10 filmi aastal 2011

Lubasin teha nimekirja filmidest, mis on mind möödunud aastal kõige rohkem haaranud. Siin on nad suvalises järjestuses. Head vaatamist!

Death Proof (2007) – režissöör Quentin Tarantino
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1028528/
(Vaatasin teleekraanilt)

Tarantinolt seninägemata film üllatas oma perfektse orgaanilis-jabura dialoogiga ning pakkus sellist actionit, et röökisime diivanil. Tarantino filmid kuuluvad vaieldamatult minu lemmikute hulka. Tarantino eelmise aasta meisterteost “Inglorious Basterds” käisin kinos vaatamas kaks korda ja see on vist viimaste aegade kõige ägedam film üldse.

Drive (2011) – režissöör Nicolas Winding Refn
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0780504/
(Vaatasin kinos)

Ryan Gosling mängib selles filmis niimoodi, et niimoodi ei ole võimalik mängida. See sõit selle muusika saatel on selline elamus, et võtab hingetuks. Midagi nagu väga ei juhtu, aga kõik on perfeknte. Gosling “Drive’s” ja Christoph Waltz “Inglorious Basterds’is” on viimaste aastate kõige paremad filminäitleja tööd. Kuula kindlasti ka “Drive” soundtracki!

Melancholia (2011) – režissöör Lars von Trier
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1527186/
(Vaatasin kinos)

Selle filmi esimesed kümme minutit olid uskumatud. Kogu film tegelikult. Sellise maailmalõpu nimel võiks isegi elada. Kirjeldamatu elamus, mis sai teenitult minu IMDB reitinguks 10.

Black Swan (2010) – režissöör Darren Aronovsky
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0947798/
(Vaatasin kinos)

See film rääkis sama palju teatrist kui balletist. Kunstniku rolliloome ja sisseelamise totaalne katarsis. Ma liigitaks selle isegi õudus-kunstnikufilmiks. Vägev vaatamine.

Blue Valentine (2010) – režissöör Derek Cianfrance
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1120985/
(Vaatasin kinos)

Ryan Gosling on selline näitleja, et haarab täielikult. See film oli nii ilus ja kurb korraga, et pärast kohanesin veel mitu hetke reaalsusega.


Uus Maailm
(2011) – režissöör Jaan Tootsen
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt2080410/
(Vaatasin kinos)

Kui hästi on võimalik ühte dokumentaalfilmi teha, tõestab Jaan Tootseni “Uus Maailm”. Üks eelmise aasta parimaid eesti filme üldse!


Fight Club
(1999) – režissöör David Fincher
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0137523/
(Vaatasin arvutist)

Korralikult nägemata Kaklusklubi vaatamine andis ühe uue mõõtme juurde. Mõelda veel, kui oleksin selle 99ndal aastal ära vaatanud.


Blade Runner
(1982) – režissöör Ridley Scott
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0083658/
(Vaatasin arvutist)

See oli kõige ootamatum selle aasta filmielamus. Lootmata sellest suurt midagi, haaras 80ndate ulmefantaasia mind nii sügavalt, et kuulasin soundtracki veel pärast päevi. Minu selle aasta ägedaima atmosfääri ja muusikaga film.

The Future (2011) – režissöör Miranda July
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1235170/
(Vaatasin kinos)

Miranda July mängis ja kirjutas ise. Ta on suurel ekraanil nii õrn ja vägev. Lisaks on filmis suurepärane dialoog. Pärast olin üsna raputatud. See film ei ole nagu ükski teine, samas on ta natuke kõike.

Lost (2004-2010) – erinevad režissöörid
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0411008/
(Vaatasin arvutist)

See ei ole nüüd küll film, aga “Losti” 121 episoodi hulgas on pea kümmekond filmi mõõtu osa, mis raputavad ja mõjutavad. Pea pooleteise kuu pikkuse maratoni ajal vaatasin järjest ära kõik kuus hooaega. Seal on suurepäraseid näitlejatöid, draamat, armastus, emotsiooni ning põnevust. Vahel on mõni telesari sama suur kui film.

 

Hea meelega loeks kommentaaridest teie möödunud aasta lemmikfilmide kohta!

Esimese septembri hommik

Praegu sajab akna taga esimese septembri tihe ja jäme hoovihm. Suurest köögiaknast vaatan, kuidas vihm tilgub astrikimbu, aknaklaasi ja teiselpool tänavat asuva tumerohelise kastani vahel. Rahulik, jahe ja malbe on olla. Hämara puumajade rajooni korteris kõlab juutuub ja mängib armastuslaule, elubiiti ning artereid ahendavaid aariaid.
Rütm on sees. Rütm algab esimese septembriga. Kõik lähevad kooli, kes alg-, kes aiandus-, kes elu-.
Oh need pikaks venitatud hommikud, kus kuulad maailma parimaid bände, aga teistele ei ütle.
Oh seda septembrialgust, müristavat Kalamaja, mädanevaid ploome, tumeroosasid astreid, ilmutamata fotofilme, valgusmõõdikuid, analoogkaameraid, digifilme, sügise armastuse lõhna, märga asfalti, tilkuvaid vihmavarje.
Oh seda melanhooliat ja romantikat.
Kuidas elu muutub filmiks, kui öösel sõidad jalgrattaga marsruudil Vanalinn-Kalamaja-Pelgulinn ja sõidutad pakiraamil ilusat tüdrukut tema koju, kuidas aeg ja vihm peatub, kuidas raudtee- ja trammirööpad lasevad rattakummil rehvini vajuda, kuidas just on räägitud kontsertiatmosfäärist, vihmast, punasest prožektorivalgusest, romantikast, häirivatest filmidest, kasvamisest, teatrist ja ma ei tea veel millest. Kuidas üks õhtu võib ikkagi niipalju pakkuda. Kuidas kõigutad jalgu oma töökabineti akna peal, vaadates teatri Lavaaugus viimast suvelavastuse etendust, kuidas pärast seda räägid sõbraga poolteist tundi juttu ja aeg kaob, kuidas pidu on juba lõppenud ja kuidas teed oma peo iseenda sees ja kuidas astud vihmamärga öisesse linna, kõik on alati suurem kui elu. Käid ühes teises teatris, põrkud tänaval veel heade sõpradega, naerate ja räägite. Uued inimesed, vanad inimesed, kontaktid, puudutused, need, mis, annavad, elule, olemuse.
Vahel tahaks selle rongi peatada… aga harva. Möödatuhisevad maastikud on nii ilusad ja minu kõrvalpinkidel istuvad maailma parimad inimesed.

Kord oli üks hetk kümme aastat tagasi ja silla tõi tänasesse. Suvi, magus, hakkab lõppema.

Kuulan muusikat mida kuulasin kümme aastat tagasi. Et viia end tagasi sinna aega, kus olin veel mitte nii rumal ja nii. Aastatega peaksid inimesed ikka targemaks minema, mul on aga tunne, et muutun iga sekundiga rumalamaks. Kuskil on see 18-aastane just keskkooli lõpetanud poiss, kogu elu võimalused ees lahti, istumas Tartu välikohvikus päev enne ülikooli sisseastumiseksameid, kolme peale ees kuus õlut, sest oli ju ometi suvi ja tundus, et kogu Tartus antakse kõike vormis “kaks ühe hinnaga”. Ja nii me jõime lonksude haaval sisse seda õlut, vabanenud just 12 aastat kestnud koolist, elu uksed lahti ees. Kes kust sisse astus ja mis on nendest aastatega saanud, seda me praeguseks hetkeks teame juba hästi. Aga ikkagi tahaks olla vahel see 18-aastane poiss, kes kuulab Bluri, hüpates end suvise Tartu vahel “Charmless Man’i” saatel uueks, hulluks ja teiseks. Kellel on sees kõik maailma igatsused ja kelle eest on kõik teed lahti. Ja tagantjärele vaadates “ma ei teeks ühtegi asja teisiti”-väljend kõlaks jaburalt, sest on väga palju asju, mida ma teeks teisiti. On väga palju inimesi, kellele ma ütleks teisiti, aga see põhiline – see põhiline on ikka õigesti tehtud, ma usun.
Siiski tahaks! Alati tahaks. Tahaks mingeid asju olematuks teha ja mingeid asju ära kustutada, kuskilt taas puhta lehena alustada ja pesta maha kogu argipori, mille on tekitanud emotsioonide ja elamise suur dramaturgia. Ja vahel on tunne, et elad kellegi teise elu, kellegi vale inimese elu, sest kas siis iseenda elu elamine saab tekitada nii suurt piina. Aga seda mõtled ju ainult vahel. Mäletad ju neid rõõmuhulle hetki, kus sa olid veendunud, et eladki maailma kõige paremat elu. Ilma selleta ei ole teist, ilma tusata rõõmu, ilma vaimustuseta ükskõiksust.
Täna on korraks selline tunne, et kohale on jõudnud kogu suve kogunenud pohmell. Elu- ja suvepohmell. Oled selles teisipäevas nagu mingis sinises esmaspäevas, keha väriseb linade vahel, ärgata on valus, ärkad, sööd hommikust, käid dušši all, lähed magama tagasi, sest ärkvelolek tundub hullem kui uni, vajud ebamäärasesse limbosse une ja aja piirimaile sülg voolamas möödunud nädalate läbimõeldud ja mõtlemata mõtetele, ärkad uuesti sellesse päeva, mitmendat korda, ikka on juulikuu jääknähud, suus tunned vaikselt kopitama hakkava suve maitset, sest kõik on nii nagu oleks vaadanud mitu filmi, elanud end kellegi teise eludesse, ja oledki vaadanud mitu filmi, ühe päeva jooksul kolm järjest, erinevate emotsioonidega, kukud ja upud raamatutesse, filmidesse, nutad ja naerad neid vaadates ja lugedes. Üritad teiste sõnadest leida iseennast, saada aru sellest, kus sa oled, mis limbo see tegelikult on ja nii edasi. Mõtled. Mõtled, et ja nii edasi. Mismõttes, kuhu edasi? Kui täna ongi selline tunne, et suvi lõppes siin, sa jooksed peaga vastu tupiktänava telliskiviseina. Mööda tavalise linna halle kleepuvaid asfaltteid, piduõhtute õlu ja siider on voolanud tänavaile, välja oksendatud elamise talumatu kergus kraabib jalataldade all, tänavanurgad haisevad pühapäevahommikuti elu hammasrataste vahele jäänud inimeste järel.
Siis, jälle mitu hommikut hiljem, võib-olla isegi täna, istud oma puumajaderajooni korteris ja kujutad siia diivanile, laua äärde ja põrandale istuma need inimesed, keda sa oled armastanud ja keda sa armastad. Kui mitmele julged sa otsa vaadata, tunnistada, et ma armastan Sind. Kui mitmele sa oled seda reaalselt elus öelnud ja miks nii vähestele? Kas teisel ei ole õigus teada, et mina armastan teda? Ma vaatan neid inimesi, kes siin minu toas istuvad, neid, kellele ma olen öelnud, neid kellele ma ei ole öelnud ja neid, kes on mulle öelnud. Elatud elu olematuks muuta ei saa. Saab parandada ja paigata, aga kui korra oled juba käärid sisse löönud, siis arm jääb alatiseks näha. Ja neid kujuteldavaid inimesi oma toas vaadates, loodad, et oled neile väga vähe haiget teinud. Loodad, et nemad ei ole pidanud minu pärast kannatama, sest see oleks valus. Palju valusam on teadmine, et keegi kannatab sinu pärast kui see, et sa ise kannatad.
Ja kui jälle sõidab akna tagant mööda see punane kahekordne pealinnatuuri buss, siis tunnen end loomana puuris, klaasist loomaaias.
Eile käisin kinos. Täna lähen treileri pärast kinno. Eilse filmi ees oli treiler nii, et tahtsin isegi kohe õhtul seda teist filmi vaadata, aga õhtu tõi hoopis kolmanda filmi ja ma elangi viimasel ajal oma elu filmides ja raamatutes, sest nii on vist kergem.
Täna tahan, et reaalsus virutaks oma tikk-kontsaga mulle pähe, põrutaks lahti oma kontsapleki ja siis me lapiksime seda. Magamistoa voodis on lahti teine arvuti. Seal kirjutan lühijuttu. Vahepeal käisin poes makarone ostmas. Sellel on otsene seos lühijutuga. Sõingi makarone ja kirjutan hoopis siia vahelduseks nüüd, kõrvus kumisemas kümne aasta tagune lemmikmuusika.
Ma tean, et kusagil on kõikidele küsimustele vastused.
Ma tean, et ükskord jõuab kätte meie unistuste elu.
Ma tean, et olgu öö nii pime kui tahes, olgu päev nii ere kui tahes, olgu elamine nii talumatult kerge kui tahes, aga ikkagi armastan. Valikuteta, vahendeid valimata. Elu. Muusikat. Sõnu. Teatrit. Inimesi.

hommik, millest on saanud lõuna, suvi millal on savi ja suva

nii kui nii on suva, sest õues on suur suvi
nii kui nii on savi, sest suurt suve saab sisse hingata
tuleb võtta asju üks sekund korraga ja olla iga hetke üle õnnelik
tuleb joobuda muusikast, lõhnadest, inimestest ja raamatutest
kui mõistad, et pole olemas paremaid halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu, siis on kõik väga lihtne
naudi hetke
söö sekundit
joo seisundit
loe õhku
hinga armastust
kõik aitab sellele kaasa
väga head raamatud
väga head filmid
väga hea muusika
see viimane kuu on olnud teatrivaba
hea, et on olnud, muidu saaks liiga suuri emotsioone
teater suudab raputada üdini
kui reisile lähed, võta vahetussokid kaasa, siis on mida jalga panna kui jalasolevad märjaks saavad
kui käed värisevad, kirjuta ikka
kui erutud hetkest, siis naudi hetke
kui seljakotti pakid, jätta sinna alati üks tühi koht, et oleks mida koju tuua
vaatasin eile “Dead Man”’i
mõtlesin, et kui ratsutaks niimoodi üksi mööda metsa, siis mis elu see oleks?
aga kui lõpus sind avarale merele sõidutatakse, siis on tegelikult savi, suva
sest mis lõputu avarus, mis lõputu mõõde
panen ühe loo repeati peale
kordan emotsiooni ja elan seda sadu kordi läbi
täna on tänavad märjad, sest öö läbi sadas vihma
kõik kohad on linnade lõhnu täis
punase kilejopega poiss jalutas akna alt mööda, omades mõtetes
hommikusöögiks sõin kaerahelbeputru selleaastase maasikamoosiga
juba on suvi purki pandud, aga pool on alles ees
maakodu hommikud tulevad meelde
kaerahelbepuder moosiga ja röstsai makraga
piparmünditee ja münditee ja melissi tee ja pärnaõie tee ja naistepuna tee
sellel aastal nägin esimest korda kuidas pärnad tilkusid mett
terve linn kleepus pärnade meest
ma kleepusin kõnnideedele ja inimestesse, puulehtedesse ja majadesse
selles kirjutan ükskord pikemalt, sest see oli selle suve ebareaalsemaid ja muinasjutulisemaid asju
ma kirjutan niikaua kuni auto järgi tuleb
me läheme täna mari pokineni ja vaiko eplikut kuulama
sest muusikast peab joobuma
isegi rattakummid kleepusid asfaltile, kus rahuliku kihina voolas juulialguse pärnade mesi
sõit oli aeglasem, kummid ragisesid kõnniteel, kõndides nagisesid tallad
sa oled see, mis elu sa elad

See öö, see vanamees, see tulease

See öö, see vanamees, see tulease.
See biit, mis mitte kellelgi ju magada ei lase.
Kell on pool neli pärastlõunal, ma ärkasin just pealinna, eelmiste päevade jaburused pole veel kohale jõudnud.
Kogu aeg loeks keegi peas nagu lõppematut luuletust või mängiks Sven Grünberg süntesaatoreid ja sees käiks ere reiv.
Üleeile hommikul sõitsime Riisiperre, vanasse ja lagunenud mõisa lahendama ühte maailma suurimat mõistatust. Oli filmivõtete viimane päev. Lagunenud mõisa ühte saali oli üles ehitatud härrasmeeste klubi, kus maailma lahedaimas atmosfääris istusid frakkides mehed ja ees mulisesid maarjajääga joogid, ümberringi suits ja kole palavus, Riina ja Jarek mängimas kahe afroameeriklasega pokkerit, Jim, riietatuna musta kleiti, jagamas oma romaane joogialusteks, Kaido purpurse päevitusega, kobar “mõisapreilisid” tantsimas posti- ja mitteposti tantse, pilgud naelutatud higistele kehadele.
Kuidas siis oodati, kuidas võileibu söödi, kuidas öösel võte lõpes, kuidas hävitati kogu “set” ja maagilise kiirusega kadus kogu atmosfäär, kuidas vihma hakkas sadama, kuidas tiigi ääres ringis oldi, kuidas öösel autoga sõideti, kuidas väga hilja koju jõuti.

Vahepeal tahan tervitada kõiki oma uusi tuttvaid, keda ma nende nädalate jooksul saanud olen. Nelet ja Robertit ja Jaaku ja Jarekut ja Helenet.

Eilne päev oli täiesti tavaline päev, sest et mitte midagi ei juhtunud. Kui muidugi välja jätta “Eesti Popsi” festival Telliskivi Loomelinnakus, kus Imandra Lake live vihmas oli võimas ja magusalt raputav, kuidas Ewert And The Two Dragons rokkisid täiega ja live kidra kõlas veel pehmemalt ja valusamalt kui plaadil, kuidas Jarek (tollel hetkel küll Chalice) tegi laval absurdinalja ja laulis üksinda šeffimalt kui terve bänd oleks suutnud, kuidas hängiti, riputi ja rokiti, kuidas õhtul Kalamajja jalutati ja siis tänavaid vahetati, kuidas Robert ja Nele mootori mürisedes rattaga mööda Kungla tänavat sõitsid, kuidas ühes Vabriku tänava hoovis ei olnud enam Tallinn vaid kõik Eesti väikelinnade tagahoovid korraga, kuidas istuti ja joodi veini, kuulati sellist muusikat, et inimesed röökisid naudingust, kuidas flirditi flirdikaartidega, tänu millele hõljus õhus palju lillede nimesid, kuidas tuli YouTube soovilugude ring, kuidas mulle ja teistele õpetati selliseid tantsuliigutusi, et nagu täiega sürr ja kuidas valgeks läks ja kuidas me tahtsime Ukuga mere äärde minna, aga ikkagi läksime Heliose kino hoovi “Eesti Popsi” aftekale, sõites jalgrattal ja jalutades linnas, lauldes marsruudil Kalamaja-Vanalinn rahvalaule ja Valgret, kuidas me kino hoovis jälle pealinnast eemaldusime ja Poola või Veneetsiasse või kuhu iganes sattusime, kuidas me robotit ja soomet tantsisime, kuidas me vetsujärjekordades seisime ja kuidas biit kõlas selline, et see öö, see biit, see hoov, need kõik andsid sellise juhtme tunde, kuidas siis aju jooksiski kokku ja kuidas ma üksinda hommikuses pealinnas kell seitse kodu poole nutsin, kuidas korraga oli kõikide maailmade error sees, sest liiga palju head muusikat on ümberringi.

Nüüd peaks ootamatult reaalseks hakkama.

Elu oli sellel nädalal film ja teater oli teater

Minu elu on film. Mitte alati, aga viimasel nädalal raudselt. Eriti viimastel päevadel põimub film teatriga, teater muutub reaalseks, lahutamatuks ja painavaks, eluandvaks ja alandavaks, suureks ning väikeseks. Film keerab end emotsioonide kõrges keerises, naerust nutuni, öökimisest röökimise ja rõõmustamiseni. On kohad, on paigad, on inimesed.

Mis see esmaspäev siis oli? Ei mäleta. Teisipäeval käisin õhtul Von Krahlis “Hedda Gablerit” vaatamas. Teatrile eelnenud ujumine vaid võimendas filmi ja filmist päästis vaid teater. Olin positiivselt üllatunud ja rõõmus. Läti lavastaja lavakujundusest õhkus lätilikku jahedat lavakujunduse iluesteetikat (võrdle nt “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4”, “Isad ja pojad”) ning kui kunstniku nime nägin (Epp Kubu) taipasin ka kohe põhjuse, kuna Epp on ju Lätis seda kõike õppimas käinud. Mulle väga meeldivad läti teatrikujundused. Nende tase on kõvem kui Eestis (hetkel teevad lätlased meie teatris Elmo Nüganeni lavastusele “Aeg ja perekond Conway” lavakujundust). Need on alati sellised esteetilised, karged ja kujundlikud. Veel räägin teatrist. Noored Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejatudengid on korraga laval. Ühte tegelast mängivad kaks inimest, koosseisuti on ühel suurem, teisel väiksem rõhk. Silma paistavad endiselt need, kes “Idiootideski” ja kuigi püstolilasuga lõppevad näitemängud ei ole minu emotsionaalseks mõjutamiseks mingi vahend, olen etenduse lõppedes rõõmus. Mitu head osatäitmist ja hea lavastus. Soovitan vaadata kõigil, kes tunnevad huvi pealekasvava näitlejapõlvkonna vastu.

Kolmapäev algab energeetiliselt ja sportlikult, film kerib end oksendamiseni minu peas, vahetab kaadreid ja stseene, kutsub külla end vaatama ja vihkama või armastama. Jälgin teatrisse saabuvat publikut ja räägin Diele trepil juttu. Õhtu mässib öösse, pidu nõuab ohvreid, lumi on külm, nutan, teen ajule restardi, kallistan, hingan, räägin kõigest mis vaevab, suhtlen ja kuulan head muusikat. Vajun lõputusse unne ja ärkan kui oleks õhtu, kuigi on alles neljapäeva varahommik. Kell on 08:12.

Neljapäeval on kõrvulukustav päike. Prilliklaasid tumenevad isegi taksos ja teatri ees teeb hingeaur auringe. Juhtkonna koosolek. Siis õppiva dramaturgi Paavo proovi. Neil on Lavakoolis ühel veebruarilõpu päeval Noor-Eesti teemaline loeng ning siis esitatakse koolitöid. Ka samal teemal. Lugejateks professionaalid. Olen proovis koos Vaariku, Aadli, Laugu ja iseendaga. Naeran ja samastun. Siis kohtume teatri suursponsori juubelipeo asjus, õhtul harjutame Lavakoolis noorte laulupeo laule. Olen kolmetunnise laulmise järel pealinna jääkülmas õhtus, jalutan õppivate dramaturgidega üle Vabaduse väljaku ja ostan poest valget jäätist roosade marjadega.

Reede hommik on uue filmistseeni päralt, taas on kõrvulukustav talveilm. Ennelõunal teen ettevalmistusi pühapäevaseks teatri sünnipäevaks ning loen läbi näidendi “Vaata, ma kukun”. Pärastlõunal on sama näitemängu kavandite vastuvõtmise koosolek, räägitakse kontseptsioonist, kujundusest ja a(s)jast. Esietendus on 9. aprillil. Mina teen muusikalist kujundust.

Õhtul lähen Ursulaga teatrisse. Vaatame Eesti Draamateatris Priit Pedajase uusimat lavastust “Hirmus veretöö Läänemerel”. Pärast Kersti autoga koju sõites kuulen, et näitemängu autor on tegelikult Pedajas ise ja respekt kasvab veelgi. Visuaalselt võimas vaatemäng haarab kaasa, laseb laval näha ja tunda häid näitlejatöid ning kuulata lummavaid lugusi, muusikat. Klassikaline Pedajase teater. Hea ja mõjuv. Õhtul loen teatrikriitikat ning oksendan.

Kultuuriuputus

Viimased mitu päeva on iseeneslikult viinud jõhkrale kultuuritarbimisele. Alustades sellest, et Aki Kaurismäki retrospektiiv lajatas Volbriõhtu Tartus mõnusalt tühjas Athena saalis ajju (“Tuletikuvabiku tüdruk”), jätkas lajatustööga pühapäevaõhtuses avamislõhnalises Kinos “Sõprus” (“Ariel”) ning filmikultuur jätkus Elo Seliranna filmi näol “Kutsar koputab kolm korda” esmaspäevaõhtuses juustu, veini ja hapukurgilõhnalises samas kinos. “Kutsar…” on eesti filmide kontekstis üsna arvestatav vaatamisväärsus, lõpuks küll veidi laialivalguv, aga mõtetesse mõlkuma jääv kindlasti. (Annan kümnest pallist seitse või kuus koma üheksa). Kaurismäki on jumalik. Need imefotograafilised kaadrid, napp dialoog ja Põhjamaine absurdihuumor on vesi filmiarmastaja veskile. Kuldne vesi, lõhnab roosiliselt ja parandab kõik haigused ning haavad.

Seesama kinolõhnaline esmaspäeva õhtu vihmalõhnalises linnas viis mind Teatri Puhvetisse. Seal oli veel kuulda Evelini ja Hele kontserdi teist poolt. Kahe kitarriga mahe folgi ning jazzi segu mõjus ärahingatud ruumis värske, melanhoolse ja kohutavalt armsana. Õhtu tipuks pakkus päike sellekevadist ilusaimat loojumismängu. Estonia Teater oli taustatud hiigelsuure roosa taevamäega. (“Sobivatel puhkudel on kõik fotoaparaadid alati kodus.” Kuusalu.)

Eile (loe: teisipäeval), pilet varakult taskus, külmetasin veerand tundi enne kella kuut õhtul Tornide väljaku lava juures. ID kaardi vastu sai kõrva kuulmisseade ja täpselt kell kuus marssisime kolmekümnekesi Aida tänava algusesse, kus ootas meid Tallinna lipuga giid Eva. Algas NO97 – Tallinn, meie linn. Tunni aja jooksul valati meid üle peene iroonia ja valitud kinnisvaraõudustega. Tutvusime Elmar Sepa, tema sõbra Vahuri, Kokofkini ja kõigi teiste toredatega, kes Tallinna linna on tänu sundüürnikele ilgelt odavalt endale omastanud. Järgmiseks ekskursiooni teemaks pakun “Tallinna kultuuriinimesed”. Kohtasime teel näitlejaid, rahvakirjanikke ning kultuuriametnikke. Lõpp kauni Vabaduse väljaku ääres, linnavalitsuse hoone taustal, Eva lehvitamas Edgarile. Olin kõigest sellest aimanud, aga selliseid jultunuid kinnisvaratehindguid meie armsa linnapea ja tema sõprade poolt poleks oodanud. Kõigil, kell 225 kroonisest piletist kahju ei ole ning kes suudavad veel oma südamesse lasta Keskerakonna hirmsaid tegusid, samas peenelt naerda soovivad, kõigil neil tasub kindlasti minna. Mul oli huvitav ja tore.

Veel toredam, ehk kõige toredam üldse, oli juhuslik sattumine (tänu Evale) Kanuti Gidli SAALi. Seal etendus Jo Strømgren kompanii lavastus “Eksperiment”. Väljamõeldus (kohati päris) vene keeles suheldes olid meie ees neli naist, kes laulsid, tantsisid ning näitlesid ülivõrdselt, ülihästi ja ülivaimukalt. Minu vaieldamatu selle aasta parim teatrielamus (ehk tantsuelamus). Siiski pean mainima, et “Kes kardab Virginia Woolfi?” Linnateatris kuulub ka aasta parima teatrielamuse klassi. Ja need kaks lavastust on üsna võrreldamatud.

Mina istusin esimeses reas, ahmisin pidevalt imestusest õhku. Kõik oli läbimõeldud, vaimukas, teravmeelne ja väga osav. Ühekski sekundiks ei lastud vaatajal oma mõtteid mõlgutada.  Aga mis ma sellest pikemalt räägin. Kahju, et te ei näinud.

Täna käisin Kadrioru kunstimuuseumis “Balti biedermeierit” vaatamas, koos kuraator Tiina Abeliga. Nüüd lähen Von Krahli Pepeljajevi “Vanaeite” vaatama. Ahoi! Jääge kultuurseks siis!

Julie ja Julia

Täna õhtul käisin kinos. Oli just sellise filmivaatamise tunne, nagu on need kerged ja lihtsad filmid, mida vaadates naerad, elad kuskile maailma sisse, aga väga ei puuduta.
Sain seda kõike – ja veelgi rohkem. Film “Julie & Julia” viis mu nelja- ja viiekümnendate Pariisi ning tänapäeva Queensi. Nagu M. tabavalt ütles, vaheldus “‘Allo! ‘Allo!” atmosfäär pidevalt “Seks ja linna” omaga. Meryl Streep, kes mulle kunagi väga imponeerinud ei ole, on selle filmiõhtu suurim üllataja. Ma nautisin võluva Streep’i mängu. Ta on loonud fantastilise karakteri, kerge, lõbusa, väga usutava ja elulise ning väga naerutava. Tema võluv aksent ja siiras rõõm. See oli väga hea näitlejatöö.

Arutasime pärast kino, kuidas mõjub peaaegu konfliktitu “dramaturgia” ning kuidas selle filmi puhul oli “konflikt” ajastutes ja aegades. Film räägib Pariisist, Ameerikast ja söögi tegemisest. Selle juures saab naerda ning lihtsat romantilist kaasaelamist ka. Harva, kui film laseb end minu ajaveebi kirjutada, aga seekord ta seda tegi. Vaadake parem. Mis siin pikalt seletada.

Benjamin Button vs Prantsuse teater

Kui ma silmad lahti tegin oli juba ennelõuna. Nii sõin hommikust ja sõitsin bussiga kinno. “Benjamin Buttoni uskumatu elu” kestis peaaegu kolm tundi. Liiga kaua. Kuna lugu sai juba algusest selgeks (või õigemini selgitati juba varem treileritega), siis lugu oligi täpselt see, mis ta oli. Väärtust lisasid seitse mustvalget välku, hämmastavad grimmid ja ilus naispeaosatäitja. Kui annaks hindeid, siis kümnest kuus. (See oli vägev, et Benjamini mängisid enne Brad Pitti veel kolm näitlejat, aga kogu aeg oli tunne, nagu oleks Brad Pitt ise mänginud. Silmad olid kõigil sarnased…)

Teine kultuuriüritus oli La Comédie-Française etendused Eesti Draamateatris (kuna Draamateater oskab hämmastava kiirusega enda kodulehelt kaotada nende etenduste kirjeldused, siis viidet ei ole. Lisa: siiski leidsin). “Pidu” ja “Naeruväärsed eputised”. Komöödiat ei olnud. Prantsuse külalisteater oli igav. Kahju. 

Esimeses loos “Pidu” loeti nulltekstilaadset ilma suuremate emotsioonideta autoriteksti, mis kohati oli naljakas, enamjaolt mitte. Mitte midagi ei mängitud ja lihtsalt oldi. Lavakujundus oli ka üsna igav ja ainukene asi, mis huvi köitis, oli tagalaval asuv vildakas klaaspaneel, kus peegeldus paneelmaja. Sellele saladusele, kuidas see peegeldus tekkis sain ka jälile. Binokli abiga sain jälile. 

Õhtu teine pool Moliere “Naeruväärsed eputised” oli veidi mängulisem. Aga näitlejad olid üsna vanad ja kogu asi oli veidi stiilitu. Moderne võti segatud groteskiga. Vist ongi nii, et eestlased saavad vaadata ainult eesti teatrit (või Hermanist)

"U2 3D" kinos kokakoolaplaasa

Väikene elevus sees astusime kokakoolaplaasa esimese saali poole. Saaliteenindajad ulatasid uhkusega kolmdee prille, valged kindad käes. Piletid olime Priiduga üsna taharitta valinud. Pärast tiitrite ajal katsetasime esimesi ridu ka ja ütleme ausalt, eestpoolt on see 3d sügavam ja vahvam. 

Siis tuli 3d treiler ja me mõlemad ehmatasime kui meile vett näkku visati. Ja midagi veel näkku lendas. See oli päris vahva. Mina panin kolmdee prillid oma tavaprillide peale ja sai vaadata küll. Aga “U2 3D” oli iseenesest üsna igav. Effekti oli vähe ning mina suutsin vahepeal isegi tukkuma jääda. Kuigi heli oli üle mõistuse kõva. Ukse peal jagati isegi kõrvatroppe ja tagantjärele tundub, et pidanuks kasutama. Oleks ehk end õhtusest peavalust säästnud. Miks see heli neil ikka üle mõistuse kõva on…

Ja siis sirutusid mikrofonid ja kitarrid ja inimmassi käed aeg-ajalt meie poole. Ja vahepeal oli päris vahvat graafikat. Aga kontsert oli ikka kontsert. Mitte film ega dokumentaal. Ja igav hakkas. Järgmisena ootame seda 3d seiklusfilmi ning vaatame eestpoolt. Siis annan teada, kas sisuga kolmdee köidab. 

Silmad on veidi valusad ja pea ja kõrvad ka. Isegi veidi paha on olla. Nii et need on esimese kolmdee kõrvalnähud. Aga hetkekski ei kahetse, et mindud sai. See kontsert oleks võinud ainult 15 minutit kesta. Siis oleks mõnus olnud.