See öö, see vanamees, see tulease

See öö, see vanamees, see tulease.
See biit, mis mitte kellelgi ju magada ei lase.
Kell on pool neli pärastlõunal, ma ärkasin just pealinna, eelmiste päevade jaburused pole veel kohale jõudnud.
Kogu aeg loeks keegi peas nagu lõppematut luuletust või mängiks Sven Grünberg süntesaatoreid ja sees käiks ere reiv.
Üleeile hommikul sõitsime Riisiperre, vanasse ja lagunenud mõisa lahendama ühte maailma suurimat mõistatust. Oli filmivõtete viimane päev. Lagunenud mõisa ühte saali oli üles ehitatud härrasmeeste klubi, kus maailma lahedaimas atmosfääris istusid frakkides mehed ja ees mulisesid maarjajääga joogid, ümberringi suits ja kole palavus, Riina ja Jarek mängimas kahe afroameeriklasega pokkerit, Jim, riietatuna musta kleiti, jagamas oma romaane joogialusteks, Kaido purpurse päevitusega, kobar “mõisapreilisid” tantsimas posti- ja mitteposti tantse, pilgud naelutatud higistele kehadele.
Kuidas siis oodati, kuidas võileibu söödi, kuidas öösel võte lõpes, kuidas hävitati kogu “set” ja maagilise kiirusega kadus kogu atmosfäär, kuidas vihma hakkas sadama, kuidas tiigi ääres ringis oldi, kuidas öösel autoga sõideti, kuidas väga hilja koju jõuti.

Vahepeal tahan tervitada kõiki oma uusi tuttvaid, keda ma nende nädalate jooksul saanud olen. Nelet ja Robertit ja Jaaku ja Jarekut ja Helenet.

Eilne päev oli täiesti tavaline päev, sest et mitte midagi ei juhtunud. Kui muidugi välja jätta “Eesti Popsi” festival Telliskivi Loomelinnakus, kus Imandra Lake live vihmas oli võimas ja magusalt raputav, kuidas Ewert And The Two Dragons rokkisid täiega ja live kidra kõlas veel pehmemalt ja valusamalt kui plaadil, kuidas Jarek (tollel hetkel küll Chalice) tegi laval absurdinalja ja laulis üksinda šeffimalt kui terve bänd oleks suutnud, kuidas hängiti, riputi ja rokiti, kuidas õhtul Kalamajja jalutati ja siis tänavaid vahetati, kuidas Robert ja Nele mootori mürisedes rattaga mööda Kungla tänavat sõitsid, kuidas ühes Vabriku tänava hoovis ei olnud enam Tallinn vaid kõik Eesti väikelinnade tagahoovid korraga, kuidas istuti ja joodi veini, kuulati sellist muusikat, et inimesed röökisid naudingust, kuidas flirditi flirdikaartidega, tänu millele hõljus õhus palju lillede nimesid, kuidas tuli YouTube soovilugude ring, kuidas mulle ja teistele õpetati selliseid tantsuliigutusi, et nagu täiega sürr ja kuidas valgeks läks ja kuidas me tahtsime Ukuga mere äärde minna, aga ikkagi läksime Heliose kino hoovi “Eesti Popsi” aftekale, sõites jalgrattal ja jalutades linnas, lauldes marsruudil Kalamaja-Vanalinn rahvalaule ja Valgret, kuidas me kino hoovis jälle pealinnast eemaldusime ja Poola või Veneetsiasse või kuhu iganes sattusime, kuidas me robotit ja soomet tantsisime, kuidas me vetsujärjekordades seisime ja kuidas biit kõlas selline, et see öö, see biit, see hoov, need kõik andsid sellise juhtme tunde, kuidas siis aju jooksiski kokku ja kuidas ma üksinda hommikuses pealinnas kell seitse kodu poole nutsin, kuidas korraga oli kõikide maailmade error sees, sest liiga palju head muusikat on ümberringi.

Nüüd peaks ootamatult reaalseks hakkama.

Oli selline festivali-Tartu ja vihmakassid ei kiljunud öös.

Vihmakassid ei kiljunudki Tartus, oli soe ja mahe vananaiste sügis. Küll vaid üheks-kaheks päevaks, aga sellest piisas, et tunda end ahnelt õhku sisse ahmiva intelligendinärakana. Ümberringi teatraalid ja “tigedad” boheemid, laulsime autodes ja Karlova katustel. Hõljusime asfalteeritud mänguväljakutel ning mõtlesime iDEATHist ning luuletasime iMacist, sõime mäkis õhtust ja kusesime maanteekraavis öökihutavate autode kontravalguses. Oli selline viimane suve ja sügise segunemise meeldiv lehk.

Kunst, teine / Art, second “Endspiel” kummardus meie ette ja Tartu ülejõe ühel pööningul sai meile osaks kirjanduslik suupiste koos maheda ja mälestusi täis atmosfääriga. Nagu kogu aeg oleks õues sadanud ja vana vihm määris koltunud kaske akna taga. Kask aga kuivas, sest et ta juured ei olnud maas vaid hoopis plekk-katusel ja seal käis üks inimene kui samal ajal katuse all vanast grammofonimasinast mängiti nõukogude eesti poppjatsu ning meenutuses on pilt sellest, kuidas Markus röögib, näidates näpuga kõlarile, et GRAMMOFON.

Siis sai rebitud end läbi Undi tekstide ja kahlatud NATTIUMI näitusel, käidud Helenel ja Marionil ja Felixil külas ja tuntud seda, kuidas Unt käis aeg-ajalt meie õlale patsutamas. Siis nuusutasime Tartu värve ning jõime kogu aeg kohvi, sõime liiga magusaid kooke ning unistasime soolakalast. Loputasime sõrmi kaputšiinos ja lattes ja kõndisime kasiinodest mööda, sest sisse mahtus vaid kultuur.

Oli selline Tartu, nagu need festivalid ikka on, et on soe ja salapärane ja mõnus. Korduvalt meenuvad mälestused “nutvatest” tüdrukutest aastaid tagasi ülikooli ees Tartu öös, et Silver Sepal on laps. Voolas ojadena mahl ja alkoholivaba õlu.

Ja undi vaim lõpuks tuli ja paitas meid ning me unustasime reedese Vanemuise.

UNT!

Üks päev minuga

Täna tegime nii. Ärkasime hommikul vara ja tormasime kella kümneks Athenasse proovi. Siis jõime hilishommikust kohvi. Kella ühest vaatasime esimest lugemist Undi esimest näitemängu. Kell kolm tegime lõuna ja kell neli ostsin puhtad sokid. Kell viis vaatasime Pärmitehases “Endspiel’i” ja see oli toekas, atmosfääririkas ning hurmav (ehk suudan ka pikemalt kirjutada hiljem). Siis käisime Undi näitusel NATTIUM. Siis sõime õhtust McDonaldsis ning mängisime Ragne juures Eestimaa mälumängu. (Muide, kell 15:59 said mu sõbrad lapsevõrra rikkamaks.)

Öös on asju

Öös ei ole asju.

(Kommentaariks niipalju, et tänane festivali UNT! avapidu Vanemuises tundus nagu 90ndate koolipidu, kus ei teadnudki, kas igavate ja ülipikkade ettekannete ajal peituda “koolivetsu” ja juua viina või minna hoopis ära. Kirjanik Undist võis jääda väga hale mulje neile, kes kirjanik Undist midagi ei tea. Kõik oli segane ja atmosfäär oli kõle. Ja ma loodan, et Unt pidutses pigem meiega Shakespeare’i kohviku ees südaöös.)