Kärdla, üheksaid oli palju sel päeval

Bussi ootamine tühjal peaväljakul, tühjal pargipingil on võluv. See üks hetk iseendaga ja iseendana. Väljakuäärne väike allee kannab esimesi sügisesi koltund vahtralehti. On varaõhtu väikelinnas Kärdla. Just tuli ära tulla stiihiliselt luulefestivalilt “Kahanev kuu”. On üheksanda kuu üheksas päev selle sajandi üheksandal aastal. Hommikul kell üheksa null üheksa heiskasime festivalilipu. Säras päike, kuldas Hiiumaad, meid võõrustas poetess Alavainu Ave.

Mis on see luule? Viisita laul, ütleb Runnel. Ja veel ütleb ta, et luule on klaas vett, kust me lonksude kaupa joome. Oma luulesõõme pakkusid täna Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Juku-Kalle Raid, Elo Viiding ja teised head eesti luuletajad. “Luuletajagi räägib emakeeles, sest muidu pole ta sõnadel sisu…” parafraseerin Maurust Tammsaare “Tõe ja õiguse” teisest osast.

Täna sai jätku üks eesti luule traditsioon. Aastaid tagasi sai Ave Alavainu omale päranduseks poetess Betti Alveri käevõru. Selle kinkis talle Alveri pärija, täites nii poetessi soovi. Alver sai selle omakorda kingiks Johannes Vares Barbaruse abikaasalt. Nii sõnastas Alavainu ka käevõru statuudi, et see tuleb pärandada noorele ehk lootustandvale eesti naisluuletajale. Kolme kuu möödudes, käevõru omanikuks saamiset, tuleb teha testamen ning määrata järgmine saaja.

Kahaneva kuu festival – ehk homme saab Hiiumaal luulet kuulda

Kolmap. 090909 algusega kl. 09 hommikul ja lõpetades
kl. 9 õhtul toimub AVE VITA! majas (aga lootes ilmale ehk aias) Tiigi 21 Kärdlas II üleriigiline luulefestival üldnimetusega

KAHANEVA KUU FESTIVAL

Üles astub igal täistunnil erinev luuletaja või laulev luuletaja või eesti luulet laulev bard pooletunnise kavaga. Publiku nõudmisel lisalood.
Tulemisvekslid on välja andnud meie oma Avo Tamme (omnustega), Jaanus Kõrv, Vaapo Vaher, mujalt aga raskekahurvägi Elo Vee, Jaak Johansoni ja Karl Martin Sinijärvega eesotsas, kellele järgnevad Veiko Tubin (koos klaveriga), Andrus Rootsmäe (koos kitarriga; tuntud enam INBOIL’ina, ans. Jäääär asutaja), Jaak Tuksam (kitarriga), Asko Künnap, Martin Helme, Jürgen Rooste, Juku-Kalle Raid, Tiit Nieler (suupilliga); mingil ajal luba läbi astuda ka Lauri Saatpalu.

Kell 9 hommikul (hoolimata ilmast) rivistus, lipu heiskamine ja siis läheb luule ja muusika maratoniks.

Kell 14 – 15 paiku ka sajandi sündmus.

HOOLIMATA TÖÖPÄEVAST LOODAME VÄGA, ET PEALE ESINEJATE, KES NAGUNII VASTASTIKKU ÜKSTEIST KUULAVAD, TULEKS IGAL TÄISTUNNIL FESTIVALILE KA ARMSAID KODANIKKE VAATAMA JA KUULAMA. ÕPETAJATEL AGA PALUKS TUUA ÕPILASI ESINEJAID KUULAMA-VAATAMA, OMA SILMAGA NÄGEMA JA KÄEGA KATSUMA. JUMALAMUIDU.

Ave Alavainu

080808
08.08.08 Luulefestival Kärdlas / 08/08/08 Poetry festival in Kärdla

070707
The Night in Courthouse

Hiiumaa, pikad udud, jahe DEJ ja mahe taevas

Need hilisõhtused ja varaöised Hiiumaa udud…

Me oleme reisinud kohvitades, naerdes, hirnudes, lõõpides, ironiseerides, lõkerdades, itsitades, naljatledes, koos ja korraga läbi märja ja niiske heina, mis siin Kärdla ümber niitudel kasvab. Pikad ning siledad asfaldiribad suristavad rattapedaalide kriuksudes meid iga päev Kärdla elektrijaama. DEJ ehk diiselelektrijaam on kraadides jahedam kui välistemperatuur, seal hõngub ja heljub õli ja diisli lõhna. Töötegemise ja tolmu lõhna. Ja kui siis astud uksest välja, igavesesse Hiiumaa päikesesse, siis on nii soe tunne. Siin saarel on kogu aeg soe tunne. Eile õhtul sõitsime ratastega mere äärde. Vesi oli nagu peegel, nagu piltpostkaart. Sattusin pildistamisvaimustusse, nägime luiki ja rebaseid. Siis vurasime mööda asfalti, kukkusime kraavidesse, ronisime kõrkjatesse, jõime Calvadost, tapsime sääski, riietusime lahti ja ujusime ja sõitsime jälle ratastega ning öösel mängisime Unot.

Hommikud on säravad, päike kütab väikese valge linnamaja magamistoad palavkuumaks ning sunnib teki alt välja ronima. Ei aita ka lahtine aken. Tuuletõmbus aitaks, aga see lõhuks heleda magamistoa privaatsuse ja tapaks viimsegi unisuse. Siis kohtutakse naeruverandal või ülakorruse köögis, libisetakase dušširuumide põrandail ja jälle vändatakse DEJi.

Hiiumaa kergpilvisesse, pea alati igavesti sinisesse taevasse vaatan. Sinna on hea vaadata. Kuulmiseni.

Ave Alavainu. Luuletused, laulud, veetlus ja kogu poetess. Kärdla, mis rahustas meid. Ja muu reisikirjeldus.

“Seda ma arvasin, et nii kui ma kempsu istun, saabuvad külalised”, kostab Alavainu Ave hääl puust ukse tagant. Kuidagi südantsoojendav ja rõõmustav on seda hingelt noort poetessi näha jälle. Ave on endale uue soengu teinud. Tal on antenn püsti. See on sobiv soeng… ja just Avele.

Me saabusime Kristjaniga Kärdlasse juba ennelõunal, kohvitasime, ning siis seadsime sammud “Ave Vita!” poole. Tiigi tänava vana kohtumaja kohtus meiega ja tuli meelde eelmine suvi, Jaagu autos kuuldud Joni Mitchell ja kogu Hiiumaa rahu. 

Ave tossab köögis, vadistame niisama juttu, loputame nägu, lobiseme veel, siis puhkame ja lõpuks sööme imemaitsvat suppi. 20:08ni on veel kõvasti aega. Vahepeal toome Kristjaniga kultuurimajast klaveri. Ave räägib veel lugusid, nii puhkekodust kui Uku Masingust kui oma lastest. Vahepeal tsiteerib oma luuletusi. Pärastlõuna Kärdlas on sumbe ja pilvine. Keerutab tuult ja piserdab kerget vihma. Me ei tea, kas teha 08.08.08 kell 08:08 luulefestivali õues või sees. Lõpuks tuleb Avel kempsus geniaalne mõte. “Teeme sees”, röögatab ta! Kempsus tulevad ikka head mõtted. “Ainult ükskord elus olen ma vastust kuulnud enne kui küsimust”, võtab tabavalt Ave kokku praeguse aja lolluse oma luulereaga. Telefon heliseb. “Head sõja algust sullegi”, hüüab Ave telefoni. Eks ta ikka seda Gruusia asja mõtle. 

Inimesi on palju. Vana kohtusaal on pungil. Luulet loevad Kristiina Ehin, Martin Ellermaa, Juku-Kalle Raid ja Heiti Kender. Meie Kristjaniga laulame. Mõnus õhkkond ja atmosfäär. Sööme kringlit ja kohvitame. 

Pärast räägime veel Avega juttu. Mis te nüüd siis ootate, küsib Ave. Vastan naljatamisi, et tarkuseteri. Selle peale rääkis Ave loo, kuidas ta omal ajal käis ikka tihti Masingute juures veini joomas. Ja siis ta ükskord jälle läinud, veinikorv kaasas ja tuba olnud pappe täis. Istusid oma kraedega seal. Aasta võis olla nii seitsekümmend või midagi. Ja Ave rõõmustanud kõvahäälselt, et näh kui palju poisse, nüid läheb peoks. Aga vaikselt hakanud “poisid” Ave kõvahäälse jutu peale ära kaduma ja lõpuks olnud nad Uku ja Ehaga (Uku naine) ikka kolmekesi. Siis oli Uku Avet tänanud, et lõpuks ometi. Käivad need hullud mul siin ülepäeviti diivanil istumas. Ootavad, et ma kuldmune suust välja ajaks…. 
Vot nii on lood.

Ave näitab veel piduliku päeva puhul Betti Alverilt päranduseks saadud käeehet ja uusi aardeid. Need olevat ta alles äsja saanud Betti pärijalt. Olevat mõni aeg tagasi käinud siin. Valgetest kivipärlitest kaelakee ja suhkrulusikad. Kõik poetess Alveri omad. Poetess Alavainule… Ja siis veel muidugi Aino Kallase kübar, mille Ave juba seitsmekümnendatel Arderite käest saanud.

Õhtul meenutan veel luulelugejaid. Ehini tagasihoidlikku ja malbet ilu, Ellermaa segasust ja igavust, Juku-Kalle sünavoolavust ja kõlavust ning Heiti Kenderi rõõmsameelsust ja armsust. Heiti veel ütles nii ilusa lause luule tõlkimise kohta, et see on nagu Flaami vaip. Keerad ümber ja muster oleks nagu sama, aga värvid pole enam need.

Siis oli öö.

Ja hommikul tegi Ave Uku Masingu kohvi. See on säärane kohvi, et teed ühe kannu kohvi ära. Ja siis teise. Ja siis kolmanda. Ja ikka selle sama kohvipaksuga. See kolmas pidi alles koffeiini välja tooma. Nii teadis Uku Masing. Ja see esimese kohvipaksu ää viskamine on kõik kohvivirmade kasu nimel. Ja nii kiidetakse Alvainu kohvi. Aga see on tegelt Masingu kohvi. Vot nii on lood.

Tänase pärastlõuna veetsime Krossa talu maises paradiisi, kuhu pealinnlaste kombel Kärdlast taksoga põrutasime. Raivo ja Aulega juttu puhutud ja järve ääres toolides lamatud. Küll sombune aga suve ülev hetk.

Õhtuks kadusig pilved ja ku lennukiga Hiiumaa kohale õhku tõusime, oli maastik maaliline. Mere peal puhus tuul merevett triipudeks ja väikesed maalapid tegid silmile pai. Mõni hetk, ja juba olime suitsuses pealinnas. Pealinn, pealinn, peamine linn, hea linn. Ma lähen siis rattaga toidupoodi! Õhtust ostma.