-16. Karussell ja poekissell ja haid ja raid.

Matka teine päev pidi alati kõige raskem olema. Siis on esimese päeva tuhin möödas ja inimene hakkab kohanema oludega. Harjumatu ümbrus, kehvad tingimused ja veidrad inimsuhted. Kõik võtab aega, et harjuda. Kirjutamisega on vist samamoodi. Milline kohutav kihk on vajutada sinna Safari märgi peale ja siis Netflix lahti võtta.

Sarjad meeldivad mulle palju rohkem kui filmid, sest need on pikemad ning ma saan tegelastega koos kasvada ja neile kaasa elada. Mulle meeldib vaadata osa osa järel, mitte nagu Õnne 13, et ainult kord nädalas saad oma lemmiktegelastega taas kohtuda, vaid igal õhtul piilud ikka, et kuidas tal täna läheb, mida ta selles osas teeb… Nii on tekkinud harjumus enne magama minekut vähemalt üks osa kas Netflixist või mujalt vaadata. Nüüd tuleb seda harjumust murda, sest on matka teine päev.

Päeva jooksul käisid läbi kümned mõtted, mis igaüks võitles õiguse eest saada trükitud. Aga kõige sõjakam neist mõtetest oli vast “linn”. See lihtne sõna, see arhitektuurne seatus, millest ma ikka ja aeg-ajalt ja alati kirjutan. Olen viimased 2 nädalat kuulanud jõusaalis klappidest Popkulturistide podcasti järele. Tagurpidi, nii et jõudsin täna otsaga oktoobri algusesse. Saatejuhid Jim ja Ivo on vaikselt juba kangitõstmise, jalapressi ning hantlite sünonüümiks saanud, räägin nendele alati mõttes kaasa ja vastu ning poolt. Täna rääkisid nad selles oktoobri osas palju linnast või eriti ühest raamatust, mida Jim klappides kuulas. See klappidest raadio ja raamatu kuulamine on minu jaoks uus asi. Olen ikka vaikuse või muusika usku olnud, kuid viimasel ajal on külge kleepinud inimese hääl. Eriti hästi aitab ta sealsamas spordisaalis treeningut kiirendada.

Kolm lõiku juba. Liiga pikalt ei tohi kirjutada, sest harjumust pole veel sees, näpud võivad viga saada või lugeja tüdineda, sest kõik saab öeldud või siis liiga pikalt öeldud. Elame hetkel ju ikkagi maksimaalselt 240 tähemärgi ajastul. Linn jääb homseks ehk teiseks korraks. Nii palju võin öelda, et haid olid igale poole lõkse meile teele pannud. Lumest tehtud külmetatud jääogadega palle, suuri sügavaid lompe ja räästast langevat lumesula vihma, mis pidi meid lõksu püüdma. Õnneks oli meil kaasas mitmevärviliste teradega pastapliiats (ptüi, püss ikka), mis tulistas ja külmutas ja sulatas ja põletas. Nii et seekord pääsesime haide rünnakust kergelt. Õnneks valetas ka nähtamatu salaraamat, mis teadis rääkida, et Raekoja platsil on eriti palju haisid ja raisid. Seal polnud ühtegi, raamat vist eksis. Kaks karusselli olid küll ära eksinud ja mõlemaga tuli tiir teha. Karussell maksab tänapäeval vähemalt kolm korda rohkem kui poekissell.

Nii tüütu on, kui unustad päeva jooksul sotsiaalmeediasse kiigata, sest käisid linna peal haisid püüdmas või joonistasid jõulukaarti või kleepisid kokku hundimaski. See Instagram on nüüd fotosid täis jälle, iga üks pidi ütlema rohkem kui tuhat sõna. Mul on siin praeguseks kirjas alles 430 sõna. Nii et vähem veel kui pool pilti. Mida see küll ütleb?