Need hilisõhtused ja varaöised Hiiumaa udud…
Me oleme reisinud kohvitades, naerdes, hirnudes, lõõpides, ironiseerides, lõkerdades, itsitades, naljatledes, koos ja korraga läbi märja ja niiske heina, mis siin Kärdla ümber niitudel kasvab. Pikad ning siledad asfaldiribad suristavad rattapedaalide kriuksudes meid iga päev Kärdla elektrijaama. DEJ ehk diiselelektrijaam on kraadides jahedam kui välistemperatuur, seal hõngub ja heljub õli ja diisli lõhna. Töötegemise ja tolmu lõhna. Ja kui siis astud uksest välja, igavesesse Hiiumaa päikesesse, siis on nii soe tunne. Siin saarel on kogu aeg soe tunne. Eile õhtul sõitsime ratastega mere äärde. Vesi oli nagu peegel, nagu piltpostkaart. Sattusin pildistamisvaimustusse, nägime luiki ja rebaseid. Siis vurasime mööda asfalti, kukkusime kraavidesse, ronisime kõrkjatesse, jõime Calvadost, tapsime sääski, riietusime lahti ja ujusime ja sõitsime jälle ratastega ning öösel mängisime Unot.
Hommikud on säravad, päike kütab väikese valge linnamaja magamistoad palavkuumaks ning sunnib teki alt välja ronima. Ei aita ka lahtine aken. Tuuletõmbus aitaks, aga see lõhuks heleda magamistoa privaatsuse ja tapaks viimsegi unisuse. Siis kohtutakse naeruverandal või ülakorruse köögis, libisetakase dušširuumide põrandail ja jälle vändatakse DEJi.
Hiiumaa kergpilvisesse, pea alati igavesti sinisesse taevasse vaatan. Sinna on hea vaadata. Kuulmiseni.