Hiiumaa, pikad udud, jahe DEJ ja mahe taevas

Need hilisõhtused ja varaöised Hiiumaa udud…

Me oleme reisinud kohvitades, naerdes, hirnudes, lõõpides, ironiseerides, lõkerdades, itsitades, naljatledes, koos ja korraga läbi märja ja niiske heina, mis siin Kärdla ümber niitudel kasvab. Pikad ning siledad asfaldiribad suristavad rattapedaalide kriuksudes meid iga päev Kärdla elektrijaama. DEJ ehk diiselelektrijaam on kraadides jahedam kui välistemperatuur, seal hõngub ja heljub õli ja diisli lõhna. Töötegemise ja tolmu lõhna. Ja kui siis astud uksest välja, igavesesse Hiiumaa päikesesse, siis on nii soe tunne. Siin saarel on kogu aeg soe tunne. Eile õhtul sõitsime ratastega mere äärde. Vesi oli nagu peegel, nagu piltpostkaart. Sattusin pildistamisvaimustusse, nägime luiki ja rebaseid. Siis vurasime mööda asfalti, kukkusime kraavidesse, ronisime kõrkjatesse, jõime Calvadost, tapsime sääski, riietusime lahti ja ujusime ja sõitsime jälle ratastega ning öösel mängisime Unot.

Hommikud on säravad, päike kütab väikese valge linnamaja magamistoad palavkuumaks ning sunnib teki alt välja ronima. Ei aita ka lahtine aken. Tuuletõmbus aitaks, aga see lõhuks heleda magamistoa privaatsuse ja tapaks viimsegi unisuse. Siis kohtutakse naeruverandal või ülakorruse köögis, libisetakase dušširuumide põrandail ja jälle vändatakse DEJi.

Hiiumaa kergpilvisesse, pea alati igavesti sinisesse taevasse vaatan. Sinna on hea vaadata. Kuulmiseni.

Pealtvaatajad tarduvad, kui rong möödub. Meie, kangelased. Hüpassaare. Muud.

Viimased päevad on viinud ning toonud. Viimistest toredaim oli laupäevahommikune varane väljasõit Hüpassaarde. Kella kümnest algasid muuseumis talgud. Kohale tulnud horde asendas kümmekond kultuurist hoolivat inimest. Muuseumirahvas pesi talgu korras aknaid ning põrandaid, korrastasid peenraid. Meie ragistasime metsa all võsas. Tassisime eelmisel sügisel maha võetud võsa erinevatesse hunnikutesse. 5 tunni töö ja 1 tunni supi järel sõitsime pealinna tagasi, käed töötegemisest tuikamas ning pea selge rabaõhust, linnulaulust ning tärkavast kevadest. Kased olid nii kummaliselt ilusad. Veel hõredad ja läbipaistvad, samas kohe-kohe lehtedesse plahvatavad.

Laupäeva õhtul oli teatris esietendus “Meie, kangelased”. Olin kohanemisraskustes, loodusest teatrisse. Kohanesin ajaga ning lavastus mõjub tänasel pühapäeval veel rohkem kui eile. Vaatsin just kodulehelt pilte üle. Kummastav selgus ning valu oli selles loos. Ohkasin palju, kui hommikul oksi koristasime. Lavastuses ohkas näitetrupp palju. Kuidagi ilusalt ning valusalt. Rääkisime hommikul ohkamisest, et see on pinge välja laskmise vorm. Puhastav ohe. Lavastust vaatan veel. Siis on põhjust kirjutada ja sõnastada. Lõikav tühi atmosfäär ning tühjuse lõhn. Eesootav sõda ja armastus. Tekstiraamatus ei olnud ühtegi remarki, mainis esietenduse peol Andrus Vaarik. Vaid kolm korda on tekstiraamatusse kirjutet “Paus”. See teadmine võtab muidugi sõnatuks. Imeline töö on ära tehtud.

1910. aastal kirjutab Kafka oma päevikusse esimese lause: „Pealtvaatajad tarduvad, kui rong möödub.” See on lavastuse “Meie, kangelased” moto. Meenuvad “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4” tramm ning ootejaama atmosfäär. Ning nüüd “Meie, kangelaste” lõpp. Vaatan veel ja siis kirjutan.

Nädala eelnevad päevad väsitasid ning rõõmustasid etendustega. Hommikused varajased tõusmised kumuleerusid pühapäevahommikuseks pooleüheni magamiseks. Hiline hommik/lõuna “Boheemis” ja Hea Energia Festivali esimene proov.