Raske on kirjutada teatrist objektiivselt. Pole olemas ühte vaatenurka asjadele ja “meeldivus” on inimeseti väga erinev. Ikkagi tunnen aeg-ajalt vajadust või ka kohustust panna kirja mõned teatrimuljed, puhtalt iseenda vaatenurgast, pretendeerimata millelegi. Järgnev teatrimulje tuleb Von Krahli lavastuse “12 Karamazovit” kohta ja on juba seetõttu üüratult subjektiivne, et mitu lavastusest osavõtjat on minu head sõbrad. Niipalju siis sissejuhatusest.
Ma tean, et Kristjan Smeds alustas Viljandi teatrikooli noortega selle lavastuse ettevalmistamist neli aastat tagasi, kui tulevased näitlejad olid alles esimese kursuse üliõpilased. Kõige muu hulgas tuli igaühel nelja aasta jooksul selgeks õppida vähemalt üks pill. Lisaks olen vaadanud lavastuse valmimise blogi http://karamazovid.com/ ja veetnud tunde ja päevi lavalolijatega samas seltskonnas, kuuldes üksikuid kilde või möirgeid tulevasest lavastusest. Ma ei ole käinud vahepealsetel ettenäitamiskillukestel ja olin seega eile teatrisaali astudes üsna puhas leht. Eile oli läbimäng, esietendus tuleb alles mitme päeva pärast, vahepeal võib kõik muutuda.
(Siin vahepeal on teater.)
Kui ma õhtul tänavale astun, kõrvad kumisemas sellest seletamatust teatrikosest, mis just läbi minu voolas, hingan sisse pealinna sügist. Kõnnin mitusada meetrit, enne kui kumin kõrvades vaibuma hakkab ja olen koduski veel tund aega sellises seisundis nagu oleks äsja 15 km jooksnud. Neli tundi ja viisteist minutit kestev muusika ja teatri üledoos süstitakse publikule otse veeni. Müra on palju. Kaost on palju. Prügi, sülge, higi, iha, jõudu, energiat ja vaikust. Selle kolmevaatuselise teatraalse rock-kontserti jooksul juhtub nii palju, et seda ei ole mõtet siia kirja panna, vaid tuleb ise vaatama minna. Kuidas armastuse sall veereb lahti ja kirjandus võtab teatraalse kuju, kuidas iha, viha ja vihkamine kulmineerub kivide loopimiseks, kuidas seksist saab muusika, muusikast jõud, jõust armastus ja sellest kõigest teater. Kuidas Sind kistakse mängu, kuidas argus hiilib ümber laua, kuidas kõik kulmineerub lõpuks kahe kitarri suudluseks ja muusika voolab kosena bändilavalt eeslava põrandale ja sealt mööda tribüüne publikuni.
Ma vist tahtsin tegelikult kirja panna vaid ühe lause: “12 Karamazovit” on muusika ja teatri üledoos, mis mõjub igale vaatajale subjektiivselt ja mida tuleb kindlasti vaadata, et tunda elamise ning kunsti maitset iseenda suus.