Fragmendid.

Kohe on Tartu, kuhu ma kardan tagasi kukkuda. Aasta hiljem. Jälle on linn näitlejaid täis. Jätan kõrvaklapid koju, sest muidu kostub kõrvadesse kell viis udusel hommikul Marten Kuninga “Tuul on pöördunud” ja kõik tuleb jälle meelde.

Kõik minu kodupluusid on piimaplekke täis, sest ma olen nüüd isa. Päevad mööduvad teatris, õhtud laps kätel ja erinevad magamaveenmisevõtted kehas. Ööd mööduvad unenägudes, seal on mingid seriaalid ja teatrid.

Üleeile käisin kinos. Sadas vihma. Ma ei pidanudki kodus ootama millal sadama hakkaks, sest sadas terve päeva, nagu mingis kummalises 80ndate Rootsi filmis. Pärast kino tahtsin kõndida läbi seinte, aga sõbrad peatasid ja Kalamaja joogibaarist sain järgmisse päeva pohmelli ja peavalu.

Täna on esimene loeng. Kaasaegne esteetika. Olen poole kohaga Lavakooli Teatri- ja filmilavastamise magistrant. Lisaks ootab ees kahe lavastuse muusikaline kujundamine ja osalemine teatri muusikalavastuses. Armu iseendale ei anna. Öötunnid võtab laps. Aga ta on üliarmas. Isegi siis, kui vahel tahaks temaga kõndida läbi seinte, kui karjumine ei taha lõppeda. Millal ma autokooli lähen?

Suve ei olnudki. Käisin ühe korra ujumas. Ühe korra kalal. Ühe korra kontserdil. Mitte kordagi teatris. Neli kõige palavamat päeva veetsin nelja seina vahel.

Eelmisel nädalal avasime teatrihooaega. Nii paljud inimesed aitasid nii palju ära teha. Ja kohal oli peaaegu tuhat teatrisõpra. See oli meile oluline. Aitäh!

Näpud on roostes, aju hallitab, kes sunniks kirjutama?

Pärast kino jalutasin jahedas linnas

Täna pärast kino, kui ma jalutasin punktist kino punkti kodu, läbi kesköise vanalinna, oli kevad õhus.
Ma vaatasin filmi “The Hunger Games”. Olin lummatud ja häiritud samaaegselt.
Poolel teel põkkusin ühe oma kolleegiga, kes ütles, et mul on hoog sees ja must kiirgab elamus.
Nii vist oligi, sest Coldplay mängis klappides, kindaid polnud vaja, mõtted olid selged.
Veidi jahe veel, aga kindlasti kevad.
Käige teatris või kinos. Pärast on hea hilisõhtuses linnas jalutada ning olemise ja olemuse üle järele mõelda.
Eelmisel nädalal käisin Londonis teatrit vaatamas. Enne seda Stockholmis moodsa kunsti muuseumis.
Igalt poolt saab ideid. Hea. Mhmh.
Tänaöine linn oli must ja kollane nagu suur herilane. Tänavalampidest voolas tolmustele tänavatele raske ning soe valgus. Voolas jõgedena mööda jaheda Vanalinna tänavaid. Sidus ümber jalgade. Vulises hääletult.
Nii palju on hetki ja sõpru, õhtuid, öid ja vestlusi.
Aga aega et lugeda ning kirjutada on vähe. Häbiväärselt vähe.
Laiskus on ka vist.
Kevad, tule!
Hetked.

10 filmi aastal 2011

Lubasin teha nimekirja filmidest, mis on mind möödunud aastal kõige rohkem haaranud. Siin on nad suvalises järjestuses. Head vaatamist!

Death Proof (2007) – režissöör Quentin Tarantino
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1028528/
(Vaatasin teleekraanilt)

Tarantinolt seninägemata film üllatas oma perfektse orgaanilis-jabura dialoogiga ning pakkus sellist actionit, et röökisime diivanil. Tarantino filmid kuuluvad vaieldamatult minu lemmikute hulka. Tarantino eelmise aasta meisterteost “Inglorious Basterds” käisin kinos vaatamas kaks korda ja see on vist viimaste aegade kõige ägedam film üldse.

Drive (2011) – režissöör Nicolas Winding Refn
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0780504/
(Vaatasin kinos)

Ryan Gosling mängib selles filmis niimoodi, et niimoodi ei ole võimalik mängida. See sõit selle muusika saatel on selline elamus, et võtab hingetuks. Midagi nagu väga ei juhtu, aga kõik on perfeknte. Gosling “Drive’s” ja Christoph Waltz “Inglorious Basterds’is” on viimaste aastate kõige paremad filminäitleja tööd. Kuula kindlasti ka “Drive” soundtracki!

Melancholia (2011) – režissöör Lars von Trier
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1527186/
(Vaatasin kinos)

Selle filmi esimesed kümme minutit olid uskumatud. Kogu film tegelikult. Sellise maailmalõpu nimel võiks isegi elada. Kirjeldamatu elamus, mis sai teenitult minu IMDB reitinguks 10.

Black Swan (2010) – režissöör Darren Aronovsky
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0947798/
(Vaatasin kinos)

See film rääkis sama palju teatrist kui balletist. Kunstniku rolliloome ja sisseelamise totaalne katarsis. Ma liigitaks selle isegi õudus-kunstnikufilmiks. Vägev vaatamine.

Blue Valentine (2010) – režissöör Derek Cianfrance
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1120985/
(Vaatasin kinos)

Ryan Gosling on selline näitleja, et haarab täielikult. See film oli nii ilus ja kurb korraga, et pärast kohanesin veel mitu hetke reaalsusega.


Uus Maailm
(2011) – režissöör Jaan Tootsen
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt2080410/
(Vaatasin kinos)

Kui hästi on võimalik ühte dokumentaalfilmi teha, tõestab Jaan Tootseni “Uus Maailm”. Üks eelmise aasta parimaid eesti filme üldse!


Fight Club
(1999) – režissöör David Fincher
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0137523/
(Vaatasin arvutist)

Korralikult nägemata Kaklusklubi vaatamine andis ühe uue mõõtme juurde. Mõelda veel, kui oleksin selle 99ndal aastal ära vaatanud.


Blade Runner
(1982) – režissöör Ridley Scott
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0083658/
(Vaatasin arvutist)

See oli kõige ootamatum selle aasta filmielamus. Lootmata sellest suurt midagi, haaras 80ndate ulmefantaasia mind nii sügavalt, et kuulasin soundtracki veel pärast päevi. Minu selle aasta ägedaima atmosfääri ja muusikaga film.

The Future (2011) – režissöör Miranda July
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1235170/
(Vaatasin kinos)

Miranda July mängis ja kirjutas ise. Ta on suurel ekraanil nii õrn ja vägev. Lisaks on filmis suurepärane dialoog. Pärast olin üsna raputatud. See film ei ole nagu ükski teine, samas on ta natuke kõike.

Lost (2004-2010) – erinevad režissöörid
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0411008/
(Vaatasin arvutist)

See ei ole nüüd küll film, aga “Losti” 121 episoodi hulgas on pea kümmekond filmi mõõtu osa, mis raputavad ja mõjutavad. Pea pooleteise kuu pikkuse maratoni ajal vaatasin järjest ära kõik kuus hooaega. Seal on suurepäraseid näitlejatöid, draamat, armastus, emotsiooni ning põnevust. Vahel on mõni telesari sama suur kui film.

 

Hea meelega loeks kommentaaridest teie möödunud aasta lemmikfilmide kohta!

Oktoobrilõpu usus, lootuses ja armastuses.

Las ma trükin Sind siniseks!
ehk
Oh, kuidas need viiulid võivad siin novembri eelõhtul saagida. 

Kõigepealt mõjub see Beethoven juba minu köögilaual läpaka kõlaritest iroonilisena. Aga arvestades seda, et viimased kaks nädalat on mul kraanikausis kaks pesemata taldrikut, pudrupott, kolm kruusi ja peotäis nuge-kahvleid, tõenäoliselt peotäis orgaanilist elugi juba ning et ma pole täna ühtegi osa “Losti” veel vaadanud, võib endale korraks lubada seda kujutluspilti vaesest kirjanikust, kes toitub klassikalisest muusikast ja maksab elektriarveid natuuras. Veel kõndisin ma üle pika aja täna Laiast tänavast ida poole, olles unustanud et peale marsruudi Kalamaja-RIMI-Vanalinn üldse veel muud maailma olemas on. Teel kinno unustasin end kahel korral valgust vaatama. Esimene kord jäi pilk rippuma Raekoja platsi kohal olevatesse valgetesse ülikõrgetesse kiudpilvedesse, teine kord Nimeta baari vahetus läheduses veel korra taevasse jõllitama, korraks voolas peale imeline fotograafiline valgus ja soojus ning oli tunne, et viimastele augustilõppu kinni jäänud inimestele pakutakse paari järgijäänud lohutusepäeva. Kevadetunnet enne sünget ja sügavat talve. Ja tuli kohe meelde see Paavo luuletus, mille ta mulle öösel meili peale saatis ja mis lõppeb sõnadega: “august oh august / anna meile veel mõni nädal / et saaksime millestki kinni hoida / ja mitte libiseda / suurde tundmatkuusse“.

Õhtu on juba teistsugune, pärast kino, on juba selline tume ja ahne sügis, mis neelab oma põhjatu kurguga endasse veel viimasedki augustisse kinni jäänud inimesed. Inimesed, kes peaaegu ei mäletagi, et vahepeal on olnud terve september, terve oktoober. Inimesed, kes rebitakse läbi selle kahe malbe sügiskuu otsekui läbi mingi romantikaigatsusliku uneuima jahedasse ning porisesse novembrisse. Novembri esimene kannahoop makku, esimene külm kõrvakiil äratab neid lõpuks ometi üles sellest suvealguse sireliumast, vahetab pehkinud aju värske ja töötahtelise vastu. Novembri eelaimdus õhtuses Tammsaare pargis, kui jalutan kino lõppedes läbi siiski romantilise sügisõhtu, kus noored karjuvad keset pargi kõnniteeruute, et neil on täiesti savi sellest, kas keegi teine arvab minust midagi või mitte, nad rebivad end seltskonnast lahti, lootes, et keegi järele jookseb, aga keegi ei tule, visatakse vaid sapiseid märkusi ja klammerdudes Antoni kuju külge, nutetakse sügisöös kirjaniku sülle kogu oma nooruseagoonia, inimeste armastuse vajadus ja üksinduse hirm. Ja mina jalutan läbi selle vaheda sügisõhu, kogu aeg tunne, nagu kõikide inimeste mõtted ja hirmud oleksid voolanud tumepunase verena Tammsaare pargi pragunenud ruutudest laotud kõnniteele. Tänase õhtu värvid – selged ja lõhnatud. Krõbekollased tumedakstõmbunud vahtralehed inimeste mõttete ja hirmude tumepunase verega koos.

Aga alustada tahtsin ma hoopis hommikust, mitte jõuda enne algust kohe välja õhtustesse kolisevatesse trammidesse. Alustada tahtsin ma sellest, et ärkasin täna kaks ja pool tundi, et esmaspäev ei olnud kuigi lahke minu voodist välja ajamisega ja kui ma lõpuks üles sain ja keldrist oma pesu kuivatist tooma läksin ja kõik nagu oli, aga seda ühte ei olnud ja kui ma aru sain, et minu jalgratast ei olegi, ei voolanud mu peale ükski viha ega pahameel, sest oma sisimas ma teadsin, et Tallinnas varastatakse ikkagi lõpuks su jalgratas ära ja kui siis veel korterisse tagasi jõudes plahvatas laua peal nädal aega soojas seisnud kurgipurgi kaas sellise pauguga nagu keegi oleks revolvrist tulistanud, helistasin hetkegi kõhklemata politseisse ja palusin neil mõlemasse loosse selgust tuua.

Politsei tuligi, hindasin kainel pilgul prügikasti kõrval seisvaid tühje veinipudeleid. Naissoost politseitöötaja hindas ka. Aga teda huvitas pigem see, kas mu korter on kahest korterist kokku ehitatud või mis? Kõik sujus, sain oma viisteist allkirja antud ja mittelõhutud lukkudest tehti umbes 40 fotot. Teatrisse.

Kuskile kino ja teatri vahepeale, kuskile Kalamaja tänavatele peab veel jääma paar olukorrakirjeldust, just need, mille jaoks ma Beethoveni mängima panin, just need, mis saavad alguse mingitest ilusatest sõnumitest või ukse taha jäetud pudelitest, kirjadest, moosi- ja kurgipurkidest, veiniavajatest ja kookidest. Olukord, kus päev saab alguse alles lõunal, olles ära magatud mitu tundi tagasi rünnanud peavalu, kus läptop kleepub jalgade külge, kus minu külge kleepunud tunded ootavad seda jahedat novembrit, sest lõpuks ometi on neil tunnetel vaikselt tunne, et nad vist saavad endaga hakkama, sulavad minu küljest lahti. Mul on veel poolteist hooaega “Losti” vaadata. Siis saab läbi minu segane oktoober, siis algab uus aeg, uus õhk, uus armastus. Siis jookseme tormijooksuga puumajaderajooni tänavatele, tabame tüübi, kes varastas minu ratta, otsime neid, kes viivad meie hingerahu ja hingame sisse kainestavat novembrit.

Ent nüüd jääb usk, lootus, armatus, need kolm; aga suurim neist on armastus!
(Korintlastele 13:13)

Modernist, linnaga magamisest, Harry Potterist, võluritest, armastusest, tontidest, keskeakriisist – sõnauputus.

minu ööd on magamata ja magatud samal ajal
minu suvi on lõppenud ja lõppematu samal ajal
samal ajal on minu ajal lõpp ja algus
ma elan suure armastuse ajastul
inimesed minu ümber on soojad, hullud ja moodsad
see on sama äge kui šeff
suvi kollitab ikka veel akna taga, täna on soe
eile öösel istusin aia pikas murus
pikas niiskes murus, vestlused aurasid öös, saun küttis keha kuumaks
oli selline maailmalõpu aia tunne
täna panen end pidulikult riidesse
et öelda maailmale aitäh olemas olevate asjade eest
see ei pruugi küll pidulik välja paista, aga tegelikult on
inimese elus on väikeseid ja suuri ajastuid
eile lõppes harry potteri ajastu
käisime kinos viimast filmi vaatamas
enne seda olime kolme nädala jooksul kõik osad ära vaadanud
nüüd teame, mis võluritemaailmas juhtus
oskame võlukeppe kasutada, loitse öelda
Avifors Charm muudab väikesed objektid lindudeks
Wingardium Leviosa paneb asjad lendama
Expelliarmus teeb vastase relvituks
ja nii kasutame edaspidi kõiki erinevaid loitse oma elus
lõhume varikätke
armastame inimesi, kaaslasi, sõpru
ja oleme valmis võlurkonna päästmise nimel surema
“i become so tired of this loneliness” laulab coldplay just praegu oma laulus “yes”
moodsad ajad nõuavad moodsat ellusuhtumist
moodsaid peremudeleid
moodsaid vaateid
mittesuitsetamine on uus suitsetamine
suitsetamine ei ole enam moes
avangard teater ei ole enam moes
blogid ei ole enam moes
aga mina elan 1920ndates
käin kõvakübara ja spazierstockiga munakivisillutisel
saadan romantilisi kirjakesi
kogun muljeid ja külastan kunstinäitusi
harrastan naivistlikku maalikunsti
käin benefissidel ja toetan eesti kultuuri seda tarbides
fotografeerin analoogfilmile ja loen rüütliromaane
väldin modernset paska, postmodernismi, postpostmodernismi, modernismiposti ja postimoderni

täna tahan tunda maailma oma suus
täna tahan rippuda elu küljes
täna tahan teada, et sina oledki see, kes sa oled
täna tahan teada, kus oled sina siis kui kukub päike
suure tumeda ja musta metsa taha
taevasinistele pilvedele roosa läike
annab öö ja kallab valge udu maha
täna tahan pildistada sõnu
täna tahan teha liikuvaid harrypotterlikke fotosid
tunda pori ja mulla maitset
raamatute lugemise lõhna
poetiseerida elu ja tundeid
lõhkuda aegunud stampe
rebida modernilt glamuur ja sära
täna tahan seguneda maailma süljega
kukkuda raamatukogu riiulite vahel pikali, paljuneda kümnekordselt
lebada kümnete raamaturiiulite vahel, kümme mina
vaadates ja sisse hingates kogu eesti kirjandust
ja taas üheks saades
korra veel kaks olles
siis uuesti üheks saades
rebida endalt nahk ja liha
joosta luukerena mööda määrdunud linna nagu mõnes Poola filmirežissööri unenäos
karjuda kaamekstõmbunud õhtujalutajatele, et selline ongi elu
ja kui nad ei usu
siis näitan neile saladust, mis elab elu sees

ma kirjutangi pidevalt linnadest
linnalaamad voolavad üle me peade
kalamajast, mustamäest, kesklinnast, süda- ja vanalinnast
hindamatust linnast
arhitektuurist
kuidas inimesed tahavad linnaga magada
kuidas linn sünnitab neile lapsi
kuidas pärnad, puiesteed, hekid, hakid, varblased
kuidas linn muutub nii pornograafiliseks, et kodanikel on häbi
olgu käes kui moodsad ajad tahes
aga kui avaneb kalamajas aken
on kogu maja alasti
me näeme, mis elu elatakse majade sees
ja see paneb möödakäijaid punastama
sest sees on midagi säilinud
liiga modernsed veel ei olda
ja korraga kisuvad nad kõik riided seljast
elavad linnaga suguelu
ühtivad majadega, ustega, ukspiitadega, lävepakkudega, aknapõskedega, -raamide ja -laudadega, voodrilaudadega, puupitskaunistustega, katuseviiludega, korstendega, klaasruutude, kahhelplaatide, trepikäsipuudega
sünnivad linnalapsed
nemad armastavad arhitektuuri
ja romantiseerivad linna
armastavad vanu maju
agul on uus paneelrajoon
mustamägi pole enam moes
linnasõdurid, arhitektuuripõdurid
linnasõda, sõnasõda, armastuse sõda
armastuse süda
südalinn
linnasüda

korraga on nii kerge olla
on reede
nädalalõpp on ees
iga nädal sünnid uuesti
pühapäeval sured ja esmaspäeval taaselustud
komapäeval on keskeakriis
korraga on nii raske olla
korraga on nii kerge olla
korraga on nii raske olla
korraga on nii kerge olla
korraga on nii moderne olla
korraga on nii 20. sajandi esimese kolmandiku tunne
linn lehvitab sulle reedet
head reedet
peaasi, et ei tuleks liiga moodsad ajad

Kord oli üks hetk kümme aastat tagasi ja silla tõi tänasesse. Suvi, magus, hakkab lõppema.

Kuulan muusikat mida kuulasin kümme aastat tagasi. Et viia end tagasi sinna aega, kus olin veel mitte nii rumal ja nii. Aastatega peaksid inimesed ikka targemaks minema, mul on aga tunne, et muutun iga sekundiga rumalamaks. Kuskil on see 18-aastane just keskkooli lõpetanud poiss, kogu elu võimalused ees lahti, istumas Tartu välikohvikus päev enne ülikooli sisseastumiseksameid, kolme peale ees kuus õlut, sest oli ju ometi suvi ja tundus, et kogu Tartus antakse kõike vormis “kaks ühe hinnaga”. Ja nii me jõime lonksude haaval sisse seda õlut, vabanenud just 12 aastat kestnud koolist, elu uksed lahti ees. Kes kust sisse astus ja mis on nendest aastatega saanud, seda me praeguseks hetkeks teame juba hästi. Aga ikkagi tahaks olla vahel see 18-aastane poiss, kes kuulab Bluri, hüpates end suvise Tartu vahel “Charmless Man’i” saatel uueks, hulluks ja teiseks. Kellel on sees kõik maailma igatsused ja kelle eest on kõik teed lahti. Ja tagantjärele vaadates “ma ei teeks ühtegi asja teisiti”-väljend kõlaks jaburalt, sest on väga palju asju, mida ma teeks teisiti. On väga palju inimesi, kellele ma ütleks teisiti, aga see põhiline – see põhiline on ikka õigesti tehtud, ma usun.
Siiski tahaks! Alati tahaks. Tahaks mingeid asju olematuks teha ja mingeid asju ära kustutada, kuskilt taas puhta lehena alustada ja pesta maha kogu argipori, mille on tekitanud emotsioonide ja elamise suur dramaturgia. Ja vahel on tunne, et elad kellegi teise elu, kellegi vale inimese elu, sest kas siis iseenda elu elamine saab tekitada nii suurt piina. Aga seda mõtled ju ainult vahel. Mäletad ju neid rõõmuhulle hetki, kus sa olid veendunud, et eladki maailma kõige paremat elu. Ilma selleta ei ole teist, ilma tusata rõõmu, ilma vaimustuseta ükskõiksust.
Täna on korraks selline tunne, et kohale on jõudnud kogu suve kogunenud pohmell. Elu- ja suvepohmell. Oled selles teisipäevas nagu mingis sinises esmaspäevas, keha väriseb linade vahel, ärgata on valus, ärkad, sööd hommikust, käid dušši all, lähed magama tagasi, sest ärkvelolek tundub hullem kui uni, vajud ebamäärasesse limbosse une ja aja piirimaile sülg voolamas möödunud nädalate läbimõeldud ja mõtlemata mõtetele, ärkad uuesti sellesse päeva, mitmendat korda, ikka on juulikuu jääknähud, suus tunned vaikselt kopitama hakkava suve maitset, sest kõik on nii nagu oleks vaadanud mitu filmi, elanud end kellegi teise eludesse, ja oledki vaadanud mitu filmi, ühe päeva jooksul kolm järjest, erinevate emotsioonidega, kukud ja upud raamatutesse, filmidesse, nutad ja naerad neid vaadates ja lugedes. Üritad teiste sõnadest leida iseennast, saada aru sellest, kus sa oled, mis limbo see tegelikult on ja nii edasi. Mõtled. Mõtled, et ja nii edasi. Mismõttes, kuhu edasi? Kui täna ongi selline tunne, et suvi lõppes siin, sa jooksed peaga vastu tupiktänava telliskiviseina. Mööda tavalise linna halle kleepuvaid asfaltteid, piduõhtute õlu ja siider on voolanud tänavaile, välja oksendatud elamise talumatu kergus kraabib jalataldade all, tänavanurgad haisevad pühapäevahommikuti elu hammasrataste vahele jäänud inimeste järel.
Siis, jälle mitu hommikut hiljem, võib-olla isegi täna, istud oma puumajaderajooni korteris ja kujutad siia diivanile, laua äärde ja põrandale istuma need inimesed, keda sa oled armastanud ja keda sa armastad. Kui mitmele julged sa otsa vaadata, tunnistada, et ma armastan Sind. Kui mitmele sa oled seda reaalselt elus öelnud ja miks nii vähestele? Kas teisel ei ole õigus teada, et mina armastan teda? Ma vaatan neid inimesi, kes siin minu toas istuvad, neid, kellele ma olen öelnud, neid kellele ma ei ole öelnud ja neid, kes on mulle öelnud. Elatud elu olematuks muuta ei saa. Saab parandada ja paigata, aga kui korra oled juba käärid sisse löönud, siis arm jääb alatiseks näha. Ja neid kujuteldavaid inimesi oma toas vaadates, loodad, et oled neile väga vähe haiget teinud. Loodad, et nemad ei ole pidanud minu pärast kannatama, sest see oleks valus. Palju valusam on teadmine, et keegi kannatab sinu pärast kui see, et sa ise kannatad.
Ja kui jälle sõidab akna tagant mööda see punane kahekordne pealinnatuuri buss, siis tunnen end loomana puuris, klaasist loomaaias.
Eile käisin kinos. Täna lähen treileri pärast kinno. Eilse filmi ees oli treiler nii, et tahtsin isegi kohe õhtul seda teist filmi vaadata, aga õhtu tõi hoopis kolmanda filmi ja ma elangi viimasel ajal oma elu filmides ja raamatutes, sest nii on vist kergem.
Täna tahan, et reaalsus virutaks oma tikk-kontsaga mulle pähe, põrutaks lahti oma kontsapleki ja siis me lapiksime seda. Magamistoa voodis on lahti teine arvuti. Seal kirjutan lühijuttu. Vahepeal käisin poes makarone ostmas. Sellel on otsene seos lühijutuga. Sõingi makarone ja kirjutan hoopis siia vahelduseks nüüd, kõrvus kumisemas kümne aasta tagune lemmikmuusika.
Ma tean, et kusagil on kõikidele küsimustele vastused.
Ma tean, et ükskord jõuab kätte meie unistuste elu.
Ma tean, et olgu öö nii pime kui tahes, olgu päev nii ere kui tahes, olgu elamine nii talumatult kerge kui tahes, aga ikkagi armastan. Valikuteta, vahendeid valimata. Elu. Muusikat. Sõnu. Teatrit. Inimesi.

Täna ongi selline päev

Täna ongi selline päev, kus kõnnid korteris ringi dressipükste väel.
Täna ongi selline päev, kus vaatad tänapäeval tehtud vanaaegse tooniga fotosid ja oled atmosfääride kütkes.
Täna ongi selline päev, kus vihma sadas kaks ja pool minutit ja sedagi laiguti.
Täna ongi selline päev, kus muusika teeb sind nõdraks.
Täna ongi selline päev, kus ripud reaalsuse ja unenägude piiri peal.
Täna ongi selline päev, kus loed muinasjutte ja usud, et see kõik on võimalik, et on olemas nähtamatud mehed, kõiki armastavad tüdrukud ja kolmerattalised Pakuk-linnud.
Täna ongi selline päev, kus aias tuleb pusaga istuda, sest suveõhtu on ootamatult tuuline.
Täna ongi selline päev, kus kinoekraan tekitab sinus ebamugavaid tundeid, muusika laseb saada rahuldust ja viimase merekaadri taustal, kui nad poolte põlvedeni vees on ja üksteisele otsa vaadates naeratavad, kukuvad tumepunastele kino samettoolidele pisarad ja sa põgened hirmsal kiirusel kinost, sest et mõte armastuse kaduvuse võimalikkusest ajab sind oksele. Sa kuulad klappidest ikka ja jälle Imandra Lake ja jooksed mööda Müürivahe tänavat MacDonaldsi poole, laenad vahepeal telefoni teel oma ühe läpaka akulaadija ühe inimese käest teise kätte, tormad kiirsöögikohta ja tellid kahekordse juustuburgeri, et kuidagi leevendada seda muusika üldoosist tekkivat okserefleksi.
Täna ongi selline päev, kus kohtad Viru tänaval punaseid timukaid, kes osutavad flaieritega piinamismuuseumi poole, kus Raekoja platsil näed kolme pealaest jalatallani süsimusta lükrasse riietatud inimvorsti, kellel on ereoranžid keebid ja kes jooksevad pealinna õhtuses tuules.
Täna ongi selline päev, kus tahaks kogu aeg natukene külmetada, et saaks kindlalt veendunud olla oma olemas olemises.
Täna ongi selline päev, kus eneseusk lööb kõikuma, aga ikkagi usud muinasjuttude võimalikusesse, et aasta pärast on täitunud kõik sinu soovid, millest sa unistad. Sest unistamist ei tasu lõpetada. Muidu ei juhtugi midagi. Kukud sügavasse argikaevu ja solistad seal mitu aastat.
Täna ongi selline päev, kus loed kahte raamatut, vaatad filmi, kuulad muusikat, oled dressipükstes, sest sul on suva, kirjutad liiga palju ja sõnalahtisus kerib seda kõike muudkui edasi, seda tunnet, et korraga on tunne, nagu aimaks midagi. Aimaks või tunneks seda elamise tuuma tumma sisu. Et mis see siis on, mis ärkvel hoiab hinge ja argielust kaotab kogu pinge.
Täna ongi selline päev, kus väljas pimeneb aeglaselt ja Kalamaja haaratakse juulialguste ööde kaissu.

Nüüd tuleb Juhan Viiding, sest tema teab alati, mida öelda.

väljas lõõmab juuli
õhus lendab vikat
suures südalinnas
elab Rubanovitsch
oma lapsepõlves

ajasin ma ringi
varajasel ajal
kohviveski vänta
see fajansist asi
köögiseina küljes

aga meie hoovis
rippus õudne kuu

Sinu sees on kõikide maailma heade filmide vaatamise tunne

Hommik on. Ärkan küll värisedes, kütmata Kalamaja korteris, ööd on endiselt niisked ja hommikune külmavärin, väljudes lambavillateki alt, arusaamata, kas tegemist on ülemagamise, ülemõtlemise, üleunistamise või millegi veel ülevamaga. Ma astun esimesed sammud oma jahedal korteripõrandal, avan aknad, tekitan tuuletõmbuse. Väljas on kirgas juunilõpu päike, inimesed jalutavad, sest et hommikust on ammu saanud hilishommik. Tänavad on täis särkideta koeraomanikke, mantlites vanemlinnakodanikke, jäätist sissehingavaid kleitides tütarlapsi, pallipõrgatavaid poolpaljaid poisslapsi.

Siis tuleb YouTube, minu tänahommikune lunastus, kaerahelbepuder vaarikamoosiga, mate tee. Hommik muutub korraga väga vanaaegseks. Hakkavad meelde tulema kõikide lillede nimed – hüatsindid, lillherned, meelespead, jorjenid, pojengid, floksid, habenelgid, sillad, kiviktaimlad, puukoolid, lapsepõlvemälestused. Need suved, kus ärkasid hommikul, omamata aimu kuupäevast, kellaajast ja ajatajust. Jooksid paljajalu õue, ühes silmas uni, teises käes praetud vorstiga võisai, toetasid pea murul lamava hundikoera küljele ja vaatasid üleval taevas sõudvaid vanaaegseid pilvi. Mõtlesid naabri Milvi lehmast ja Kopli poiste onnist ja Tõnsu koerast ja meie salajasest džunglist ja olümpiamängudest ja kassettide peale kuuldemängude salvestamistest ja “Päästja koolikellast” ja ajutust arutust lõppematust suvest. Sest et täna hommikul on samasugune suvi pealinnas. Kalamaja vahel tillerdavad inimesed ja sajandat korda sama laulu kuulates, avatud aknast kogu argipäeva välja oksendades, hingates sisse rohtu, aknaalust kibuvitsa ja vastasmaja kardinaid, mille akende taga on mitu erinevat elu, mis väga huvi pakuvad. Ahmid sisse viimase lusikatäie kaerahelbeputru vaarikamoosiga, hommik muutub veel antiiksemaks, ümberringi levib see salapärane antiikne lõhn, mida sa ükskord ühes kinos tundsid ja mida sa eelmisel aastal maal tundsid, kui sellelt sajaaastaselt kapilt kogu kolmekordset nõukogudeaegset värvikihti kuumapuhuriga maha uhusid. See salapärane antiikne lõhn, milles ongi kogu elamise olemus sees ja mis suudab korraks tekitada tunde, et sa mõistad kõike. Isegi selles suures mõtte ja sõnauputuses.

Võtan termoselt korgi ja valan uue vee oma calebasse’i, pudelkõrvitsasse, mis hoiab mu matet. Sajakahekümnendat korda pakub YouTube lunastust, mõtled ikkagi kõigest. Armastusest, selle jäävuse võimalikusest, selle sügavusest, selle kõikehaaravast narkootilisest jõust. Mõtled kinodest, päevatekkidest, sussidest ja mahajäetud mererandadest, kuhu suveõhtutel päike peaaegu ei kukugi, vaid imbub, kastab end korraks vette, et siis kümme korda eredamana, eelmise päeva mälestused maha pestud, tõusta merest, vaadata sinuga tõtt ja anda aimu millestki, mida sa ei oska seletada. Mõtled uuesti kinodest, filmidest, kirjandusest, kunstist. Tuletad meelde neid raamatuid ja lauseid, mis panid sind üle keha värisema, sest sa ei uskunudki, et selliseid sõnu ja lauseid on maailmas olemas. Tuletad meelde neid filme, mille esimese lõputiitri ekraanile ilmudes kohiseb korraga sinu peas maailma suurim kosk, pisarad purskuvad kinosaali punastele toolidele, kodude diivanitele, rõduäärtele, aknalaudadele. Ja aknast välja vaadates sajaks nagu maailma kõige ilusamat vihma. Sinu sees on kõikide maailma heade filmide vaatamise tunne ja see on nii suur ning hirmutav, et sul ei olegi enam hirmus. Korraga ei karda sa ei hambaarste, pimedust, üksindust, kummitusi, ämblikke, surma, armastust.

http://www.youtube.com/watch?v=7m8CkxXhPtw

Sina eladki oma kõige paremat elu.

Taustaks kuula seda lugu.

Ühes linnas, kus on esialgu kõik vaikne, kärgatab korraga kõu ning algab vihmasadu. Tänavad hämarduvad ja linna asfalt peegeldab lausvihmas elavaid maju, kõndivaid autosid, seisvad inimesi ja rääkivaid tänavalampe. Pikk fotograafiline asfaltisirge suundub horisondini, haarab me vaated ja aated, seob sõlme ja raputab korralikult läbi. On selline hilissuve õhtu, on pikk ja lämbe juuli, kus korraga tõmbab õhk külmaks, tegib kohutav sigaretisuitsetamise igatsus ning tilk tilga järel sajab üksindusevihma meie ninadele, juustele, kõrvadele, lõugadele, põsesarnadele, keeleotstele, huultele, ripsmetele, kulmudele, laugudele ja otsaesistele. Ja kuidagi on kõrvus see kõrvulukustav klaverimäng, mida isegi äike ei varjuta. Me vaatame sadade miilide ja kilomeetrite taha, näeme iseenda olevikku ning hakkame mäletama tulevikku. 21. sajandi esimene kümnend on läbi ning meie arutame armastuse jäävuse võimalikkuse üle.

Oleme me suurlinnas või linnas suures? Kas külas väikeses või heade inimeste juures? Ma ei tea.
Käed külmetavad ja roostetavad hinged. Korraga hakkab juulikeskpaiga linnas sadama lund. Sajab ja tuhandeb, kukub alla suuri hunnikuid surnud ja külmunud vett, et sulada momentaalselt kokkupuutes asfalti ja ninadega. Kuumade inimninadega, see on sama, kui puutuks kokku me minadega. Aega ja aru ei saa, kas oleks mõtekam kirjutada siia avaliku raamatu lehekülgedele või sinna OMA raamatusse, mida te alles hiljem lugeda saate. Kasutan sõnalahtisust ja oksendad avaliku päeviku leheküljed täis tähtede säratut sadu.

Alles ma käisin kinos, ikka ja jäle meenub see lummeuppunud juulikeskpaiga üksik suurlinn, vaatasin teiste inimeste elu. Täna näidati seda, kuidas Arvo Kukumägi oli normaalse näo ja hingega, siis jälle paistes ja joobes. Seal oli mitu head lihtinimlikku filosoofiat ja mõned väga head inimesed. Olin filmiga rahul. Pärast arutasime, et ega see mulle ei mõjugi. Noh, nagu “Must luik” mõjub kõige ägedamalt loomeinimesele, mõjub alkoholismifilm kõige ägedamalt alkohoolikule.

Homme on teatris esietendus “Aeg ja perekond Conway”. Tuleb väga hea lavastus, mis võtab hingetuks ja paneb igatsema ning nutma.

Õhtupäikest, seal suurlinnas, varjutab äike… kõmab kärgatav kõu ja pühib hingest kogu kurbuse ja kurtuse.
Suurte tegude aeg on pidevalt käes. Tehke neid! Ärge umbusaldage iseennast. Sina eladki oma kõige paremat elu.

Antiikne lõhn

Kella poole üheksa paiku sõidab meist siin see suur lennuk üle. On juba pea aasta aega sõitnud ja sõidab kindlasti veel. Ei teagi, kas see on mõni kaubalennuk või mõni postilennuk, mis sinna Rootsi poole lendab. Või Hiiumaa poole vähemasti. Mürises teine äsja pea kohal ja lasi ennast siia kirja panna.

Hakkasin ühte vana, arvatavasti lausa “kodanlise” eesti aegset kappi restaureerima. See on kõvasti vana kapp ja õige hea lõhnaga kapp. Seisab teine siin õues, keegi on kolmkümmend aastat tagasi ta hirmsa kollase värviga üle värvinud – seal hoitakse aiatarbeid. Nüüd võtsin kuumapuhuri, et kollast värvi pealt maha kraapima hakata. Ja korraga lööb ninna see lõhn. Selline väga vana ja väga antiikne lõhn. Ning ma olen seda lõhna tundnud kuskil, meenutan kinnisilmi pealinna boheemkino punaste sametite toolidega saali, seda Jaan Ruusi nimelist baari. Selles kinos on viimasel ajal täpselt samasugune antiikne lõhn. See lõhn ajab hulluks ja meeletuks. Seda lõhna on kuskil veel olnud. Mingites mailõpu öödes. Mingites suvealguse jalutuskäikudes, mingites hetkedes ja mingites eludes. Kummaline vanaaegne lõhn, meenutab lapsepõlve, meenutab kinosid, paneb igatsema ja sügavamalt mõtlema. Käin kapi juurest ära ja puhkan. Huvitav, kas kapp lõhnab siis ka niimoodi kui mind s e a l ei ole? Kas siis on tal ka see antiikne lõhn. Naasen ja stardin kuumapuhuri. Jälle lööb ninna see lõhn, see antiikne lõhn. Õhtu muutub niiskemaks ja jahedamaks, on oodata vihma.

Täna sain jälle veidi värvitud, nüüd on veel lahmakas paku pealset (veranda laadne majakülgne ehitis, kus kolm suurt puupakku ja mida seetõttu pakupealseks nimetatakse) teha. Siis saab otsa see nädal. See ilmatult pikk nädal, kus iga päev on saadud värvida ja värvida. Muuta üks kollane sein (seisund) üheks rootsipunaseks seinaks (seisundiks). Niimoodi värvides ja mõeldes on läinud nädal.

See antiinke lõhn. Lähen stardin kuumapuhuri veel enne päevauudiseid.