-14. Linnad I

Keskpäev. Sõit linnast linna. Tallinn jääb selja taha ja Pärnu maanteel laiutab detsembrikuine udu. Eterniitkatusega majad vuhisevad mööda ja suure bussi esiaknast paistev Eesti on pühapäevane ning sombune. Igav asfalt suriseb bussi rataste all, nähtavus, nagu juba mainisin, on kehva, eestlaslikult argine, igavalt iseloomutu, lumiselt hall. Kuidas kirjeldaks kirjeldamatut vaadet kirjanik?

Milline on sinu lemmiklinn? Kui sa üldse oled linnade inimene… Mina olen. Linnade inimene. Maal olles hakkab üsna pea linn peas laulma ja kutsub sinna tagasi. Ainult ehk kuumadel juulikuu päevadel, kui lebasin Naissaarel tuntud dirigendi terrassil ja vaatasin üle mere helkivat Tallinna, ei tahtnud sinna tagasi. Või valetan, tahtsin küll, aga kuna linn oli kui peo peal, sain seda jälgida eemalt, ta oli ikkagi olemas. Tallinn ongi vist minu linnade linn. Jah, New Yorgis elaksin hea meelega kolm kuud, kimaks jalgrattaga keskpargis ja kirjutaks valmis keskpärase novelli, aga Tallinn on nii tuttav ja turvaline, samas piisvalt energiline ja üllatav.

Praegu sõidan Pärnusse. Ma ei ole selle linnaga kunagi sõbraks saanud. Lavakooli ajal veetsin seal peaaegu kuu, kursuse juhendaja Priit Pedajas lavastas meiega Kiviräha “Rehepappi”. See veebruarikuine Pärnu oli üsna olematu linn. Trööstitu linn, lumine, porine, tühi ja vaikne. Peale ühiselamu ei eksisteerinud midagi.

Üks teine kord olin Pärnus augustis peaegu nädala. Oli monoteatrite festival ja suvi hakkas just pikki pükse jalga panema. Kõik oli nagu olemas, aga samas polnud midagi. Olid suvest väsinud tänavad, jäätisest ja õllest kleepuvad pargipingid, väikesed vahemaad ja arutult mittemidagiütlevad inimesed. Ei saanud selle linnaga sõbraks.

Nüüd novembris viis töö taas sellesse suvepealinna. Suve ei olnud, oli lumi ja pori, hääletu vaikus ja vaikne igavus. Enamuse aja veetsin teatris ja õhtustel tundidel, kui inimesi ja söögikohti otsides mööda linna jalutasin, ei leidnud midagi. Viimane buss Tallinnasse lahkub sellest linnast kell seitse õhtul. Siis lülitatakse elekter välja ja tuul vihiseb tühjadel tänavatel. Ma olen pigem suurte linnade inimene, seega ei saanud ka kolmandal korral Pärnuga sõbraks.

Üks linn on kindlasti, mille embuses meelsasti aeglen. Tartu. Aga vist eelkõige seepärast, et see on mingil kombel mu lapsepõlvelinn, kus veetsin suvesid. Nii linnamajas kui linnalähedal maamajas. Palavatel tolmustel Tartu-päevadel jalutasime kilekott näpus Ümera poe juurde ja jõime räpasest klaasist kollasest paakautost kalja. Kõik tundus sama kollane, kui kaljavaat. Suvekollane. Jäätis sulas sõrmedele, kleepus kätel ja tilkus kõnniteele. Linnamaja tagaaia rohelises jaheduses, maamaja kunstjärve mahedas selguses vormusid lapsepõlve mälestuste kristallid. Linnamaja sektsioonkappides olid isa ja onu lapsepõlvemänguasjad, köögis Tartu vee rauakas lõhn, keldris konnad ja hirmuunenägude niiskus. Magamistoas kaladega keerlev lamp, mis seinale valgusmänge joonistas, grammofonis Onu Remuse jutud, Pille-Riini lood ning Entel-Tentel.

Pärnu ei suuda kunagi Tartuga võistelda, sest Tartul on lapsepõlve trumpkaardid. Tartus on palju veel, on ülikooliaegsed eksimised sõprade Annelinna korterisse, peod sõprade juures Vabriku tänaval, sügisesed Draamafestivalid ja ähvardavalt mürisev suvelõpp. Aga sellest Tartust mingis teises postituses.

Praegu sõidan Pärnusse ja pooltund bussis on möödunud sõnu kirja pannes. Maastik ümber ei ole muutunud. Inimesed bussis ka mitte.