valged hommikud

kui kõrvus kumiseb suvelõpuidülli võimendav süntesaatorimuusika
jarre ja vangelis ja grünberg
ole tänatud youtube, kes sa igapäevase disko meie elutuppa tood
kui seda ei oleks, kuulaksime ainult suve kasvamist ja friigiksime outi, sest kohe on ees hirmus sügis
sex, drugs ja rock and roll
kui loed raamatutest eludest, mis kattuvad sinu omaga
õuest puhub tuppa säärane tuul, et ei usu enam, kas oled ise või mitte
ei usu enam armastuse olemasolusse
ei usu enam vihkamise olemasolusse
ei usu enam sellesse, et on olemas olemasolud
valged hommikud, valged hommikud, valged hommikud
need, mis haiget teevad
paistavad ruloode vahelt sisse
peksavad näkku
sinikaid
ärgata on valus
sest eelmiste õhtute pildid hõõruvad ajus
tuletavad meelde õnnelikke hetki
raamatute lugemine teeb haiget
akna taga on mütsiga poiss, kes otsib telefoni teel oma vanemaid
tundub et ei leia
vvaahheell oonn mmaaaaiillmm kkaahheekkoorrddnnee
maailm on minu obsessioon
siis kuulan süntesaatoreid nii kõvasti, et kõrvad hakkavad jooksma järvi ja jõgesid ja vett
mett
tavalist kraanivett, siis pudelivett ja lõpuks mineraalset idülli
valged hommikud, valged hommikud, valged hommikud
need mil istud jõgede ääres ja vaatad iseendaga tõtt
nad tulevad kaunis rongkäigus, kõik need sinu ideaalid
katavad maa, tõusva päikese valgel, oma heledate ja tumedate juustega
taeva sinavasse kuplisse lõikavad kääridega
sisse origamit ja ajaloolist tõde
pärast, tuhande aasta pärast, inimesed loevad
ja mõistatavad, mida sellega öelda küll taheti
mis on see eelnenud elude müsteerium
valged hommikud, valged hommikud, valged hommikud
siis tuleb aeg, kui ei ole enam pilvi
siis tuleb jälle
pilvitu taevas
pilvedega.
aga seda, mis siis tuleb.
siis tuleb.
dann kommt wieder
wolkenloser Himmel
mit den Wolken.
aber, was dann kommt.
dann kommt.

Täna ongi selline päev

Täna ongi selline päev, kus kõnnid korteris ringi dressipükste väel.
Täna ongi selline päev, kus vaatad tänapäeval tehtud vanaaegse tooniga fotosid ja oled atmosfääride kütkes.
Täna ongi selline päev, kus vihma sadas kaks ja pool minutit ja sedagi laiguti.
Täna ongi selline päev, kus muusika teeb sind nõdraks.
Täna ongi selline päev, kus ripud reaalsuse ja unenägude piiri peal.
Täna ongi selline päev, kus loed muinasjutte ja usud, et see kõik on võimalik, et on olemas nähtamatud mehed, kõiki armastavad tüdrukud ja kolmerattalised Pakuk-linnud.
Täna ongi selline päev, kus aias tuleb pusaga istuda, sest suveõhtu on ootamatult tuuline.
Täna ongi selline päev, kus kinoekraan tekitab sinus ebamugavaid tundeid, muusika laseb saada rahuldust ja viimase merekaadri taustal, kui nad poolte põlvedeni vees on ja üksteisele otsa vaadates naeratavad, kukuvad tumepunastele kino samettoolidele pisarad ja sa põgened hirmsal kiirusel kinost, sest et mõte armastuse kaduvuse võimalikkusest ajab sind oksele. Sa kuulad klappidest ikka ja jälle Imandra Lake ja jooksed mööda Müürivahe tänavat MacDonaldsi poole, laenad vahepeal telefoni teel oma ühe läpaka akulaadija ühe inimese käest teise kätte, tormad kiirsöögikohta ja tellid kahekordse juustuburgeri, et kuidagi leevendada seda muusika üldoosist tekkivat okserefleksi.
Täna ongi selline päev, kus kohtad Viru tänaval punaseid timukaid, kes osutavad flaieritega piinamismuuseumi poole, kus Raekoja platsil näed kolme pealaest jalatallani süsimusta lükrasse riietatud inimvorsti, kellel on ereoranžid keebid ja kes jooksevad pealinna õhtuses tuules.
Täna ongi selline päev, kus tahaks kogu aeg natukene külmetada, et saaks kindlalt veendunud olla oma olemas olemises.
Täna ongi selline päev, kus eneseusk lööb kõikuma, aga ikkagi usud muinasjuttude võimalikusesse, et aasta pärast on täitunud kõik sinu soovid, millest sa unistad. Sest unistamist ei tasu lõpetada. Muidu ei juhtugi midagi. Kukud sügavasse argikaevu ja solistad seal mitu aastat.
Täna ongi selline päev, kus loed kahte raamatut, vaatad filmi, kuulad muusikat, oled dressipükstes, sest sul on suva, kirjutad liiga palju ja sõnalahtisus kerib seda kõike muudkui edasi, seda tunnet, et korraga on tunne, nagu aimaks midagi. Aimaks või tunneks seda elamise tuuma tumma sisu. Et mis see siis on, mis ärkvel hoiab hinge ja argielust kaotab kogu pinge.
Täna ongi selline päev, kus väljas pimeneb aeglaselt ja Kalamaja haaratakse juulialguste ööde kaissu.

Nüüd tuleb Juhan Viiding, sest tema teab alati, mida öelda.

väljas lõõmab juuli
õhus lendab vikat
suures südalinnas
elab Rubanovitsch
oma lapsepõlves

ajasin ma ringi
varajasel ajal
kohviveski vänta
see fajansist asi
köögiseina küljes

aga meie hoovis
rippus õudne kuu

Pühapäev

Ma põgenesin rongi. On hele varasügisene pärastlõuna ning rongi aknast kihutavad ja liiguvad mööda maastikud. Loen raamatut ja kolisen koos rongiga Tallinn-Riisipere marsruudil.

Maal aurab tee ja lõnasöök teistmoodi kui linnas. Linnas polegi aega söögi auramist märgata. Aga maal on mõtted lahedamad ning õhk jahedam ja siin aurab tee suures plekk-kruusis kuidagi pidulikult. Päike joonistab suure toa põrandale läbi pitskardinate veidi uduseid mustreid. On tagasihoidlik hilislõuna kusagil pealinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel.

Loen Mari Tarandi raamatust “Ajapildi sees”: “Lõõmav, õitsev kevad, neljanda kursuse eksamisessioon, surev isa ja suur armumine. Need pidid ühte mahtuma.”

Nüüd kukub õhtupäike juba kasvuhoonete taha ja suures toas on pehme õhtuoranž valgus. Vanavanemad käisid saunas ja nüüd pandi televiisor mängima. Pakkisime ploomid, siirupi, kartulid, sibulad, küüslaugud ja arooniasiirupi rattakotti. Ärasõidurongini on tund.

Ma ikka imestan, et kes see neid teise kanali uudistesaate maitsetuid muusikalõike valib…

Nüüd on õhtu ja vanaaegsed pilved sõuavad raudteejaama päevinäinud perrooni kohal. Eemalt, metsa tagant, on kosta maante müra. Ja juba lähenebki mürisedes rongi valgusvihk.

Õhtune päevavalguslampide poolt valgustet rong vurab Keila ja lõpuks pealinna vaksali poole. Rong on täis maalt lahkuvaid vanu ja noori. Kes läheb linna tööle, kes õppima, kes elama.

Loen edasi Tarandit. Katke Juhan Viidingu küpsuskirjandist:

“Modernistlik-sürrealistlikult:
üks tänav ütles mulle,
et
ta jälestab inimesi, kes teda tallavad.

Aga mina ei hoolinud ta jutust, sest et kuidas saab üks sajanditevanune tänav mulle midagi huvitavat või tarka öelda, kui ta ei ole õppinud ajaloolist materialismi?”

Elisabet Tamm teatab oma maheda häälega pidevalt järgmisi peatuseid…

On õhtu ja linn särab pimeduses. Kohe astun rongilt maha ja väntan läbi lõhnava Kalamaja koju. Krigiseb rong.

Tõnis Mägi koolioratoorium "Tarkus", Juhan Viidingu konverents ja veel muud, mis nelja viimase päeva jooksul juhtunud

Noh, vihm on küll peaaegu sügise nägu, aga siiski on veel suve ja ka sügisese lõhna segu. Reedene päev viis varahommikul Ülikoolilinna just. / Jaa, harimatus oli neid komplekse / mis all see mees sel suvel kannatas. / Mis siis, et teadis mõne rolli tekste, / ta tundis: rumal. Ning sõbrannatas. / Või õigemini otsis naistelt tuge… (Kõik siin ja edaspidi kaldkirjas on Juhan Viidingu sulest)

 

Narcissus poeticus
Narcissus poeticus

Ülikoolilinn oli reedeselt suvelõpune ja seal leidis järgneval kahel päeval aset konverents “Juhan Viiding. Eesti luuletaja”. See pealkirgi annab mõista, et keskenduti Juhani poeedi poolele. (Kord oli Juhan Viidingu ema Linda Viiding Jaani kiriku kõrval lilli ostmas. Tavalisi valgeid nartsisse kollase südamega ehk ladina keeles narcissus poeticus. Aga lillemüüja kinkis talle selle kimbu tasuta ja ütles, et poeedi emale…)

Need kaks päeva kirjandust Tartus on tekitanud mõningaid häid mõtteid ja jälle suurema luulehuvi. Kuigi vaid neljandik ettekannetest oli kuulamist väärt. Aeg-ajalt on tunne, et kirjandusteadust on vaja vaid kirjandusteadlastele. Kirjanikud ja kirjandushuvilised sellega suurt midagi ei tee. Loomeinimene loob intuitiivselt ja palavikuliselt. Kalkuleerida ja analüüsida seda on veidi kohatu. Mulle väga ei meeldi luuletuste keeruline tõlgendamine. Õelge lihtsalt, mis teil öelda on või laske luuletusel öelda. kõige toredamaid asju toovad aga emad / kõige toredamaid asju isad ka veel toovad / ja veel kõige toredamaid vanaemad koovad.

Aga õhustik oli võluv ja jutud nõukogude agsetest oludest ning eesti aegsest vaimust haaravad. Rein Ruutsoo: (Selle kohta, kuidas Kersti Merilaas noortele Reinule ja Viidingule ja teistele kohvi pidevalt pakkus) “Elavad klassikud, Arbujad olid need, kes keetsid kohvi meile.” Reedeõhtune kontsert õnnestus ka ja Kristjaniga eelnevalt läbi rääkimata tuli juhuslikkusest ja improvisatsioonist välja korralik tervik. Kummardus Kristjanile!

Veel mõned päevad varem istusime Peetri aias ja mängisime Võõrsõna leksikoniga. Et keegi luges tähenduse ja siis pidi ära arvama. Ja sattusime sõna kimäär juurde. Selle tähendusest luges välja ka värdjalikkust ja heas mõttes friiklikust. Ning siis me leiutasime teatrifriigi kohta uue sõna teatrikimäär. See on siis heas mõttes teatrifriik, kes käib kuus rohkem teatris kui normaalne inimene, vaatab Vargamäel 22 tundi teatrit ning kuldab teatud nais- või meesnäitlejat üle pidevate lillede ja kaartidega. 

Pühapäev viis Noa-Rootsi. Koolis oli pool kümme õhtul kontsert. Enne seda rahmisime roostikurajal ning siis oli õues kindlasti juba sügise lõhna ning pori. Õhk oli vaimustav ja fotosid sai ka tehtud. Neid otsi hiljem Flickrist. Öötaevas oli augustine. Ma vaatasin üle aasta vist tähti. Need tuhanded kauged päikesed. Tähti näen ma viimasel ajal isegi vähem kui päikesetõuse. Naaldusin seljaga auto küljele ja vahtisin minuteid niiviisi taevasse. Oli kuidagi rahustav ja selge. 

Täna, esmaspäeval, sai oldud hommikust saadik teatris tööl, kirutud windowsiarvutit, unistatud koju unustet macbookist ja tehtud tööd. Õhtul käisin Jaani kirikus Tõnis Mäe koolioratooriumi “Tarkus” ettekandel. See oli kuidagi ülev ja tõesti hea. Kirik oli pilgeni rahvast täis ja tunni jooksul sai lenneldud ja seigeldud muusikalises universumis. Vahepeal oli tunne, et kogu kirik on juba õhku tõusnud ja keerleb selles lõpmatus tumedas augustitaevas, kus tuhanded kauged päikesed teevad väikeseid valgeid tähti. Tõnis Mägi oli nagu prohvet. Mulle väga meeldib see muusika, mida ta viimasel ajal teeb. See on nagu veidikene ka minu muusika. Jarek Kasar ja ETV tütarlaste koor oli ka. Ja väga head muusikud. Loodan, et see oratoorium saab plaadile, siis saavad ka need nautida, keda kohal ei olnud. Sõna ja heli  täielik koosmõju ja -kõla.

Head esimest koolipäeva.

Juhan Viiding, eesti luuletaja

Reedel ja laupäeval toimub Tartus konverents. Mina olen ka seal suure tõenäosusega.

Konverents
JUHAN VIIDING, EESTI LUULETAJA

Reede, 29. august – Tartu Ülikooli Raamatukogus (W. Struve 1)

Kell 11.00 Avamine
I paneel, juhatab Arne Merilai
11.15 – 11.45 Elo Viiding “Juhan Viidingu eitamine”
11.45 – 12.15 Rein Ruutsoo “Noor Juhan Viiding”
12.15 – 12.45 Mihkel Kaevats “Juhan Viiding: artistlikkus väljaspool lava”

13.00 Mari Tarandi mälestusteraamatu “Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga” esitlus – kirjastus “Ilmamaa”

Lõuna 14.00 – 15.00

II paneel, juhatab Mart Velsker
15.00 – 15.30 Hasso Krull “Lapsena televisioonis”
15.30 – 16.00 Andres Langemets “Pauside vajadus: luuletamine kui rääkimine, aga ka laulmine ja vaikimine”
16.00 – 16.30 Arne Merilai “Üdi siirdamine”

16.30 kohvipaus

III paneel, juhatab Joel Sang
17.00 – 17.30 Mart Velsker “Juhan Viidingu teisitiolemine”
17.30 – 18.00 Kersti Unt “Taustapilte segastest seitsmekümnendatest”
18.00 – 18. 30 Doris Kareva “Tühi tool”

Laupäev, 30. august – Tartu Kirjanduse Majas (Vanemuise 19)

I paneel, juhatab Janika Kronberg
12.15 – 12.45 Joel Sang “Krauklis ja Ivan Orav”
12.45 – 13.15 Laura-Madleen Vaarik “Jüri Üdi Krauklise-luuletused psühhoanalüütilise pilgu läbi”

13.15 kohvipaus

II paneel, juhatab Janika Kronberg
13.30 – 14.00 Marja Unt “Juhan Viiding ja 1970. aastate luuleüdi”
14.00 – 14.30 Jaan Kivistik “Jüri Üdi, seitsmekümnendate sentimentalismi pühamees”

Korraldajad: Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond, Eesti Kirjanduse Selts, 
Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikooli Raamatukogu

Lisainfo: Eesti Kirjanduse Selts
eks@kirjandus.ee
7 427 079