-14. Linnad I

Keskpäev. Sõit linnast linna. Tallinn jääb selja taha ja Pärnu maanteel laiutab detsembrikuine udu. Eterniitkatusega majad vuhisevad mööda ja suure bussi esiaknast paistev Eesti on pühapäevane ning sombune. Igav asfalt suriseb bussi rataste all, nähtavus, nagu juba mainisin, on kehva, eestlaslikult argine, igavalt iseloomutu, lumiselt hall. Kuidas kirjeldaks kirjeldamatut vaadet kirjanik?

Milline on sinu lemmiklinn? Kui sa üldse oled linnade inimene… Mina olen. Linnade inimene. Maal olles hakkab üsna pea linn peas laulma ja kutsub sinna tagasi. Ainult ehk kuumadel juulikuu päevadel, kui lebasin Naissaarel tuntud dirigendi terrassil ja vaatasin üle mere helkivat Tallinna, ei tahtnud sinna tagasi. Või valetan, tahtsin küll, aga kuna linn oli kui peo peal, sain seda jälgida eemalt, ta oli ikkagi olemas. Tallinn ongi vist minu linnade linn. Jah, New Yorgis elaksin hea meelega kolm kuud, kimaks jalgrattaga keskpargis ja kirjutaks valmis keskpärase novelli, aga Tallinn on nii tuttav ja turvaline, samas piisvalt energiline ja üllatav.

Praegu sõidan Pärnusse. Ma ei ole selle linnaga kunagi sõbraks saanud. Lavakooli ajal veetsin seal peaaegu kuu, kursuse juhendaja Priit Pedajas lavastas meiega Kiviräha “Rehepappi”. See veebruarikuine Pärnu oli üsna olematu linn. Trööstitu linn, lumine, porine, tühi ja vaikne. Peale ühiselamu ei eksisteerinud midagi.

Üks teine kord olin Pärnus augustis peaegu nädala. Oli monoteatrite festival ja suvi hakkas just pikki pükse jalga panema. Kõik oli nagu olemas, aga samas polnud midagi. Olid suvest väsinud tänavad, jäätisest ja õllest kleepuvad pargipingid, väikesed vahemaad ja arutult mittemidagiütlevad inimesed. Ei saanud selle linnaga sõbraks.

Nüüd novembris viis töö taas sellesse suvepealinna. Suve ei olnud, oli lumi ja pori, hääletu vaikus ja vaikne igavus. Enamuse aja veetsin teatris ja õhtustel tundidel, kui inimesi ja söögikohti otsides mööda linna jalutasin, ei leidnud midagi. Viimane buss Tallinnasse lahkub sellest linnast kell seitse õhtul. Siis lülitatakse elekter välja ja tuul vihiseb tühjadel tänavatel. Ma olen pigem suurte linnade inimene, seega ei saanud ka kolmandal korral Pärnuga sõbraks.

Üks linn on kindlasti, mille embuses meelsasti aeglen. Tartu. Aga vist eelkõige seepärast, et see on mingil kombel mu lapsepõlvelinn, kus veetsin suvesid. Nii linnamajas kui linnalähedal maamajas. Palavatel tolmustel Tartu-päevadel jalutasime kilekott näpus Ümera poe juurde ja jõime räpasest klaasist kollasest paakautost kalja. Kõik tundus sama kollane, kui kaljavaat. Suvekollane. Jäätis sulas sõrmedele, kleepus kätel ja tilkus kõnniteele. Linnamaja tagaaia rohelises jaheduses, maamaja kunstjärve mahedas selguses vormusid lapsepõlve mälestuste kristallid. Linnamaja sektsioonkappides olid isa ja onu lapsepõlvemänguasjad, köögis Tartu vee rauakas lõhn, keldris konnad ja hirmuunenägude niiskus. Magamistoas kaladega keerlev lamp, mis seinale valgusmänge joonistas, grammofonis Onu Remuse jutud, Pille-Riini lood ning Entel-Tentel.

Pärnu ei suuda kunagi Tartuga võistelda, sest Tartul on lapsepõlve trumpkaardid. Tartus on palju veel, on ülikooliaegsed eksimised sõprade Annelinna korterisse, peod sõprade juures Vabriku tänaval, sügisesed Draamafestivalid ja ähvardavalt mürisev suvelõpp. Aga sellest Tartust mingis teises postituses.

Praegu sõidan Pärnusse ja pooltund bussis on möödunud sõnu kirja pannes. Maastik ümber ei ole muutunud. Inimesed bussis ka mitte.

Fragmendid.

Kohe on Tartu, kuhu ma kardan tagasi kukkuda. Aasta hiljem. Jälle on linn näitlejaid täis. Jätan kõrvaklapid koju, sest muidu kostub kõrvadesse kell viis udusel hommikul Marten Kuninga “Tuul on pöördunud” ja kõik tuleb jälle meelde.

Kõik minu kodupluusid on piimaplekke täis, sest ma olen nüüd isa. Päevad mööduvad teatris, õhtud laps kätel ja erinevad magamaveenmisevõtted kehas. Ööd mööduvad unenägudes, seal on mingid seriaalid ja teatrid.

Üleeile käisin kinos. Sadas vihma. Ma ei pidanudki kodus ootama millal sadama hakkaks, sest sadas terve päeva, nagu mingis kummalises 80ndate Rootsi filmis. Pärast kino tahtsin kõndida läbi seinte, aga sõbrad peatasid ja Kalamaja joogibaarist sain järgmisse päeva pohmelli ja peavalu.

Täna on esimene loeng. Kaasaegne esteetika. Olen poole kohaga Lavakooli Teatri- ja filmilavastamise magistrant. Lisaks ootab ees kahe lavastuse muusikaline kujundamine ja osalemine teatri muusikalavastuses. Armu iseendale ei anna. Öötunnid võtab laps. Aga ta on üliarmas. Isegi siis, kui vahel tahaks temaga kõndida läbi seinte, kui karjumine ei taha lõppeda. Millal ma autokooli lähen?

Suve ei olnudki. Käisin ühe korra ujumas. Ühe korra kalal. Ühe korra kontserdil. Mitte kordagi teatris. Neli kõige palavamat päeva veetsin nelja seina vahel.

Eelmisel nädalal avasime teatrihooaega. Nii paljud inimesed aitasid nii palju ära teha. Ja kohal oli peaaegu tuhat teatrisõpra. See oli meile oluline. Aitäh!

Näpud on roostes, aju hallitab, kes sunniks kirjutama?

Kus on juhised täiusliku elu elamiseks?

Aknad on suvest tolmused. Nende klaasidele on kogunenud kogu möödunud suvi, kõik magamata ööd ja kõik ärkveloldud naerud, nutud, ootused ja täitumised. Pärast kaheteisttunnist magatud ööd, esimest üle nädala kodus, pärast Tartut ja teatrifestivali, istun hommikul kui puuga pähe saanuna oma voodil, tõmban üles ruloo, vaatan Kalamaja halli hommikut, meenutan nähtud unenägusid, mis on ehmatavalt selgelt meeles. Unenäod armastusest. Kummaliste inimestega. Sõprusest, ihast, igavusest ja tavalisest elust. Ei midagi sürreaalset, aga siiski…

Nädalane Tartu oli täpselt see, mida ma lootsin ja kartsin, üleüldises plaanis muidugi. Detaile ning emotsioone ei suutnud keegi ette kujutada. Pidevad õhtud festivaliklubis, joviaalsed inimesed, keda teater ja õhtune alkohol on veidi napakaks teinud, öine jahe Tartu, hullumeelne teater, pikad hommikud, proovid ja etendused, sõbrad. Kohtasin enda jaoks võõraid, kes tulid mulle naeratades vastu ja tänasid asjade eest, mida ma teinud olen. Sõnade ja muusika eest. See oli mulle oluline. Tänan.

Jahe sügissinine Tartu, suvelõpu roheline, sügisealguse tumekollane. Ööde janunev udu. Vihmapäevad. Erksinise taevaga rünkpilvepäevad. Päevasoojus ja öösügise jahedus. Paduvihmad ja kaks vikerkaart linna kohal. Uute kohtumiste erutav apaatsus. Nutma ajav teater. Üleemotsioonid, naerud, pisarate tagasihoidmine, muusika, muusika, muusika. Klappidest ja korduvalt. Tugev asfalt kõnnitee näol jalge all. Iga päev on teisest erinev. Olen täna kindel ühes, homme teises. Mõni päev armastus, teine päev igatsus, kolmas päev tülgastus, neljas päev läheduse vajadus, viies päev üksinduse igatsus.

Ma võin sulle lohutuseks öelda, et mina ei saa ka elust aru. Ehk ma ei saa aru, mida MINA elult tahan. Kus on piirid sõpruse, armastuse, üksinduse vahel. Millised on õiged kogused. Ja kõik see muutub päevadega. Täna tahan olla päev otsa kodus, mitte minna teatrisse, mitte minna õhtusele kammerkoori kontserdile, mitte teha lauluproovi, mitte armastada Sind. Istuda allatõmmatud rulooga hämaras korteris, nautida vaikust, nautida inimeste mitteolemasolu, nautida muusikat, raamatuid ja teed. Homme tahan öö läbi nutta ja inimesi igatseda. Täna on vaid tunne, et olen elus.

Kui miski võis olla Tartu teemalugu, siis oli see Radioheadi “Creep”, mida kuulati tänavatel, hotellitoas, teatris, vihmas, kohvikutes. Siin on vähemalt viis varianti, mis tuleks kõik ära kuulata, enda sisse.
1 – Imeline naine linnaseguses õhus – http://www.youtube.com/watch?v=_7tWW246-EI
2 – Akustiline versioon ägeda videoga – http://www.youtube.com/watch?v=JsHKoJM8uv8
3 – Suvelõpu live ühes Pelgulinna korteris, otsetõlge eesti keelde – http://veiko.tumblr.com/post/9122350457/radiohead-creep-eesti-keeles-otse-ja-lives
4 – Septembrialguse hommik, eesti keeles ja ise – http://veiko.tumblr.com/post/9829346593/mul-kummitab-see-laul-alates-sellest-ohtust-kui
5 – Originaal – http://www.youtube.com/watch?v=XFkzRNyygfk&ob=av2e

Tahtsin olla kui vahe nuga, mis lõikab festivali-Tartut, aga pigem olin nüri sirp või hammasteta saag, mis kultuuritiinuse vahel abitult vehkis. Tartus oli sügise algus igal pool. See jahedus tegi pea selgemaks ja sisse rohkem ruumi. Nostalgia ja sigasoe lämberomantika kadus õnneks veidi. Nüüd ootan esimest lund ja seda, mitme päeva pärast ebastaabiilsus naaseb.

Andke mulle juhiseid täiusliku elu elamiseks.

tahaks, et oleks talv

sina oledki kurbuse jõgi
istun õhtuses korteriembuses ja tahan, et oleks talv
oleks pime ja turvaline õhtu
väljas kõliseks lumi, oleks hääletu ja külm
mina istuksin diivanil sooja teki all
jooksin teed, väljas on pime
jooksin lonksuhaaval kurbuse jõge
kuulaksin maailma kõige ilusamat ja rahulikumat muusikat
ja jääksin televiisori hõbelevas valguses magama
ärkaksin hilispärastlõunal
ja juba on kahe tunni pärast pime
vaataksin aknast, kuidas inimesed jalutavad libedatel tänavatel turvalises pimeduses
jäätunud kurbusejõe kallastel
alasti teineteise embuses

aga on hilissuve lõpp, sügise hingus on kuklas
kõik on roostes
aiaväravad, tabalukud, trepikäsipuud
metall roostetab sügise ootuses
õunad mädanevad puude all
ploomid kukuvad kastemärga rohtu, mis enam päeva jooksul ära kuivada ei jõua

kaks õhtut on kunst hoidnud elus
nüüd tuleb nädal aega tartus
see on linn, mis on alati lohutust pakkunud
nüüd ehk ka
kohtume teatrifestivalil!

Me olime Tartus.

“Sõbrad tulge ja istume maha, mul on vein ja ilmatum aeg…”, laulab Mari minu mälusopis selle nädala teise poole esimese päeva õhtul. Ma käisin Tartus DRAAMA festivalil ja nägin teatrit ja tegin teatrit. Esmaspäeva õhtune liinibuss marsuudil pealinn-ülikoolilinn oli kuidagi ekstra romantiline. Lugesin kuidas Mihkel Raud ropendab ja vaatasin bussiaknast hämarduvat Eestit. Sügisealguse siirad igatsused tulid peale. Enne bussilejõudmist sõin hiina toitu ja ibuprofeeni. See tegi bussisolemise heaks, udune ja 11 soojakraadiga Tartu võttis vastu, jalutasin Tartu lõhn ninas Vabriku tänava juugendisse.

Teisipäeva hommik ja lõuna möödus lapsi hoides ja juteldes juugendis. Hilislõunal sattusin Sõbra majja, et üle vaadata, mismoodi nad selle “Meie, kangelased” lavastuse lava on ehitanud, vestlesin teatriinimestega ja vaatasin, kuidas U.’l juukseid lõigati, käisime söömas ja siis läksime K.’ga teatrisse. Noh ja muidugi S. ja M. ja kõik teised tähestiku tähed olid seal ka. “Ird, K.” Tartu Uue Teatri etenduses mõjus üsnagi kõrgeklassiliselt, samas suuri üllatusi pakkumata ja aeg-ajalt venides. Kokkuvõttes sain siiski positiivse teatrielamuse, aga armsad teatritegijad… kui te tahate, et publik uuesti teie teatrisse tuleks, pange toolid saali. Padja peal istumine röövib ka minisuguse veel mitte keskealise inimese igasuguse enesevalitsemise. Eriti, kui see padjul teatri vaatamine kestab kolm tundi.

Teatrijärgne õhk oli kunsti-, naeru- ja sõpradetiine. Festivali klubi hubases tubases keskkonnas vestlesime ja viskasime villast. Meil oli tore, meid tervitas Tartu öö, hiljem öötoidukohad, veel hiljem öökorterid ja siis juba hommik. Hommikul hommikusöögid ja peavaluga linnajalutuskäigud, jälle juugend, siis teatriproov ja lõpuks etendus. Vanemuise väikese maja lava on senistest “Hecuba pärast” etenduskohtadest/suurtest lavadest parim oma kompaktsuse mõttes. Küll streikis aga valguspult. Seda muidugi võisid märgata vaid tähelepanelikumad teatrivaatajad. Rahvast oli meeldivalt liiga palju, reaktsioonid andsid hoogu ja aplaus tekitas lõpus taas rock-kontserdi tunde. Ma sain ühe punase roosi.

Hilisöine pealinna sõit lasi enne kolme Kalamajja jõuda ja uinuda. Nüüd on juba uusgi päev õhtusse jõudnud.

Lõppu lisan kogu Mari Pokineni laulu sõnad, sest et see iseloomustab seda Tartut ja seda saabuvat sügist Tallinna.

SÕPRADELE

Sõbrad tulge ja istume maha
Mul on vein ja ilmatum aeg
Sellel hetkel just teiega tahan
Olla koos ja teha üks naer

Leidke aega, et kohale tulla
Pole tarvis teil pruukida suud
Võime lihtsalt üksteise jaoks olla
Kui on öö, näiteks vaatame kuud

Sest nüüd ma tean, et iga päev
Võin käe teil anda ma
Sest te olete siin, olete siin
Ja mina olen ka
Ja mina olen ka

Mul on alati olnud üks komme
Igatseda, kui ma teid ei näe
Ja kui mitte täna, siis homme
Küsin kindlalt, et kuidas teil läeb

Olen teie jaoks siis kui on vaja
Ja kui pole olen ikkagi
Mul on kaks kätt, olen kallistaja
Ja mu laul kõlab lõpuni

Sest nüüd ma tean, et iga päev
Võin käe teil anda ma
Sest te olete siin, olete siin
Ja mina teiega
Ja nüüd ma tean, et iga päev
Võime kokku kuuluda
Teil on mulle käsi, mulle käsi
Ja minul teile ka
Ja minul teile ka

Sügiselõhnaline unenägu

Ma tahaksin tutvuda maailma kõige ilusamate inimestega.
Ma tahaksin tutvuda nendega, kes on huvitavad, seest ausad ja samas veidi haiglaselt imelikud.
Kõikide päevade keskpäevad on juba möödas, suvi lüheneb hirmuärataval kiirusel, aga selle aastal ei ole veel millegi pärast tundnud suvelõpu paanika lõhna linnas. Suvi oleks nagu ikka veel või kui, siis saab ootamatult sügiseks, nagu tänavu sai talvest ootamatult kevad ja eelnevalt porist ootamatult rikkalik talv. Suvi on ikka veel linnas ja esimesed haledad katsed päriselt tööd teha tunduvad ikkagi naeruväärsetena.
Istun hommikuti oma kodus, ärkan, ei unista kohvijoomisest ja naudin jalutuskäike teatrisse täis pudrukõhu ja vaarikamoosiga. Siis on tuju kõige parem. Hommikuti, seal Suurtüki tänava otsas, kus kevadeti õitseb maailma kõige ilusam puu, seal tänava otsas on alati nii hea.

Varsti algab aga tõesti sügis. Algab DRAAMA festival oma teatri ja ilusate teatraalsete inimestega, algavad esimesed etendused ja algavad esimesed proovid. Tahaks karget õhku, ilusaid lõhnu ja ausaid inimesi. Tulge ja ma naudin teie seltskonda. Olge ja meil on hea olla. Tahan tundidepikkuseid vestlusi, mis ei vii kuhugi ja mis on samas hirmuäratavalt ausad. Tahaks juua kohvi kohvi joomata ja vedeleda diivanitel, rääkides täiskuust, valgest veinist, hinge sügavustest, teatrist, muusikast, maailma parimatest filmidest, sülelemisest, armastuset ja kosmosest. Tahaks pikki bussisõite Tartust pealinna, klappides Raadio Ööülikool ja loojuv päike, lõhnav armastus, siiras õnn. Tahan korras mõtteid ja püsivat viirukilõhna. Tule sügis, oleme uued. Nagu iga kord Sinu saabudes. Head und!

Üks päev minuga

Täna tegime nii. Ärkasime hommikul vara ja tormasime kella kümneks Athenasse proovi. Siis jõime hilishommikust kohvi. Kella ühest vaatasime esimest lugemist Undi esimest näitemängu. Kell kolm tegime lõuna ja kell neli ostsin puhtad sokid. Kell viis vaatasime Pärmitehases “Endspiel’i” ja see oli toekas, atmosfääririkas ning hurmav (ehk suudan ka pikemalt kirjutada hiljem). Siis käisime Undi näitusel NATTIUM. Siis sõime õhtust McDonaldsis ning mängisime Ragne juures Eestimaa mälumängu. (Muide, kell 15:59 said mu sõbrad lapsevõrra rikkamaks.)

Öös on asju

Öös ei ole asju.

(Kommentaariks niipalju, et tänane festivali UNT! avapidu Vanemuises tundus nagu 90ndate koolipidu, kus ei teadnudki, kas igavate ja ülipikkade ettekannete ajal peituda “koolivetsu” ja juua viina või minna hoopis ära. Kirjanik Undist võis jääda väga hale mulje neile, kes kirjanik Undist midagi ei tea. Kõik oli segane ja atmosfäär oli kõle. Ja ma loodan, et Unt pidutses pigem meiega Shakespeare’i kohviku ees südaöös.)