Mmm kui hea sink… ehk niisama õhtusest mittesadavast Kalamajast

Nagu öö laotaks oma pesu laiali ja lõhnaks igalpool viimased päikeselised ja soojad ilmad. See, et vanarahvas lubas head lund kui oktoobris palju sajab – see võiks juhtuda küll. Muidu vahi aga seda valget süleriklaviatuuri lume asemel. Üleeilne kino oli igav. Või õigemini oli seal väga mõnusat huumorit ja huvitavaid kohti aga film “Põletada pärast lugemist” on pigem selline liiga aeglane ja sisutühi.

Pärast kino kui jalutasin selle koleda kaubanduskeskuse suunas, siis ütles ka üks noorem neiu oma sõbrannadele, et ta ei taha pärast väsitavat tööpäeva tulla kinost välja ja mõelda, et vhateefakk.

Vihm, Kalamaja, sügis ja õhtused tänavad, rattaga ringivuramine, huvitavad kohtumised. Peapidi suhlame endiselt arbuusisuhkrus.

Eilne päev kooli uute erinevate tudengitega oli tore. Tänaõhtused näidendid ka. On rebaste nädal. See on lavakoolis hoopis teistsugune kui mujal. Sinepiga ei määrita kedagi. Vastupidi – see on väga ilus.

Lühilaused. Vinüülid. Aguliromantika.

Elagu romantika!

Tavaline elu

Öö tiksub Kalamaja kohal. Vahepeal on palju juhtunud. Aga nii  kui nii juhtub kogu aeg midagi ja kõike ei olegi vaja tähendada üles. Suhlame “Arbuusisuhkrus”, kuulan erinevat muusikat, pildistan ja filmin, loen ja töötan, olen etendustel ja saunas, käin külas ja mängin kaarte, keedan kohvi ja vaatan televiisorit, kõnnin internetis ning vaatan filme, ei korista, sõidan rattaga, käin poes, pesen hambaid, lasen juukseid lõigata, olen olemas.

Veel toimus teatris vahepeal pressikonverents, hulgi koosolekuid, proove. Mängime aeg-ajalt UNOt.

iDEATH