esmaspäev, kus kõik algab uuesti
kus oled suve ja sügise vahel
kus ripud ajatus hommikus
ja puder on keedetud veega, sest lahja elu nõuab lahjat sööki
ma tean juba ette
et igav sellel nädalal küll olema ei saa
ikka istun kuidagi apaatselt diivanil
määrin vaarikamoosi pudrul laiali
kuulan suvalist muusikat
sest ees on mõtterohked ajad
täna laulan sõbra sünnipäeval
homme õhtul tartus
vihm ongi minu narkootikum
süstin suvelõppu veeni
tänasel hommikul on šokolaadi ja mõruda tee maitse
ükskord lugesin ajalehest mehest, kes tegi enesetapu, jutustati just praegu kõlarites ja simon ja garfunkle hakkasid laulma
he was a most peculiar man
peculiar – kummaline, veider, pekuliaar-
pekuliaarne mees
ma vist olengi pekuliaarne mees
teen omale viisiitkaardi
kus on ainult kiri PEKULIAARNE MEES ja telefoni number
suvepuud
sügiskuud
inimluud
või oli veel mingi sõna?
midagi muud?
aja elul jalad harki
anna jalgadele valu
ela
väikeste linnade jalgväravad
väikeste linnade mehed on lollakad
suurte linnade väikeste linnaosade mehed on lollakad
mina olen lollakas
pekuliaarne mees
olen kirjutanud viimastel päevadel nii, et punastasin
olen kõndinud viimastel päevadel nii, et imestasin
olen laulnud viimastel päevadel nii, et eputasin
täna hommiku taustaks mängib big band fokstrotti
tšehhov, tšehhov, tšehhov
kus oled sa, tšehhov?
miks kirjutasid inimestest nii, et siimaani on valus ja rõõmus?
kirjutame elu lõhki
laulame olemise suureks
filmime emotsioonid lahti
ja siis tulevad argised asjad: habeme ajamine, hommikune esimene veeklaas, esimene urineerimine, läbi une telefonikõnede vastamine, puhaste riiete otsimine, ruloo üles, hambad ära pesta, vesi keema, mate kalebassi, nõud ära pesta, pudruvesi keema, arvuti lahti, öö sotsiaalmeedias üle vaadata, meilidele vastamine, jahedal põrandal paljaste jalgadega hommikuvärskuse sisselaskmine, uksekell, sõbralt arvuti tagasi, muusika mängima, pult taskuse, shuffle tööle, puldiklõpsatused mittesobiva loo korral, tartu sõpradele teatripiletite pakkumine, blogide lugemine, facebook pakub inimesi, keda ma võin tunda, teine urineerimine, mis raamat kaasa võtta? küsimus, kas ma täna üldse loen, kätekreem, puhtad sokid, töölemineku hetke venitamine, vabanduste leidmine, rattakummide kontrollimine, kiiver pähe, uks lukku, ratas veerema, neli ja pool minutit läbi Kalamaja, vanalinna munakivid, valvelauatädi tere, kabineti uks lukust lahti, inimesed, inimesed, inimesed, inimesed, keda ma armastan, inimesed, kellest ma hoolin, töö, arvuti, lõuna… mis tegelikult jägneb koduuksest väljumise hetkele, seda ma ei tea, sest olen alles seal tööleminuke hetke venitamise hetkes, rattakummid kontrollimata. kohe tõusen ja hakkan minema, varsti, ma luban.
ewert sundja, iiris vesik, aleksei turovski, leelo tungal, ervin õunapuu, lauri saatpalu, anne veesaar, david vseviov, ken saan, marju länik, tõnu kaljuste, riho sibul, hirvo surva, jan kaus, rein raud, jaan pehk, mart kivastik – pakub facebook.
find friends from different parts of your life.
ma ei taha meelega midagi kirjutada
midagi asjalikku öelda
oma päriselust rääkida
seepärast köhin atmosfääre
mul on inimesed, kellele oma päriselust rääkida
mul on olemas need elavad päevikud, kellesse kirjutada
ja seda, mida ma päriselt mõtlen ja tunnen, seda ei taha mitte keegi teada
mõned on
kellega ma olen aus
üldjuhul luuletan ma asju kokku
poetiseerin elu üle
teen argisuse suuremaks kui ta on
ülistan sekundit
oh, kuidas mulle meeldib selline vaba sõnade flõu, voolavus
kirjutad nii, et ei pea midagi mõtlema, analüüsima
vaid seda suvalist, mis peast tuleb,
kõigest on savi, sest kirjutad nii kui nii iseendale
akna taga niiske hommik
niiske nuttev pasahall hommik
kummikuilm
kollane naabermaja sein
kastani sügavrohelised lehed
varsti koliseb keskpäevane tramm
55 minuti pärast
saab hommikust lõuna
algab verine päev
sest täna hakkab veel verd voolama
mul on selline tunne, et hakkab
mitte minu, aga võibolla ka minu, aga kellegi veri voolab
raudselt mööda metallist plekk-katust roostetab
lõhnad ja maitsed
sinu lõhn ja sinu maitse
pane korra silmad kinni, hinga sisse hetke ja kujutle seda, keda sa kõige rohkem tahad
hinga tema lõhna, tunne tema maitset
läks paremaks?
ma tean, et läks, isegi kui sa ütled, et ei läinud, sest tegelikult läks
nüüd on termos tühi
ja ma olen liiga kaua kirjutanud
carpe diem!
Silt: hommik
Sõprusest. Atmosfääridest.
Kui on selline hommik, kus venitad natukene tööleminekuga, õues on ere päike, kõik tundub lihtne. Kuigi päike on veidi ähvardav, sest pakettakende vahelt immitseb suvelõpu lõhna, korteripõranda valeparketil roomab jahedus ja seob end su varvaste ümber.
Ongi hommik. Jälle. Elektripliidi külmal raual, kuuma kõrval, haudub helebeeži taldriku alla odrahelbe puder.
Meenuvad Hiiumaa ööd, Joni Mitchell, sest iTunesi shuffle tahab niimoodi. Täna on temal hommiku üle peaaegu täielik atmosfääride loomise võim, kui välja jätta väike valge plastmassist pult minu käes, mille “edasi” noolele vajutades suudan hoobilt luua uue meeleolu. Seda mis tuleb, teab ainult shuffle, nii et ikkagi olen tema võimu all.
Termosest voolab kuum vesi mu kalebassi, argentiina mate mõrumagus rohekas maitse tantsib suus hommikut selgemaks, koos selle muusikaga, koos selle erejaheda suvelõpu päikesega.
Ajad on olnud ilusad. Ja on edaspidi ka ilusad. Sest isegi siis kui on kole aeg, on selles oma ilu. Mitte et praegu oleks kole, aga võtame või näiteks need kümned hetked, kus minu taskus heliseb telefon või helistan ise, kus leian oma puumaja korteri diivanilt veiniklaasidega sõbrad, kus vaatame filme kord minu televiisorist, kord arvutiekraanilt, kus jalutame helevalges augustiõhtus kinno, upume ekraanilt haaravasse suurde filmivõllu. Hetked, kus põrkume tänavanurkadel, kus vestleme just nähtud filmidest, kus räägime sega vene-inglise keelt Moskvast väisavate teatrinoortega, kus jalutame veel tänavavahesid, kus Kalamaja tihedas sõpradekonsentratsioonis kohtame uusi inimesi, kus majaesisel kõnniteel mängitakse ukulelega Radioheadi “Creepi”, kus vasakukäe liigutusega tellitakse pizzat, kuulatakse ukulele lugusid, kus õhtu teeb õnnelikuks, sest inimesed räägivad suvalistel teemadel ja kõik lõhnab akustiliselt võimsalt. Kus ühe sekundiga sisse hingatud lõhn teeb korraga õnnelikuks ja hulluks. Hetked, kus sa saad aru, et sõbrad ongi need, kes hoiavad sind elus, helistades suvalisel ajal, vastates kõnedele suvalisel ajal, paludes teha pilte kõhumaalingutest, laenates fotoaparaate, tulles kinno, rääkides tunde Skypes, kutsudes külla, kuulates ära, tehes lõunasööke välja, kutsudes keset päeva vanalinna jalutama, kuulates maailma parimat muusikat, kirjutades Facebookis kaks lauset, mis kummitavad sind kolm päeva, juteldes Kadrioru suveöös, hoovi tagatrepil põlemas küünlad, loomas atmosfääri, kuulamas lugusid, juues veini, istudes kokkupandaval rohelisel jalgrattal, mainides koridorides, et nägid sind oma autoaknast laupäeva öösel kell kaks Viru väljakul sellel rohelisel kokkupandaval jalgrattal, naeratedes, sest see kõik tundus nii äge, taludes sinuga koos kuurortlinna ängistavat painet, vändates sadu kilomeetreid ratastega mööda Eesti teid, andes lugeda maailma parimaid raamatuid ja lühijutte, hingata sulle sisse magusat rahulikku elu, ajades sind pidevalt närvi, hulluks, agooniasse, nirvaanasse, lovesse, monosse, limbosse, unistustesse. Hingan. Sõpru. Te olete mulle olulised.
Nüüd kõlab kassetmaki klõpsatus, saad kuulata ühte eilset atmosfääri Kungla ja Kalevi tänava nurgal eile õhtul kell 22:21.
Siin ei muutu vahepeal midagi. On ikka augusti keskpaiga hommik, linn on ammu üleval.
Las möllab torm, las voolab veri, las supilusikatelt kukub pudrukaussi moos, las kalebassis vahtu peksku mate, las hommik toogu kogu päevaks hullust.
Veel ma paluksin, et te jätaksite siia kommentaaridesse linke ja viiteid, blogisid ning jutte, mis on head, mida te loete, mis teid puhastavad, mida tasuks lugeda. Ärge häbenege.
Näed, shuffle toob sügisest klaverimuusikat minu korterisse. Õues kostab saabuva müriseva kultuuri kaja.
Ma tahaksin, et te kuidagigi saaksite osa nendest atmosfääridest, mida elu mulle pakub. Aga teil on ka oma atmosfäärid. Käige kinos ja teatris ja kuulake muusikat, lugege raamatuid. Uskuge, selles on väga palju. Ja helistage oma sõpradele, sest nad ootavad teie kõnet.
Pärast ärkamist valutas keha unenägude nägemisest
Ma ärkasin täna hommikusse, mis oli korraga täis nii pilvi kui päikest. Magamisest oli kogu keha valus. Öö läbi olin näinud füüsiliselt painavaid unenägusid, olin väsinud unes kõndimisest, unes laulmisest, unes mõtlemisest. Me olime suurel rahvaüritusel ja marssisime pidevalt edasi, päike lõõskas näkku, aga edasiminekut ei olnud. Käisime ja kõndisime, samal ajal pidevalt ja ainult paigal olles. Kõike oli palju. Inimesi, emotsioone ja suuri tundeid. Me kõndisime ja korraga ma teadsin, et kahel poisil on surmahaigus. Et nad ei saa enam kõndida, me laulsime neile, et nad terveks saaksid. Aga siis selgus, et need poisid olid terved ja tegelikult oli surmahaigus hoopis ühel kolmandal poisil. Me olime tema pärast kurvad ja laulsime koos mingeid laule, kõvasti ja tunde. Me ei teadnud, mida teha. Siis korraga kõik kuidagi teadsid, et kui seitse inimest temaga koos välismaale ravima sõidavad, siis ta saab terveks. Aga kahe tunni jooksul tuli valmis õmmelda seitse hästi kerget linasest särki. Sest aeg kiirustas tagant ja ära sai minna vaid nende kergete heledate linaste riietega. Need pidid olema ühes tükis, ilma õmblusteta. Ja siis see sama poiss, kellel oli surmahaigus, saigi sellega hakkama ja viimasel minutil, seljas triikimisest kuumad särgid, me olime ikka veel vabaõhuüritusel, ümberringi oli roheline rohi ja need seitse seisid seal särkides naeratades, sest nad olid õnnelikud, kuna see poiss saab nüüd terveks ja teda ootab ilus elu.
Kui ma kõigest sellest ärkasin siia hommikusse, siis valutas keha unede nägemisest. Padi oli öisest magamisest läbimärg. Ma tundsin oma õlgu, käelihaseid ja sääremarju. Kogu keha andis elamisest nii suuresti tunda, et meelde hakkasid tulema kõik viimaste nädalate asjad. Kuidas suve kõige valgemal ööl kulistati paar pudelit veini, kuidas räägiti elust ja armastusest, kuidas maailma kõige vaiksem vaikus kuulas meie jutuajamist ja seda ei rikkunud muu kui raba teisest servast kostev tümpsumuusika. Kuidas pealinn võttis mind paari päeva pärast uuesti vastu ja kuidas trammid kolisesid nii, et rebis hinge seest. Kuidas mu aken oli lahti, kuidas lahtisest aknast ronisid sisse külalised, kuidas joodi unustuseni, kuidas hommik oli õhtus palju raskem. Kuidas kõik hommikud on õhtutest palju raskemad. Kuidas õhtud on täis abitut ja kõikehaaravat rõõmu ja hommikul valutab kõigest keha ja hing. Mädaneb aju ja pea on rõhknaelu täis. Kuidas tänavatel kohtuvad maailma kõige sürreaalsemad inimesed, kuidas kirjutatakse pealinna antiyuppie baarides luuletusi sellest, kuidas sind vihkab andekas inimene. Kuidas näed unes, et kõnnid paljajalu asfaltil, su jalataldade külge kleepub inimeste elamise lõhn. Sa jõuad koju, üritad seda kõike endalt pesta, aga kõik nii kui nii ei kao. Alati jääb sinu külge teiste inimeste elamise lõhn. Siis haarad sa kahe käega peast ja püüad aru saada, miks sa räägid alati nii palju lõhnadest. Mis on nendes lõhnades ja miks peab sellest kogu aeg kirjutama. Lõhnadest ja muusikast. Need kaks on maailma kõige suuremad jõud. Lisaks armastusele, mis on nii kui nii kõike käivitav JÕUD.
Nüüd on suus teejoomise maitse ja suudlemise maitse. Korteripõranda jahedus peseb jalgadelt maha sinna tänavatelt kogunenud inimeste elamise lõhna, korraga kangastub jälle see tunne, millega sa tänasesse hommikusse ärkasid, meenutad unes nähtud suurüritust, kus mitukümmend tuhat inimest laulis ja sadatuhat inimest ühes hingasid. Üritad aru saada, millest ja milleks inimesed kirjutavad, loed teist tundi Urmas Vadi uut raamatut ja upud sõnadesse. Vaatad aknast välja, kuulad kuidas siin puumajade rajoonis kahiseb aed, kohiseb aeg. Hindad pilvi ja päikest, dilemma ees, kas minna aeda päevitama või laskub kogu Kalamajale nii kui nii kohe kõike puhastav vihm. Unistad vihmases aias kiikumisest, lugedes samal ajal Vadi kirju tädi Annele. Vihm ajab laiali raamatu trükivärvi, kobrutab lehti, lainetab lauseid, vesistab sõnu. Sina kiigud ja näed oma silmaga, kuidas rohi joob vihma, kasvab ja hingab. Ja üle linna sõuavad vanaaegsed pilved, sest millest muust on mõelda, kui pilvedest, lõhnast, muusikast, inimestest, elamisest, ajaloost.
Tere hommikust! Tulgu Sul ilus päev.
Vahel ma usun, et suudan ärgata vara,
noh nagu näiteks täna.
Ja istuda pimedasse liinibussi, kiruda külma ja uneleda katkenud unesid.
Külmetada kõnniteedel ja tänavatel libiseda.
Visiteerida raviasutusi ja põrkuda esimeste koristajatega.
Siis leida imeline kohvik, omleteerida ja kohviteerida.
Vahel ma tõesti tahaks ärgata vara,
süüa rahulikult maailma parimaid omlette,
hakata taas jooma kohvi,
lugeda läbi kõik värsked ajalehed,
kirjutada valmis oma romaan,
jalutada hommikuse linna päikesetõusus punavate majakatustega tänavatel,
emmata jahedust ja jalutavaid koeri,
tunda seda, et aega on nõnda palju ja palju on juba ära tehtud.
Vahel ma tõesti tahaks seda kõike,
jõuda teatrisse siis,
kui põrandad on alles koristaja lapist märjad,
kui valvelaud võtab välja esimesi kabinetivõtmeid
ja vaatab salaja “Terevisiooni”,
kui hommik on alles noor ja on tunne
et tulebki maailma kõige parem päev.
Vahel ma õnneks saangi seda teha,
aga teate ju isegi, millal see teatriinimese tööpäev lõppeb.
Ja millal siis veel magama saab.
Ja iga päev ei saa neljatunnise unega hakkama.
Tere hommikust! Tulgu Sul ilus päev.