Lauliku talveüksildus. Pärt Uusbergi meeskoorimuusika.

Nüüd olen jälle rongis. Kohutavalt külm on. Värisen koos rongiga. Sees on aga helge olla. Puhas ja karge.
Ärkasin (erinevalt kümnetest eelmistest päevadest) alles kell üks pärast lõunat. Linnas sadas vihma, lumi oli raske ja kukkus kolaki Kalamaja katustelt. Ainus viis Raplasse saada on rongiga, uurisin internetist. Kõik laabus, 15 minutit enne kontserdi algust olin kohal.
Veel enne, rongis, kohtasin noort Viljandi näitlejat, kellega koos suvel Hiiumaal teatrit tegime. Kohtasin, vestlesin, loksusime rongi kalletes ning rütmis.
Rapla kirik oli hirmus külm. Eestlastel on kummaline viis omadussõnu “suurendada”. “Hirmus külm”, “jube põnev”, “sitaks lahe” jne. Kontserdiootajate suudest tuli auru. Kui väljas näitas termomeeter +2, siis kirikus pidi vähemalt -5 olema. Aga võibolla et oli rohkemgi. Ja ma kujutlesin pikalt, mismoodi talurahvas sajandeid kirikutes käis ja mis nende jaoks külm tähendas.
Algab kontsert, ajad on nii või teisiti sassis. Kõlab sügav ja karge meeskoori muusika. Külmunud kirik nagu võimendaks kõike, lauljate suust kerkib valget udu, sõnad ning muusika kraabib hinge. Lindistan mõned lood oma telefoniga, et kodus hiljem jagada. Hetkel olen veel rongis, trükin telefonis päevikut.
Ma mõtlesin veel Rapla inimeste peale ja selle linnaliini bussijuhi peale, kes mind rongijaamast kiriku juurde sõidutas ja pärast tagasi tõi. Millist elu tema elab? On tal naine või lapsi? Mida teeb ta siis, kui ta inimesi bussiga ei sõiduta? Tagasiteel kuulasime bussis olümpiamängude otseülekannet. Suusatas keegi Veerpalu.
Rongis hakkan tasapisi üles soojenema. Rongipilet Rapla-Tallinn maksab 33 krooni. Õlu maksab poes umbes 13 krooni, leib vist 10 ja sai vist 6 krooni. Eesti Vabariiki on minu eluajal olnud juba 18 ja pool aastat.
Kontsert Rapla kirikus niitis hinge, külvas uut seemet, ootamaks kevade tärkamist. Sul on ka kevadeigatsus? Kuuskümmend päeva miinuskraade. Eile algasid plussid, kõik sulab, on vesine ja must. Varsti lubab uut külmalainet. Igal pool on meeletud hanged.
Rong loksub läbi kottpimeda Eestimaa minu kodulinna poole. Kuulan mõttes veel Pärt Uusbergi koorimuusikat. See on ilus ning helisev. Lauliku talveüksildus. Aga lõpus on alati helgus, mis tõstab meid üles. Kuskil on alati selgus. Küll keegi ikka vastuseid teab.

Me hingasime ühes

Et kõik ära rääkida, seda ei jõuagi, aga praegu on soe Eestimaa suvi, põldudel õitseb kollane raps ja päikeseilmad on vihma omadega segi. Mõned sinised esmaspäevad on möödunud, kuid viimase aja helgeim mälestus püsib. XXV juubelilaulupidu “ÜhesHingamine” oli ennenägematu. Minu elu parim laulupidu. Kuidas aeg kadus ja seiskus ja kõik kohad olid sini-must-valgeid lipukesi täis (tänu Lipuvabriku 15 kroonisele hinnale) ning rahvas hingas ja lainetas ühes massis. Ühes rütmis. Ühes hingamises. See oligi ühes hingamine, kõlas korduvalt pärast peo lõppu. Uhke on olla eestlane ja hüüda sajatuhandekesi “Eesti, Eesti!!!”

Kolme laulupeo päeva ajal sai pikki maid jala käidud ja pea 12 tundi kokku kaare all seistud. Järgnevad päevad oli “laulupeopohmell”, selline kerge ja mellow. Kõigest sellest kõndimisest, laulmist, hõiskamisest ja Eestimaa armastamisest.

Nüüd, jah just praegu, viib mind liinibuss Tartu. Veel kaks vaba päeva ning siis sõidame Hiiumaale tegema head energiat. 22. juulil etendub “Ei teki ega kao” Kärdla diiselelektrijaamas. http://www.hef.ee