Kõikide magatud ööde raskus.
Kõikide kuulatud muusikate kergus.
Kõikide mahasadanud vihmade niiskus.
Kõikide hilishommikute sügisepimedus.
Langeb me peale.
Libiseb meist üle.
Heliseb me kohal.
Ja korraga oled aastas 2005, on teatrikooli teise kolmandiku lõpp, kangastuvad Draamateatri remondieelse maja koridoride lõhnad.
Siis sõidad mööda Eesti maanteid, õhtusel ajal bussiga, vaata aknast maailma kõige ilusamat päikeseloojangut ning unistad maailma kõige paremast elust.
Praegu sajab minu akna taga maailma kõige peenemat ja kurvemat vihma.
Puust majad kolisevad elada.
Ajataju on sassis. Magad liiga kaua, ärkad segasesse sügisesse. Sõnad on olulised.
Ma olen näinud viimasel ajal väga palju head kultuuri, kõike ei jõua kirja panna. Luban, et teen varsti kuu kokkuvõtte parimatest kultuuripaladest.
Silt: draamateater
Mängud tagahoovis ehk Because – Eesti Draamateatris
“Heliose” kino on lavastaja Viktor Rõzhakovi nägemusest moondunud niiöelda tagahooviks. Korvpalliplatsiks. Kui ei oleks seal teisi lavastusi näinud, ei märkakski, et lava tagasein on juurde ehitatud ning harmoniseerub ruumiga suurepäraselt. Keset mänguplatsi on suur metallist kiik ning paremat kätt kõrge ja järsk metalltrepp, mis viib teisele korrusele ehk rõdule. Seal on ka DJ, kes kujundab koha peal kogu etendust muusikaliselt. DJ Aleksandr Zhedeljov.
Publikut eraldab mänguplatsist paarimeetri kõrgune metallvõrkaed. Õhus on higi ja pinget. Näitemängu tekst ei köida, küll aga näitlejate mäng ning lavastus. Pisemate detailideni on kõik läbi mõeldud, ning kohati tekib tunne, et oled reaalselt kellegi tagahoovis. Või mõnes filmis. Pinevust ja salapära on pidevalt. Tegelikult ei saa öelda, et näitemängu tekst ei köida. Köidab küll. Öelda tahtsin hoopis seda, et kui oleks sama näitmäng lavastatud mõne teise lavastaja poolt ja mõnede teiste näitlejatega, oleks mul igav. Siin on aga näritud end sisse ja näritakse publik ka sisse. Mängu.
Muusikaline kujundus loob pingestatud atmosfääre ja mul on väga huvitav jälgida inimesi. Sest näitlejad muutuvad laval inimesteks. Tegelastest reaalseteks inimesteks. Kergusega vahetatakse noorte poiste ning advokaatide rolle. Alina Karmazina särab meesteansambli keskel. Ta on kuidagi puhas ja puutumatu. (Tema eesti keel on kõvasti paranenud).
Lõpp läheneb. Ma ei aima midagi ette. Lõppus on veel üks kriips, koos kiige kriuksuga, mis hinge kriipima jääb. Ma olen saanud teatrist jälle elamuse.
Benjamin Button vs Prantsuse teater
Kui ma silmad lahti tegin oli juba ennelõuna. Nii sõin hommikust ja sõitsin bussiga kinno. “Benjamin Buttoni uskumatu elu” kestis peaaegu kolm tundi. Liiga kaua. Kuna lugu sai juba algusest selgeks (või õigemini selgitati juba varem treileritega), siis lugu oligi täpselt see, mis ta oli. Väärtust lisasid seitse mustvalget välku, hämmastavad grimmid ja ilus naispeaosatäitja. Kui annaks hindeid, siis kümnest kuus. (See oli vägev, et Benjamini mängisid enne Brad Pitti veel kolm näitlejat, aga kogu aeg oli tunne, nagu oleks Brad Pitt ise mänginud. Silmad olid kõigil sarnased…)
Teine kultuuriüritus oli La Comédie-Française etendused Eesti Draamateatris (kuna Draamateater oskab hämmastava kiirusega enda kodulehelt kaotada nende etenduste kirjeldused, siis viidet ei ole. Lisa: siiski leidsin). “Pidu” ja “Naeruväärsed eputised”. Komöödiat ei olnud. Prantsuse külalisteater oli igav. Kahju.
Esimeses loos “Pidu” loeti nulltekstilaadset ilma suuremate emotsioonideta autoriteksti, mis kohati oli naljakas, enamjaolt mitte. Mitte midagi ei mängitud ja lihtsalt oldi. Lavakujundus oli ka üsna igav ja ainukene asi, mis huvi köitis, oli tagalaval asuv vildakas klaaspaneel, kus peegeldus paneelmaja. Sellele saladusele, kuidas see peegeldus tekkis sain ka jälile. Binokli abiga sain jälile.
Õhtu teine pool Moliere “Naeruväärsed eputised” oli veidi mängulisem. Aga näitlejad olid üsna vanad ja kogu asi oli veidi stiilitu. Moderne võti segatud groteskiga. Vist ongi nii, et eestlased saavad vaadata ainult eesti teatrit (või Hermanist)