Hommik on. Ärkan küll värisedes, kütmata Kalamaja korteris, ööd on endiselt niisked ja hommikune külmavärin, väljudes lambavillateki alt, arusaamata, kas tegemist on ülemagamise, ülemõtlemise, üleunistamise või millegi veel ülevamaga. Ma astun esimesed sammud oma jahedal korteripõrandal, avan aknad, tekitan tuuletõmbuse. Väljas on kirgas juunilõpu päike, inimesed jalutavad, sest et hommikust on ammu saanud hilishommik. Tänavad on täis särkideta koeraomanikke, mantlites vanemlinnakodanikke, jäätist sissehingavaid kleitides tütarlapsi, pallipõrgatavaid poolpaljaid poisslapsi.
Siis tuleb YouTube, minu tänahommikune lunastus, kaerahelbepuder vaarikamoosiga, mate tee. Hommik muutub korraga väga vanaaegseks. Hakkavad meelde tulema kõikide lillede nimed – hüatsindid, lillherned, meelespead, jorjenid, pojengid, floksid, habenelgid, sillad, kiviktaimlad, puukoolid, lapsepõlvemälestused. Need suved, kus ärkasid hommikul, omamata aimu kuupäevast, kellaajast ja ajatajust. Jooksid paljajalu õue, ühes silmas uni, teises käes praetud vorstiga võisai, toetasid pea murul lamava hundikoera küljele ja vaatasid üleval taevas sõudvaid vanaaegseid pilvi. Mõtlesid naabri Milvi lehmast ja Kopli poiste onnist ja Tõnsu koerast ja meie salajasest džunglist ja olümpiamängudest ja kassettide peale kuuldemängude salvestamistest ja “Päästja koolikellast” ja ajutust arutust lõppematust suvest. Sest et täna hommikul on samasugune suvi pealinnas. Kalamaja vahel tillerdavad inimesed ja sajandat korda sama laulu kuulates, avatud aknast kogu argipäeva välja oksendades, hingates sisse rohtu, aknaalust kibuvitsa ja vastasmaja kardinaid, mille akende taga on mitu erinevat elu, mis väga huvi pakuvad. Ahmid sisse viimase lusikatäie kaerahelbeputru vaarikamoosiga, hommik muutub veel antiiksemaks, ümberringi levib see salapärane antiikne lõhn, mida sa ükskord ühes kinos tundsid ja mida sa eelmisel aastal maal tundsid, kui sellelt sajaaastaselt kapilt kogu kolmekordset nõukogudeaegset värvikihti kuumapuhuriga maha uhusid. See salapärane antiikne lõhn, milles ongi kogu elamise olemus sees ja mis suudab korraks tekitada tunde, et sa mõistad kõike. Isegi selles suures mõtte ja sõnauputuses.
Võtan termoselt korgi ja valan uue vee oma calebasse’i, pudelkõrvitsasse, mis hoiab mu matet. Sajakahekümnendat korda pakub YouTube lunastust, mõtled ikkagi kõigest. Armastusest, selle jäävuse võimalikusest, selle sügavusest, selle kõikehaaravast narkootilisest jõust. Mõtled kinodest, päevatekkidest, sussidest ja mahajäetud mererandadest, kuhu suveõhtutel päike peaaegu ei kukugi, vaid imbub, kastab end korraks vette, et siis kümme korda eredamana, eelmise päeva mälestused maha pestud, tõusta merest, vaadata sinuga tõtt ja anda aimu millestki, mida sa ei oska seletada. Mõtled uuesti kinodest, filmidest, kirjandusest, kunstist. Tuletad meelde neid raamatuid ja lauseid, mis panid sind üle keha värisema, sest sa ei uskunudki, et selliseid sõnu ja lauseid on maailmas olemas. Tuletad meelde neid filme, mille esimese lõputiitri ekraanile ilmudes kohiseb korraga sinu peas maailma suurim kosk, pisarad purskuvad kinosaali punastele toolidele, kodude diivanitele, rõduäärtele, aknalaudadele. Ja aknast välja vaadates sajaks nagu maailma kõige ilusamat vihma. Sinu sees on kõikide maailma heade filmide vaatamise tunne ja see on nii suur ning hirmutav, et sul ei olegi enam hirmus. Korraga ei karda sa ei hambaarste, pimedust, üksindust, kummitusi, ämblikke, surma, armastust.