Silt: kino sõprus

Täna ongi selline päev

Igapäevaelu

Täna ongi selline päev, kus kõnnid korteris ringi dressipükste väel.
Täna ongi selline päev, kus vaatad tänapäeval tehtud vanaaegse tooniga fotosid ja oled atmosfääride kütkes.
Täna ongi selline päev, kus vihma sadas kaks ja pool minutit ja sedagi laiguti.
Täna ongi selline päev, kus muusika teeb sind nõdraks.
Täna ongi selline päev, kus ripud reaalsuse ja unenägude piiri peal.
Täna ongi selline päev, kus loed muinasjutte ja usud, et see kõik on võimalik, et on olemas nähtamatud mehed, kõiki armastavad tüdrukud ja kolmerattalised Pakuk-linnud.
Täna ongi selline päev, kus aias tuleb pusaga istuda, sest suveõhtu on ootamatult tuuline.
Täna ongi selline päev, kus kinoekraan tekitab sinus ebamugavaid tundeid, muusika laseb saada rahuldust ja viimase merekaadri taustal, kui nad poolte põlvedeni vees on ja üksteisele otsa vaadates naeratavad, kukuvad tumepunastele kino samettoolidele pisarad ja sa põgened hirmsal kiirusel kinost, sest et mõte armastuse kaduvuse võimalikkusest ajab sind oksele. Sa kuulad klappidest ikka ja jälle Imandra Lake ja jooksed mööda Müürivahe tänavat MacDonaldsi poole, laenad vahepeal telefoni teel oma ühe läpaka akulaadija ühe inimese käest teise kätte, tormad kiirsöögikohta ja tellid kahekordse juustuburgeri, et kuidagi leevendada seda muusika üldoosist tekkivat okserefleksi.
Täna ongi selline päev, kus kohtad Viru tänaval punaseid timukaid, kes osutavad flaieritega piinamismuuseumi poole, kus Raekoja platsil näed kolme pealaest jalatallani süsimusta lükrasse riietatud inimvorsti, kellel on ereoranžid keebid ja kes jooksevad pealinna õhtuses tuules.
Täna ongi selline päev, kus tahaks kogu aeg natukene külmetada, et saaks kindlalt veendunud olla oma olemas olemises.
Täna ongi selline päev, kus eneseusk lööb kõikuma, aga ikkagi usud muinasjuttude võimalikusesse, et aasta pärast on täitunud kõik sinu soovid, millest sa unistad. Sest unistamist ei tasu lõpetada. Muidu ei juhtugi midagi. Kukud sügavasse argikaevu ja solistad seal mitu aastat.
Täna ongi selline päev, kus loed kahte raamatut, vaatad filmi, kuulad muusikat, oled dressipükstes, sest sul on suva, kirjutad liiga palju ja sõnalahtisus kerib seda kõike muudkui edasi, seda tunnet, et korraga on tunne, nagu aimaks midagi. Aimaks või tunneks seda elamise tuuma tumma sisu. Et mis see siis on, mis ärkvel hoiab hinge ja argielust kaotab kogu pinge.
Täna ongi selline päev, kus väljas pimeneb aeglaselt ja Kalamaja haaratakse juulialguste ööde kaissu.

Nüüd tuleb Juhan Viiding, sest tema teab alati, mida öelda.

väljas lõõmab juuli
õhus lendab vikat
suures südalinnas
elab Rubanovitsch
oma lapsepõlves

ajasin ma ringi
varajasel ajal
kohviveski vänta
see fajansist asi
köögiseina küljes

aga meie hoovis
rippus õudne kuu

Antiikne lõhn

Igapäevaelu

Kella poole üheksa paiku sõidab meist siin see suur lennuk üle. On juba pea aasta aega sõitnud ja sõidab kindlasti veel. Ei teagi, kas see on mõni kaubalennuk või mõni postilennuk, mis sinna Rootsi poole lendab. Või Hiiumaa poole vähemasti. Mürises teine äsja pea kohal ja lasi ennast siia kirja panna.

Hakkasin ühte vana, arvatavasti lausa “kodanlise” eesti aegset kappi restaureerima. See on kõvasti vana kapp ja õige hea lõhnaga kapp. Seisab teine siin õues, keegi on kolmkümmend aastat tagasi ta hirmsa kollase värviga üle värvinud – seal hoitakse aiatarbeid. Nüüd võtsin kuumapuhuri, et kollast värvi pealt maha kraapima hakata. Ja korraga lööb ninna see lõhn. Selline väga vana ja väga antiikne lõhn. Ning ma olen seda lõhna tundnud kuskil, meenutan kinnisilmi pealinna boheemkino punaste sametite toolidega saali, seda Jaan Ruusi nimelist baari. Selles kinos on viimasel ajal täpselt samasugune antiikne lõhn. See lõhn ajab hulluks ja meeletuks. Seda lõhna on kuskil veel olnud. Mingites mailõpu öödes. Mingites suvealguse jalutuskäikudes, mingites hetkedes ja mingites eludes. Kummaline vanaaegne lõhn, meenutab lapsepõlve, meenutab kinosid, paneb igatsema ja sügavamalt mõtlema. Käin kapi juurest ära ja puhkan. Huvitav, kas kapp lõhnab siis ka niimoodi kui mind s e a l ei ole? Kas siis on tal ka see antiikne lõhn. Naasen ja stardin kuumapuhuri. Jälle lööb ninna see lõhn, see antiikne lõhn. Õhtu muutub niiskemaks ja jahedamaks, on oodata vihma.

Täna sain jälle veidi värvitud, nüüd on veel lahmakas paku pealset (veranda laadne majakülgne ehitis, kus kolm suurt puupakku ja mida seetõttu pakupealseks nimetatakse) teha. Siis saab otsa see nädal. See ilmatult pikk nädal, kus iga päev on saadud värvida ja värvida. Muuta üks kollane sein (seisund) üheks rootsipunaseks seinaks (seisundiks). Niimoodi värvides ja mõeldes on läinud nädal.

See antiinke lõhn. Lähen stardin kuumapuhuri veel enne päevauudiseid.

Kultuuriuputus

Film, Teater

Viimased mitu päeva on iseeneslikult viinud jõhkrale kultuuritarbimisele. Alustades sellest, et Aki Kaurismäki retrospektiiv lajatas Volbriõhtu Tartus mõnusalt tühjas Athena saalis ajju (“Tuletikuvabiku tüdruk”), jätkas lajatustööga pühapäevaõhtuses avamislõhnalises Kinos “Sõprus” (“Ariel”) ning filmikultuur jätkus Elo Seliranna filmi näol “Kutsar koputab kolm korda” esmaspäevaõhtuses juustu, veini ja hapukurgilõhnalises samas kinos. “Kutsar…” on eesti filmide kontekstis üsna arvestatav vaatamisväärsus, lõpuks küll veidi laialivalguv, aga mõtetesse mõlkuma jääv kindlasti. (Annan kümnest pallist seitse või kuus koma üheksa). Kaurismäki on jumalik. Need imefotograafilised kaadrid, napp dialoog ja Põhjamaine absurdihuumor on vesi filmiarmastaja veskile. Kuldne vesi, lõhnab roosiliselt ja parandab kõik haigused ning haavad.

Seesama kinolõhnaline esmaspäeva õhtu vihmalõhnalises linnas viis mind Teatri Puhvetisse. Seal oli veel kuulda Evelini ja Hele kontserdi teist poolt. Kahe kitarriga mahe folgi ning jazzi segu mõjus ärahingatud ruumis värske, melanhoolse ja kohutavalt armsana. Õhtu tipuks pakkus päike sellekevadist ilusaimat loojumismängu. Estonia Teater oli taustatud hiigelsuure roosa taevamäega. (“Sobivatel puhkudel on kõik fotoaparaadid alati kodus.” Kuusalu.)

Eile (loe: teisipäeval), pilet varakult taskus, külmetasin veerand tundi enne kella kuut õhtul Tornide väljaku lava juures. ID kaardi vastu sai kõrva kuulmisseade ja täpselt kell kuus marssisime kolmekümnekesi Aida tänava algusesse, kus ootas meid Tallinna lipuga giid Eva. Algas NO97 – Tallinn, meie linn. Tunni aja jooksul valati meid üle peene iroonia ja valitud kinnisvaraõudustega. Tutvusime Elmar Sepa, tema sõbra Vahuri, Kokofkini ja kõigi teiste toredatega, kes Tallinna linna on tänu sundüürnikele ilgelt odavalt endale omastanud. Järgmiseks ekskursiooni teemaks pakun “Tallinna kultuuriinimesed”. Kohtasime teel näitlejaid, rahvakirjanikke ning kultuuriametnikke. Lõpp kauni Vabaduse väljaku ääres, linnavalitsuse hoone taustal, Eva lehvitamas Edgarile. Olin kõigest sellest aimanud, aga selliseid jultunuid kinnisvaratehindguid meie armsa linnapea ja tema sõprade poolt poleks oodanud. Kõigil, kell 225 kroonisest piletist kahju ei ole ning kes suudavad veel oma südamesse lasta Keskerakonna hirmsaid tegusid, samas peenelt naerda soovivad, kõigil neil tasub kindlasti minna. Mul oli huvitav ja tore.

Veel toredam, ehk kõige toredam üldse, oli juhuslik sattumine (tänu Evale) Kanuti Gidli SAALi. Seal etendus Jo Strømgren kompanii lavastus “Eksperiment”. Väljamõeldus (kohati päris) vene keeles suheldes olid meie ees neli naist, kes laulsid, tantsisid ning näitlesid ülivõrdselt, ülihästi ja ülivaimukalt. Minu vaieldamatu selle aasta parim teatrielamus (ehk tantsuelamus). Siiski pean mainima, et “Kes kardab Virginia Woolfi?” Linnateatris kuulub ka aasta parima teatrielamuse klassi. Ja need kaks lavastust on üsna võrreldamatud.

Mina istusin esimeses reas, ahmisin pidevalt imestusest õhku. Kõik oli läbimõeldud, vaimukas, teravmeelne ja väga osav. Ühekski sekundiks ei lastud vaatajal oma mõtteid mõlgutada.  Aga mis ma sellest pikemalt räägin. Kahju, et te ei näinud.

Täna käisin Kadrioru kunstimuuseumis “Balti biedermeierit” vaatamas, koos kuraator Tiina Abeliga. Nüüd lähen Von Krahli Pepeljajevi “Vanaeite” vaatama. Ahoi! Jääge kultuurseks siis!