Kihutan lõpmatuserongis järgmise vahepeatuse poole

Ma istun rongis ja sõidan lõpmatusse. Mööda kihutavad maastikud, kevadmaastikud, helevalged kasetüved, tärkavad ülased, märjad kraavikaldad, raiutud võsa. Rong sõidab suure sihikindlusega lõpmatuse poole. Sellel reisil ei ole lõppu. Vist ei olnud ka algust, mõtlen, kui vaatan kuidas lumesulamisveel peegeldub helesinine rünkpilvedega varakevade taevas. Iga kilomeetriga kasvan minuti vanemaks.
Rong loksub suure sihikindlusega lõpmatuse poole. Sellel loksumisel ei ole lõppu. Iga uus kilomeeter toob uue aknataguse, uue maastiku. Iga loksumisega rapub mu sees. Kord kokku, siis jälle lahku. On kahetuhande kaheteistkümnes aasta.
Panen kõrvaklapid kõrva, kustutan kuulmisulatusest kaasreisijate mõminad, naeruturtsatused ja summutatud vestlused. Kuulan maailma parimat muusikat, sest olen väga nõudlik. Vähemaga ei lepi. Arvutiklaviatuur väriseb sõrmede all, kui lõpmatuserongi raudteeliipritel mõni konarus on.
Mõtlen inimeste peale. Ja selle peale, kuidas muutuvad suhted, vestlused ning olekud. Kuidas aeg võib teha inimesest keda sa kõige rohkem armastad inimese, keda sa kõige rohkem kardad. Sa kardad temaga rääkida, sest sa ei oska enam midagi ütelda. Sa kardad temaga üksi jääda, sest ei oska enam midagi ütelda. Ma mõtlen inimeste peale ja selle peale, kui palju me oma suhtlemistes kardame. Kardame uute sõpruste puhul rääkida, sest ütleme midagi valesti. Kardame olemasolevates inimestes ja suhtlustes rumalana mõjuda, kuluda ja olemasolevadki inimesed kaotada. Ainult vist siis kui korraks sähvatab kellegi silmadesse vaadates sees tuhat päikest, kui kaob igasugune mõistuse ja aru raas, kui oled korraga valmis kõigeks, ainult vist siis suudad kontrollimatult suhelda.
Lõpmatuserongi aknast libisevad mööda alevike paneelmajad, üha rohelisemaks muutuv rohi ja aeglaselt rünkpilvedesse kukkuv õhtupäike. Rongi aknad on reisijate intensiivsusest higised, nad on loetud, räägitud, kuulatud ja vestledud niiskeks. Topeltklaasi vahel, välimise klaasi sisekülge mööda voolavad alla suured ning jämedad veepiisad.
Ma istun lõpmatuserongi rappuvas vagunis ja vaatan aknast välja, sees hiliskevade ja varasuveigatsus. Suur hirm ka, et milline s e e suvi tuleb. Kuhu mind s e e suvi viib. Aga jopetut öist kõndimist uimastavate sirelite lõhnas, asfalteeritud pealinna tänavatel igatsen väga. Helitut puude kasvamist, õhtuste viimaste trammide kolinat, jaheda valge veini maitset, arutut flirti, kahte suudlust mereäärse hoovimaja prügikastide kõrval pool viis hommikul, ühte sassis juustega pead oma parema käe all, hilishommikust hambapesu oma maakoha õuemurul vaarikapõõsaste taga, kümmet head raamatut, froteerätikul tuule käes värisemist pärast esimest mereskäiku – igatsen väga.
Lõpmatuserong ligineb linnale. Maastik akende taga muutub üha arhitektuursemaks, tihenevad teed ning liiklus. Linnapiiri sildil on trükitähtedega kirjutatud TARTU. Astun korraks rongilt maha, et hingata oma suvede lemmiklinna õhku, rääkida oma heade sõpradega ning anda õhtul üks kontsert. Siis istun jälle lõpmatuserongile ja sõidan edasi. Järgmises vahepeatuses kohtume!

Pärast kino jalutasin jahedas linnas

Täna pärast kino, kui ma jalutasin punktist kino punkti kodu, läbi kesköise vanalinna, oli kevad õhus.
Ma vaatasin filmi “The Hunger Games”. Olin lummatud ja häiritud samaaegselt.
Poolel teel põkkusin ühe oma kolleegiga, kes ütles, et mul on hoog sees ja must kiirgab elamus.
Nii vist oligi, sest Coldplay mängis klappides, kindaid polnud vaja, mõtted olid selged.
Veidi jahe veel, aga kindlasti kevad.
Käige teatris või kinos. Pärast on hea hilisõhtuses linnas jalutada ning olemise ja olemuse üle järele mõelda.
Eelmisel nädalal käisin Londonis teatrit vaatamas. Enne seda Stockholmis moodsa kunsti muuseumis.
Igalt poolt saab ideid. Hea. Mhmh.
Tänaöine linn oli must ja kollane nagu suur herilane. Tänavalampidest voolas tolmustele tänavatele raske ning soe valgus. Voolas jõgedena mööda jaheda Vanalinna tänavaid. Sidus ümber jalgade. Vulises hääletult.
Nii palju on hetki ja sõpru, õhtuid, öid ja vestlusi.
Aga aega et lugeda ning kirjutada on vähe. Häbiväärselt vähe.
Laiskus on ka vist.
Kevad, tule!
Hetked.

Tavaline mittekirjapanek

Väljas on ikka veel valge. On haruldane, et kell on viie pärast üksteist õhtul, aga väljas on ikka veel valge. Tagumise toa aknast kumab tagaaed ja sealt, üle aia, tumesinised Kalamaja majad. Viimased enne Koplit. Käisin õhtul teatrit vaatamas. Põhuteatris NO99 “Hirvekütti”. Pärast tagasiteel, õues on veel jahe, hakkasin poole maa pealt kodu poole jooksma. Ma ei teagi, kas millegi eest ära või siis millegagi koos. Koos kevadega samas rütmis, hingeldades, sisse hingates kevade absurdset arutut olemust. Siniseid puulehti, tumehalli asfalti ja majade taha kukkunud päikest. On haruldane, et on kevad. Iga sekundiga paisuvad puulehed ja ööbikud laulavad aina meeleheitlikumalt.

Mõtteid on peas nii palju, aga kirja ei jaksa midagi panna. Mitte isegi, et ei jaksa, pigem ei oska. Mitte isegi, et ei oska, vaid enam ei suuda valida, millised on need mõtted, mis tuleks jätta endale ja millised on need mõtted, mis võiks panna siia kõigile lugemiseks.

Loomulikult võiksin ma üksikasjalikult kirjeldada, kuidas ma tegin täna esimest korda elus Tom Kha suppi, või kuidas ma, oot, nüüd peab korra veel eilsest õhtust rääkima. Eile, kui sai pärast südaööd sauna mindud ja väljas hakkas sadama kõige imelisemat kevadvihma. Lavalt astusin otse tagaaeda, öö lõhnas ning mina aurasin ja jahe kevadvihm sadas mulle pähe ja õlgadele. Siis läks vahepeal elekter ära. Kelder oli pime. Hilja sain magama. Aga nüüd siis uuesti, et võiksin üksikasjalikult kirjeldada, kuidas ma olen öösel vähe maganud, sest et kevadvihm lasi nii hilja unele, kuidas ma ärkasin hommikul kell kaheksa ja pärast kaerahelbeputru ja banaani istusin ratta selga ning väntasin üles Toompeale Lavakunstikooli, et harjutada lavakate kooriga koos laupäevaseks Toomkiriku kontserdiks (see on kell 12, tulge kuulama) ja tormata kohe kahekümne minuti pärast rattaga Toompealt alla, et jõuda teatrisse hommikusesse trenni. Võiksin üksikasjalikult kirjeldada, kuidas ma vastasin erinevatele kirjadele ja e-mailidele, tegin ära vajalikud dokumendid, esitasin Kulkasse taotluse oma plaadi väljaandmiseks, lugesin tuhandendat korda oma CVd ja plaadi projekti selgitust, kuidas ma suvise laste telelavastuse ühe stseeni jaoks laulu harjutasin ja helistikku püüdsin kindlaks teha, kuna järgmisel nädalal on vaja lugu linti laulda, kuidas ma juhuslikult Rimi poes kookospiima ja Tom Kha supimaitseainele koperdasin ja kuidas ma siis veel Triinule helistasin ja küsisin, et kas kana peab enne supi sisse panemist praadima ka või (muideks, ei pea). Ja kuidas ma siis jalutasin Kalamajast Põhuteatrisse, kuidas me etendust ootasime ja Hele ja Aloga liivakasti äärel istusime ja nende Vincenti taastusproovist rääkisime ja kuidas Põhuteatri meestevetsus on pissuaarideks metallämbrid ja kuidas heleda peaga tüdruk põhuahjus vaheajaks publikule pirukaid küpsetas, kuidas teater mõjus täna näitlejate häälte ja olemuse kaudu, kuidas muusika juhuslikkus oli häirivalt meeldiv. Kõiki neid üksikasju võiks kirjeldada, aga ei oska ja ei ole ka vajadust.

Ega kunst pole kullakesed elu, ta on vaid elu peal vaht! (fraseerides Runnelit)

Nautida seni kuni võimalik!

Liiga palju värsket õhku, liiga palju kevadet, liiga palju liikumisi, kiikumisi ja emotsioone. Liiga palju rahu, liiga palju ilusaid värve, kummalisi vestlusi, hingematvaid mõtteid, ajatuid vaateid ja ajaloo kordumatust. Kevad, oma jaheda pealetungi, maheda linnuhäältekära ja hoogsa embusega, haarab meid tuhatkordselt endasse ning annab aimu elamise talumatust kergusest. Täna on Kalamaja vahel jahe arutu kevad. Linnainimesed jalutavad, kultuurikilomeeter põntsub jalgade all, keefirisupp loksub kõhus, osoonimürgituse jääknähud käivad lainetena üle keha, nii et avastad end kuskil kevadkrampides värisemas Kalamaja pargi varaõhtuses murus, suust välja tilpnemas võilill. Kohe-kohe hakkavad ragisedes õitsema tuuletuisud, suvekannud, kirjulillad, saareviisid, sahverkingad, kõduvidrikud, maamuusikad, sinikillud, kollakad, ööviiulid, sadakümned, purukollid, kasekannad, hõreheinad, mõruminnid ja orakeeled. Kohe-kohe puhkeb kevade sümfoonia lõpp- ja suvede algakord – sirel. Kohe-kohe on möödas see arutu kevad. Nautida seni kuni võimalik! “Parim enne” pole veel möödas.

Aastaunistus läbi hingematva helidekeele. Lugeda juhtnööride kohaselt.

On hommik.
Või õigemini hilishommik ehk tegelikult lõuna, sest on laupäev ja tööpäevadele kohased kellaajad ei mängi täna rolli.
Sest täna on jälle üle mõne aja selline laupäeva hommik, kus kohustusi ei ole.
Väljas on nii särav päike, et unelesin silmad kinni poolteist tundi voodis une ja ärkveloleku piiri peal.
Nils Frahm mängib kõrvadesse imetabast klaverit. (Kuula pärast lugemist)
Lumi kliriseb isegi läbi aknaklaaside. Kuula! (Soovitan kuulata kogu edasise teksti lugemise aja).
Elan hetkel muusikas ja kuulan kõike, mis võiks haakuda 9. aprillil esietenduva lavastusega “Vaata, ma kukun”. Teen seal muusikalist kujundust.
Päike liigub nii kiiresti, et aeg nagu peatuks.
Me elame niivõrd aeglaselt, et elud muutuvad eatuks.
Sadades köökides sulavad külmutuskapid
aegluupides tilguvad tühjaks.
Ma vaatangi aega läbi luubi.
Aegluubin laupäeva, lausluubin aegpäeva ja päevaajal lauluubin.
Talv mängib akna taga klaverit.
Pakane tulistab tramme ja paugutab rööpaid.
Sõbrad kogunevad soojades tubades, joovad veinikesi.
Nipet-näpet naisukesed kogunevad soojades tubades, koovad kleidikesi.
Kampsunikesi ja käpikukesi, sosistavad sadadel häältel klatše ja kitši.
Kisendavad kümnetel keeltel kasse ja kitsi.
Jäätunud lumi salvestab endasse ülekäijate jäljed, kõnerütmi ja summutatud sammudehääle.
On hilishommik. Õues õitsevad lumesirelid.
Akna taga mängib pimedate tšellokvartett neljakesi ühteainsat suurt musta tiibklaverit.
Kaheksal käel.
Selle kaas on avatud ja keeltekõri päratult suur. Sinna sisse mahuks elama terve Kalamaja.
See imetabane kalver kasvatab endale juuksed ja aevastab end ellu.
Ärkab ja ringutab…. on talvehommik, aeg on kohvitassi taga uueks sündida.
Sa kuuled, kuidas see imetabane juustega klaver tallab iseenda pedaale.
Ta armastab jutelda ja filusufeerida. Õhtuti armastab rämedalt pelmeene. Teeb näo, et ei hooli, aga kui kelner on lahkunud, kugistab pelmeenid ühe hoobiga oma hiigelkõrri. Sööb õhtuks tuhat pelmeeni ja joob ämbritäite viisi keefirit peale.
See ongi tema elu, lihtne kuid edasiviiv.
Nüüd ole hetkeks tasa, siis kuuled, kuidas lumesirelid minu akna taga õitsevad ja laulavad.
Ole kohe päriselt tasa. Pane silmad kinni ja kuula. Kas või hetkeks.
Talv ongi selline nagu ta täna on. Akna taga ja häälekas. Päikeseline ja õites.
Kohe on niikuinii kevad. Siis täituvad hinged miljardite ootuste/lootustega.
Heidetakse õlgadelt fliisid ja pleedid ja tekid ja kampsunid.
Vurisetakse ja surisetakse jalgratastega mööda talvepragunenud asfalti ning maandutakse näoli murru, et tajuda selle kasvamist.
Otse näkku.
Sellel suvel lastakse murul kasvada. Nii kõrgeks kui muru ise tahab. Teda ei niideta, temasse sukeldutakse. Temas hullutakse ja hullatakse.
Sügise saabudes vajub muru looka. Kärbub ja tõmbub pruuniks. Kurbadel novembriõhtutel lainetab aedades pruunhall kopitand muru. Siis tullakse vikatitetega (just tetega) ja lõigatakse viimane kogu suve saak.
Külmadel novembrialguse varahommikutel tassitakse kuhjade viisi härmatunud pruunhalli kopitand rohtu seljatäite kaupa aedade taha hunnikutesse, tehaks talvele pesasid. Õhk on sama pruun kui rohi ja näpistab. Kajab sadade kilomeetrite taha sellist pruuni Kalamaja klaverit, maakohtade hingedel hakkab valus ja inimesed heituvad. Peidavad end nende talvepesade, pruunikashallide kopitanud rohukuhjade taha ja tajuvad maalähedust, kodulähedust, ängi- ja hingelähedust.
Aga enne seda on suur suvi.
Või veelgi enne, suur kevad.
Lumesirelitest saavad pärissirelid.
Neid sisse hingates tajud korraga, et elad.
Ja siis ma leian Sinu, haaran sul korraga juustest.
Ning sa muutud tagasi selleks hiiglaslikuks mustaks tiibklaveriks, keda neli pimedat tšellisti kaheksal käel mängivad.

Kulna-Õismäe-Kalamaja

Maal lirtsub pori jalanõude servadest üle ning esimesed lumikellukesed tõstavad pead. Igal pool on kevadine pruun. Olin paar päeva nii öelda haigusejärgses sanatooriumis. Lõunane buss vuras pealinna poole tagasi. Mind tervitab Õismäe. Siin on ka kõik kevadiselt pruun. Kollaste, värskelt värvitud majade peale, on kirjutatud, et teatud isik on varas. Ning lisatud tema isikukood. Paneelmaja aknalaual istub noor neiu, põlved lõua all kõveras ning nuustutab kevadet. Linn on tolmune ja pruun. Lund ei ole enam kuskil. Linn ei tea, et õhtul hakab sadama.

Õhtul, kui teatrist tulen, sajab taevast kevade vihma. Sellest on hea meel. Teatrist oli ka hea meel, aga kirjutan homme vist. Siis saab järele mõelda. Või õige põhjus on see, et tahtsin sellest Õismäest kirjutada ning siia Õismäe juurde ei saa teatrist kirjutada. Kesklinn on märg ning Kalamaja ka. Nüüd on juba pime.

Hommikumärge

Ma uppusin pooltunniks oma vanadesse sissekannetesse. Pidevalt ja palju kirjutan Kalamajast, lõputust suveihalusest ja peaaegu mitte millestki. Aga peaaegu mitte millestki ongi hea kirjutada. Eriti hetkel kui oled ühest reaalsusest minemas teise. Haigusereaalsus hakkab vaikselt hääbuma, kuid terve olemise reaalsus ei ole päriselt kohale jõudnud.

Juba varastest hommikutundidest saadik paistab Lavaagus päike. Minu kabineti aknast paistab see, läbi ruloode. Täna on plaanis KUMU ühiskülastus. Organism on küll haigusest kurnatud, kuid kunstihuvi endiselt suur. Pajutibud kasvavad hääletult aknalaual. Köha.