Moskva pisaraid ei usu

Facebook. Asjad, mida siis ei olnud. Mobiiltelefonid. Lühisõnumid. Kolmkümmend kaks aastat tagasi. E-kirjad. Ühes suures linnas. Maailma metropolis. Raudse eesriidega ümbritset. Aga oli armastus. Aimatav armastus.

Praegu on ka armastus. Ta annab endast lihtsalt kiiremini teisele märku. 1980. aasta varakevadel heliseb Moskva avaras neljatoalises korteris telefon. Praegu saadad läägeid lühisõnumeid. Telefon helises korteris, aga kedagi polnud toru tõstmas. Oli hämmastavalt soe varakevad. Moskva kohta haruldaselt varajane soojus pani 24-aastased tütarlapsed tumekollaseid seelikuid kandma. Üleeile õhtul saadeti multimeediasõnumiga pilt oma paljastest rindadest, poisile, kes oli algust teinud oma peenise portreega. Põrkuvad kolmkümmend kaks erinevat aastat. Armastus on sama suur.

Tumekollase seelikuga tütarlaps, liigsuvise sitspluusiga, komistab vastu tänava ääresillutist ning leiab sekund hiljem end üllatusega heledapäise noormehe käte vahelt, kes viimasel hetkel tasakaalu kaotanud neiu kinni on püüdnud. Korraks kohtuvad nende pilgud, neiu naeratab kohmetult, vabandab, tõuseb noormehe käte vahelt ja hakkab suurelt, nagu mõnes romantilises 60ndate filmis, naerma, kõrvaltvaatajale üsna totrat muljet jättes. Noormees aga ei märka neiu naeru ebatavalisust vaid sulab selle voolus, pilk tüdruku silmadel, valgetel hammastel ja heleda sitsipluusi kaelusel. Hetk hiljem muututakse ametlikus ning vahetatakse telefoninumbreid. Kindlasti lähiajal helistada lubadusega minnakse lahku.

Neljatoalise korteri kõige väiksemas toas, just on vanemad avanud ametlikult maalesõiduhooaja ning linnast lahkunud, üsna hämaras, põleb vaid laualamp, istub kuueteistkümne aastane tüdruk. Aknal on ees tüllkardin, autode voog kulgeb lõputu tumekollase valgusjõena mööda tumesinist hämaruses ujuvat maanteed. Kõlarites mängib Coldplay. Samal ajal vaatab tüdruk aknast kuhugi kaugusesse, sinna, kus pilved saavad kokku kesklinna majakatustega. Majade kohal lendavad kajakad. Lõputu mailõpu igatsuslinn. Pleilist saab läbi. Korraks on väga vaikne. On selline tunne, et see hetk jääb igavesti õhku rippuma ning midagi ei muutu. Olukord kohandub atmosfääriga kuni lõpuks lõhub selle tagasihoidlik heliteavitus uuest meilist. Silmapilguga on tüdruk arvuti taga, siis juba tutvusportaalis, hetk hiljem guugeldab ta 17-aastase heledapäise poisi nime ning vaatab videot sellest, kuidas seesama poiss 14-aastasena kooli peol aulas klassiga oma näidendit esitas.

Hoopis ühes kolmandas kohas, Helsinki äärelinna viiekorruselise kollase maja neljanda korruse kahetoalises köögiga korteris on tulaletti kinni jäänud üks kirjanik. On hilisjuuli ning äärmuslikult lämbe. Kell on kaks pärastlõunal ning higist kleepuva kirjaniku jõud on torudele ja seintele klopsimisest raugemas. Majja on suve tõttu järgi jäänud vaid kaks inimest. Teise korruse kuuendas korteris elav üliõpilane Salla ja esimese korruse teises korteris elav kuuekümnendates abielupaar Jyrki ja Adalmiina. Mõlemas korteris on kestva palavuse tõttu konditsioneer põhja lükatud ja ega need viienda korruse helid siia alla väga ei kostagi.
Siin ma nüüd siis olen, mõtleb kolmekümne nelja aastane kirjanik, just naisest lahku läinud, rasvaste juustega triiksärgis lastetu mees. Peaga vastu ust nõjatudes vajub ta aeglaselt tualettruumi põrandale ning uinub väsimusest.

Kõigi kolmega läheb hästi. Kirjaniku sõber, temast ilmselgelt sisse võetud Teemu, ilmub nelikümmend kuus minutit hiljem kaks pudelit veini näpus tema ukse taha, leiab selle avatuna ja astub tumepruuni tapeediga kaetud esikusse. Hõigete peale kostub tualetist hääli ning üsna pea uputatakse südasuve lämbus kahte valgesse veini, millest hiljem saab nurgamarketi abiga neli. See on ka ainukene öö, kus kirjanik Teemut suudleb. Tal on ühe novelli jaoks ainest vaja…. või oli ta lihtsalt väga purjus.

Neiu, kes varakevade Moskvas kolmkümmend kaks aastat tagasi heledapäise noormehe sülle kukkus, sai möödnud nädalal teistkordselt vanaemaks. Ja ta on oma mehega enam-vähem rahul, sest kust sa paremat võtad.

Kesklinna neljatoalise korteri arvutikeraani piidelnud tütarlaps guugeldab oma elus veel umbes kaheksakümmet noormeest, saab neist kaheteistkümnega kokku, kohtub neist kuuega korduvalt, käib neist kolmega reisil ja armub lõpuks kolmekümne kahe aastaselt ilma suurema kärata ühte jõulise näojoontega kahekümne kuue aastasesse ülikoolilõpetajasse.

Mina olen lõpetanud just filmi “Mosva pisaraid ei usu” vaatamise, kuulan maialguse Kalamaja öös külmkapi urinat, väikese plastmassist äratuskella tuttavat tiksumist, süleri venitlatsioonisahinat. Rohkem hääli ei ole. Kuulasin pingsalt järele. Tallinn pisaraid ei usu.

kuidas küll tahaks koju

kui kraanikausi ääre peal, umbses hotellivannitoas, lebab “värske rõhu” 25. number
ja riided on eilsest päevast nii rikkumata, et neid võib täna ka kanda
kui oled näinud kahe päeva jooksul kuus monolavastust, millest üks ja veel pool ja veel pool olid täitsa mõnusad ja millest osad olid sellised, et “miks te üldse seda laval kõike teete?”
kui kuuled, kuidas hotelli rõdu ukseavast kostab kuurortlinna autosid ja hakke
meenutad korraks seda pilti teatrikohviku teise korruse terrassilt, kus diagonaalvastasmaja katusel puhkasid sajad mustad hakid, kui nad korraga lendu tõusid ja kuidas teatrimaja hiigelsuur katus nad endasse neelas
kui mitmendat päeva on hommikused unenäod liiga kirjanduslikud ja filmilikud, täna näiteks käsime pidevalt raamatupoodides, ostmas ühe psühhopaadi kirjutatud raamatuid, need pidid olema ohtlikud ja õudsad ja kõigi lugejatega pidi midagi juhtuma… aga ei juhtunud, sest need olid süütud raamatud, aga ikkagi oli kogu aeg hirm, et äkki selle süütu sõna taga on tegelikult elu lõpp… ja siis kuidas me sõitsime punase coca-cola veokiga ühele väikesaarele meie teatri vanemgrimmeerija õele külla üllatusvisiiti tegema, kes elas seal saarepeal kahekordses paneelkortermajas…
kuidas unustad eilsed unenäod, kuidas üleeilsed on veel lootusetumalt kadunud
kuidas ärkad hilishommikul, ennelõunaks nälga suremas
ikka oled veel hotellis, hakkad vaikselt asju pakkima
neljas päev, ei harju selle linnaga
nende inimestega
tahaks meeleheitlikult põgeneda
seitsme tunni pärast hiljemalt olen kodubussil
guugeldad mingeid asju, vastuseid ei leia
oled kindel, et sõna võib pakkuda suurt naudingut
tahaks, et tuleks sügis
tuleks sügis, virutaks oma jahedate öödega näkku
nii et hommikul ärgates on näos mingi seletamatu värskus
tahaks, et suvi ei pooks
tahaks uppuda töösse, tahaks kukkuda porri
sel suvel on liiga ebaratsionaalselt elatud
aga ma ei kahetse sekunditki
võibolla paari sekundit, aga see on mu oma asi ja eks ma õpin sellest
nüüd
head aega hotellivoodi, valged linad, lämmatavad ööd
head aega linn, kust suvi ei taha põgeneda, kus reedeõhtuti meigitud mimmid liiga lühikestes teksades ja seelikutes, kõik peaaegu näha, üksteise käevangus maailma kõige huvitavamat dramaturgiat vanalinna tänavatel öösse lausuvad
head aega alkohoolikud, soomlased, keskpärane teater, hea teater, raamatupood, jäätisekiosk
sellega polegi midagi öeldud

valged hommikud

kui kõrvus kumiseb suvelõpuidülli võimendav süntesaatorimuusika
jarre ja vangelis ja grünberg
ole tänatud youtube, kes sa igapäevase disko meie elutuppa tood
kui seda ei oleks, kuulaksime ainult suve kasvamist ja friigiksime outi, sest kohe on ees hirmus sügis
sex, drugs ja rock and roll
kui loed raamatutest eludest, mis kattuvad sinu omaga
õuest puhub tuppa säärane tuul, et ei usu enam, kas oled ise või mitte
ei usu enam armastuse olemasolusse
ei usu enam vihkamise olemasolusse
ei usu enam sellesse, et on olemas olemasolud
valged hommikud, valged hommikud, valged hommikud
need, mis haiget teevad
paistavad ruloode vahelt sisse
peksavad näkku
sinikaid
ärgata on valus
sest eelmiste õhtute pildid hõõruvad ajus
tuletavad meelde õnnelikke hetki
raamatute lugemine teeb haiget
akna taga on mütsiga poiss, kes otsib telefoni teel oma vanemaid
tundub et ei leia
vvaahheell oonn mmaaaaiillmm kkaahheekkoorrddnnee
maailm on minu obsessioon
siis kuulan süntesaatoreid nii kõvasti, et kõrvad hakkavad jooksma järvi ja jõgesid ja vett
mett
tavalist kraanivett, siis pudelivett ja lõpuks mineraalset idülli
valged hommikud, valged hommikud, valged hommikud
need mil istud jõgede ääres ja vaatad iseendaga tõtt
nad tulevad kaunis rongkäigus, kõik need sinu ideaalid
katavad maa, tõusva päikese valgel, oma heledate ja tumedate juustega
taeva sinavasse kuplisse lõikavad kääridega
sisse origamit ja ajaloolist tõde
pärast, tuhande aasta pärast, inimesed loevad
ja mõistatavad, mida sellega öelda küll taheti
mis on see eelnenud elude müsteerium
valged hommikud, valged hommikud, valged hommikud
siis tuleb aeg, kui ei ole enam pilvi
siis tuleb jälle
pilvitu taevas
pilvedega.
aga seda, mis siis tuleb.
siis tuleb.
dann kommt wieder
wolkenloser Himmel
mit den Wolken.
aber, was dann kommt.
dann kommt.

Suve südamik

Täna hommikul kell 07.30 kostus aiast monotoonset kitarriharjutamist. Ikka ja jälle tungisid läbi lahtise akna ja ruloo lahtiharutatud akordisõrmitsemise helid. Siis ma vajusin taas unne ja ärkasin kirjandusnäljas.

Meilikasti kukuvad vaid reklaamteated ja rämpsmeilid. Vahel tahaks oma ellu mingit draamat, aga samas ei öelnud ma seda siin praegu välja, sest kes see ikka ise hunti karja kutsub. Võibolla ma mõtlen draama all veel suuremaid tundeid ja emotsioone. Aga elu ei saagi olla nii konsentreeritud nagu raamatud. Praegu loen nii, et iga lehekülg haarab, iga sõna vaimustab. Olen sõnanarkomaan. Olen järjest lugenud vaid vaieldamatult häid raamatuid, mis toovad elust välja selle üdi. Hommiksöögi asemel käisin esimese asjana raamatupoes ja ostsin veel ühe. Nüüd joon sõnu oma jahedas toas.

Õues on põrgupalav, on sügav südamlik juuli ja nurgapoe kliimaseadmest voogav jahe õhk tuletas korraks talve meelde. Sinna ei taha kukkuda. Praegu kindlasti mitte. Kuigi unistavad inimesed linnapalavuses jõuludest, magusvalgest lumest ja kuumadest alkohoolsetest jookidest, ärge unustage, et sellega kaasneb üks tobe ja pikk kuid kestev pimedus, hallus ja vitamiinivaegus. Mäletan novembreid, kus päike paistis terve kuu jooksul vaid 18 tundi.

Täna rebin end kirjandusest korraks teatrisse. Ei tea, kas jahutab või mahendab.

Sinu sees on kõikide maailma heade filmide vaatamise tunne

Hommik on. Ärkan küll värisedes, kütmata Kalamaja korteris, ööd on endiselt niisked ja hommikune külmavärin, väljudes lambavillateki alt, arusaamata, kas tegemist on ülemagamise, ülemõtlemise, üleunistamise või millegi veel ülevamaga. Ma astun esimesed sammud oma jahedal korteripõrandal, avan aknad, tekitan tuuletõmbuse. Väljas on kirgas juunilõpu päike, inimesed jalutavad, sest et hommikust on ammu saanud hilishommik. Tänavad on täis särkideta koeraomanikke, mantlites vanemlinnakodanikke, jäätist sissehingavaid kleitides tütarlapsi, pallipõrgatavaid poolpaljaid poisslapsi.

Siis tuleb YouTube, minu tänahommikune lunastus, kaerahelbepuder vaarikamoosiga, mate tee. Hommik muutub korraga väga vanaaegseks. Hakkavad meelde tulema kõikide lillede nimed – hüatsindid, lillherned, meelespead, jorjenid, pojengid, floksid, habenelgid, sillad, kiviktaimlad, puukoolid, lapsepõlvemälestused. Need suved, kus ärkasid hommikul, omamata aimu kuupäevast, kellaajast ja ajatajust. Jooksid paljajalu õue, ühes silmas uni, teises käes praetud vorstiga võisai, toetasid pea murul lamava hundikoera küljele ja vaatasid üleval taevas sõudvaid vanaaegseid pilvi. Mõtlesid naabri Milvi lehmast ja Kopli poiste onnist ja Tõnsu koerast ja meie salajasest džunglist ja olümpiamängudest ja kassettide peale kuuldemängude salvestamistest ja “Päästja koolikellast” ja ajutust arutust lõppematust suvest. Sest et täna hommikul on samasugune suvi pealinnas. Kalamaja vahel tillerdavad inimesed ja sajandat korda sama laulu kuulates, avatud aknast kogu argipäeva välja oksendades, hingates sisse rohtu, aknaalust kibuvitsa ja vastasmaja kardinaid, mille akende taga on mitu erinevat elu, mis väga huvi pakuvad. Ahmid sisse viimase lusikatäie kaerahelbeputru vaarikamoosiga, hommik muutub veel antiiksemaks, ümberringi levib see salapärane antiikne lõhn, mida sa ükskord ühes kinos tundsid ja mida sa eelmisel aastal maal tundsid, kui sellelt sajaaastaselt kapilt kogu kolmekordset nõukogudeaegset värvikihti kuumapuhuriga maha uhusid. See salapärane antiikne lõhn, milles ongi kogu elamise olemus sees ja mis suudab korraks tekitada tunde, et sa mõistad kõike. Isegi selles suures mõtte ja sõnauputuses.

Võtan termoselt korgi ja valan uue vee oma calebasse’i, pudelkõrvitsasse, mis hoiab mu matet. Sajakahekümnendat korda pakub YouTube lunastust, mõtled ikkagi kõigest. Armastusest, selle jäävuse võimalikusest, selle sügavusest, selle kõikehaaravast narkootilisest jõust. Mõtled kinodest, päevatekkidest, sussidest ja mahajäetud mererandadest, kuhu suveõhtutel päike peaaegu ei kukugi, vaid imbub, kastab end korraks vette, et siis kümme korda eredamana, eelmise päeva mälestused maha pestud, tõusta merest, vaadata sinuga tõtt ja anda aimu millestki, mida sa ei oska seletada. Mõtled uuesti kinodest, filmidest, kirjandusest, kunstist. Tuletad meelde neid raamatuid ja lauseid, mis panid sind üle keha värisema, sest sa ei uskunudki, et selliseid sõnu ja lauseid on maailmas olemas. Tuletad meelde neid filme, mille esimese lõputiitri ekraanile ilmudes kohiseb korraga sinu peas maailma suurim kosk, pisarad purskuvad kinosaali punastele toolidele, kodude diivanitele, rõduäärtele, aknalaudadele. Ja aknast välja vaadates sajaks nagu maailma kõige ilusamat vihma. Sinu sees on kõikide maailma heade filmide vaatamise tunne ja see on nii suur ning hirmutav, et sul ei olegi enam hirmus. Korraga ei karda sa ei hambaarste, pimedust, üksindust, kummitusi, ämblikke, surma, armastust.

http://www.youtube.com/watch?v=7m8CkxXhPtw

Tahaks elada nii, et hingel oleks valus!

Mul mängib kõrvades pehme klaver. Ja lihtne, tagasihoidlik viiul, et rahustada sügisõhtut oma maailma parimate helidega. Teed joon oma sinisest muinasjututassist, sealt, mis rahustab sügisõhtut oma maailma parimate helidega. Mul kangastub korduvalt, kirjutamise alghetkel, pilte sellest Andero venna koerast, kes kuuldemängu lõpus ulgumiseks helistuudiosse kinni pandi. Mitte et ma ise seda näinud oleksin, aga inimeste kirjeldusel ehk sõnal on väga suur jõud.

Pärastlõunal tegime esimese väga musta ülevaate dirigent Mihhail Gertsile. Osasid “pealauljaid” polnud kohal ja seetõttu oli repertuaari esitlemine poolik. Mainin siin seda fakti vaid ajaloo huvides, mitte et see hetkel kedagi huvitaks.

Täna olid tänavad nii sirged, et kõrvale ei pidanud kusagilt kalduma. Õhk oli nii kristallselge, et kui seda taskunoaga lõikasin, kõlisesid sadade inimeste mõtted, mis hommikust saadik õhku olid kogunenud. Ma tahaksin trükimasina klõbisedes romaani trükkida, selle asemel olen viimased neli nädalat teinud kaheteisttunniseid tööpäevi, loomulikult on igas päevas 75% loomingut ja vaid 25% tüütut tööd, aga ikkagi… närvivapustuse ääre peal oleme kõik. Nagu klassikaline novembrieestlane kolmkümmend ja veidi veel päeva enne jõule. Pärast esietenduse väljatulekut on igal õhtul olnud etendus ja mõlemad pühapäevad (üks juba läinud) kuluvad Maarja küla toetuskontserdi peale. Järgmisel nädalal on ära “Õnneliku õhtu” kontserdid. Vot siis hakkame elama! Siis puhkame! Siis hingame õhku, käime sõpradel õhtuti külas, külmetame kunstnike portreid vaadates muuseumides ja teaatrites, laseme neil idüllilistel tädidel sealt galeriideakendest õhku tõusta ja salvestame sõprade, kaasmaalaste, armsamate, kallite ja võõrate intelligentseid puänte ja vinjette, mida öeldakse eeljõululõhnalistes apelsinikarva kohvikutes, kus väga kaugelt on kuulda selle kuuldemängukoera ulgumine, kinnimüüritud vanalinna tondimajade akendest taaskajav, oleme õnnelikud, et elame.

Ajaloo huvides võiks paljugi rääkida, näiteks kõigest sellest, mis kirjutub “Max Frischi” päevikusse 7 minutit enne iga “Härra Biedermann ja tulesüütajad” etenduse algust. See on see, mida ei tea mitte keegi peale minu. Inimesed kogunevad saali ja mina kirjutan hariliku pliiatsiga sellesse frischi-vihikusse sellest mis olnud, sellest kes saalis ja kõigest sellest, millest ei olegi vaja kirjutada. Võiks rääkida lõpututest lauluproovidest, mis õnneks tekitavad tunde, et ma arenen. Areneb mu kõneaparaat ja hääl. See annab tunda kõikidel etendustel, mono- ja dialoogides. Ajaloo huvides oleks nii palju rääkida, aga kuna viimase 28 päeva jooksul ei ole sekundikski tekkinud tunnet, et “mul on igav”, siis ei ole seda aega kirjutamiseks ja ei ole seda jaksu ning inspiratsiooni. Ma ütlen, saabuvad hõredamad ajad, siis kirjutame, korraldame üritusi, kirjutame muusikat ja elame nii, et hingel on valus! (Laupäeval kohtume Johannes Aaviku konverentsil, kui lauluproovist aega saab, tulen ettekannetele ka.)