd laule, Pärt Uusbergi autoriloomingut. Kirik helises ülemhelide embuses meiega kaasa ning südaööl hingas meid Järva-Madise öösse, Tammsaare kiriku kelladega, koleniiske muruga ja lämmatava augustiöö sirinaga. Küünaldest rajal sammusid kergete hingedega inimesed. Olen siiani tänulik!

“Kuskil peab alguskokkukõla olema…”

"U2 3D" kinos kokakoolaplaasa

Väikene elevus sees astusime kokakoolaplaasa esimese saali poole. Saaliteenindajad ulatasid uhkusega kolmdee prille, valged kindad käes. Piletid olime Priiduga üsna taharitta valinud. Pärast tiitrite ajal katsetasime esimesi ridu ka ja ütleme ausalt, eestpoolt on see 3d sügavam ja vahvam. 

Siis tuli 3d treiler ja me mõlemad ehmatasime kui meile vett näkku visati. Ja midagi veel näkku lendas. See oli päris vahva. Mina panin kolmdee prillid oma tavaprillide peale ja sai vaadata küll. Aga “U2 3D” oli iseenesest üsna igav. Effekti oli vähe ning mina suutsin vahepeal isegi tukkuma jääda. Kuigi heli oli üle mõistuse kõva. Ukse peal jagati isegi kõrvatroppe ja tagantjärele tundub, et pidanuks kasutama. Oleks ehk end õhtusest peavalust säästnud. Miks see heli neil ikka üle mõistuse kõva on…

Ja siis sirutusid mikrofonid ja kitarrid ja inimmassi käed aeg-ajalt meie poole. Ja vahepeal oli päris vahvat graafikat. Aga kontsert oli ikka kontsert. Mitte film ega dokumentaal. Ja igav hakkas. Järgmisena ootame seda 3d seiklusfilmi ning vaatame eestpoolt. Siis annan teada, kas sisuga kolmdee köidab. 

Silmad on veidi valusad ja pea ja kõrvad ka. Isegi veidi paha on olla. Nii et need on esimese kolmdee kõrvalnähud. Aga hetkekski ei kahetse, et mindud sai. See kontsert oleks võinud ainult 15 minutit kesta. Siis oleks mõnus olnud.

Olemegi Hiiumaal

Ja nüüd olengi Hiiumaal. Praam loksutas vähe ja sõime Helega kõvasti lõunat. Sõit oli mõnus. Lobisesime. Kohapeal ootas meid väga-väga mõnus elamine. Rahulik sirtsusirin ning merelõhn. Mänguplatsil käisime ka. See on tõesti šeff. Vana traalilaev on lavaks ja publik istub kai otsal, ümberringi palju rahulikku merd ja laevu. Homme teen pilti ka, siis näitan. Ja siis tulevad veel ju kontserdid, Chalise ja Eplik ja Raadio Maria ja teised. Ma arvan, et tuleb väga mõnus kaks nädalat. Tulge Hiiumaale teatrit ja muusikat kaema.

Suveteater Hiiumaal

Suvel on Hiiumaal väga ilus. Seda tean rääkida omast kogemusest. Soolane meri ja magus päike. Järgmisel ja ülejärgmisel nädalavahetusel avab oma uksed Suursadama suveteater. Mängitakse Tallinna Linnateatri lavastust “Murdlainetus” ning peale etendusi on kontserdid. Üles astuvad Chalice ja Jürmo Eespere, Raadio Maria, Veiko Tubin, Kadri Laube ja Eike Vellend, Vaiko Eplik ja Eliit.

Pilet etendusele ja kontserdile on ühine ja seda saab osta nii Piletilevist, Kärdla kultuurikeskusest kui ka kaks tundi enne algust koha peal. Lisaks on telkimisvõimalused Hellamaa ja Sarve rannas, laevasõit Suursadama lahel, sadamakõrts ja meremuuseum.

Täpsem info Pühalepa valla koduleheltcpySpjbnAG