Minu Kalamaja

Kolmapäeval toimus Valgevase tänaval üks sellesuvine Kalamaja hooviüritus pealkirjaga “Teatrihoov”. Aitasin seda ette valmistada. Ise olin küll samal õhtul Pärnus teatrit tegemas, aga ajaloo-osa ettelugemiste lõpus kõlas see minu kirjutatud tekst Kalamaja kohta. Avaldan selle siinkohal, sest et Kalamaja on mulle oluline.

Täna on aasta 2011. Kalamajas on endiselt paarikordsed puumajad. Mina olen siin elanud juba viis aastat. Jalutanud siinsetel tänavatel ja hinganud sisse viie Kalamaja kevade lõhna. Enne kui ma siia kolisin, elasin Mustamäel, romantiseerisin paneelmaju ja dekadentlikke magalakarpe. Kalamaja tundus siis kahtlase linnaosana, kus ma vaid paar korda Salme Kultuurikeskusesse olin sattunud. Sinnagi minnes vaatasin hirmus kahele poole, et millal mulle nüüd kurikaga pähe virutatakse.

Siis kolisin ma Kalamajja. Armumine toimus esimesest silmapilgust. Väikesed puumajad, tavalised tänavad, erilised inimesed ja Kalamaja lõhn. Kevaditi õitsevad sirelid, ööbikutest rasked.

Selles linnaosas on hea tunne elada. Vanad puumajad meenutavad kõiki neid, kes on enne sind siin elanud, puutrepid nagisevad ja kõik on jalutuskäigu kaugusel. Mul on väga palju sõpru, kes on viimasel ajal siia Kalamajja kolinud. See tekitab tunde, nagu ei elakski suures linnas vaid väikeses külas, kus igal teisel jalutuskäigul kohtad sõpru-tuttavad, kus küllaminek on spontaanse otsuse kaugusel.

Siin on tuhandeid detaile. Jaluta mõnikord valgel õhtul mööda linnaosa tänavad, ja vaata. Väikesed puidust detailid majadel, aknaraamidel, sajad lahtised aknad, kust kostab inimeste elamise hääli, klaverimängu, kümned kaunid aiad ja hoovid oma erilisusega. Aegade jooksul on see linnaosa ka nalja teinud. Üks minu lemmiknali asub Vana-Kalamaja tänaval. Teate, seal on selline paneelmaja, mis näeb välja, nagu oleks ehitatud juugendstiilis. Kui ma esimest korda seda nägin, siis oli see niivõrd jabur. Nagu kokku oleks pandud siil ja kägu. Romantilised väikesed aknaruudud, seinad suurtest paneelidest kokku laotud. Ja nüüd, olleks ajalooga tutvunud, on hea meel, et see maja jäi ainukeseks “plommitud hambaks” siin linnajaos, sest ma ei kujutaks ette madalate paneelmajade ridu puidust nagisevate asemele.

Iga linnaosa on oma elanike nägu. Siin Kalamajas tunned, kuidas inimesed tahavad siin elada. Ma loodan, et see jääb veel niimoodi pikaks ajaks, et istud oma aias õunapuu all võrkkiges ja kuulad kuidas linn elab.