-9. Inside

Tegelikult on jäänud mitu kirjutamise päeva vahele. See osutus raskemaks ülesandeks, kui ma arvasin, aga alla ei tasu siiski anda. Mitte kirjutamise põhjuseid on suuresti kaks. Esiteks kontsert-tuur “Estraadilainel”, kus koos Kalle Sepa ja Kaire Vilgatsiga laval olin ning tekstiosa esitasin. Mihkel Raud kirjutas väga hea tekstipõhja ja suupärastasin ning korrigeerisin seda oma karakterile vastavalt. Saalid olid sooja vastuvõtuga ning publikut täis. Eriti tänuväärsed tundusid inimesed täna Jõhvis (kuupäev on küll uus juba kalendris) ja esimesel kontserdil Pärnus, aga ega ka Tallinna ja Tartu publik üldse alla ei jäänud. Enne pühi on tore inimesi hea muusikaga rõõmustada.

Teine mitte-kirjutamise põhjus on pikad bussisõidud esinemispaikadesse. Tegelikult peaks see ju just kirjutamist soodustama, aga sattusin kogemata iPadis mängule “Inside”, mis on minusugusele algajale mängijale täielik meistriteos. Kõik pikad tunnid veetsin selles lummavas ja kummastavas maailmas, lahendades mitte väga raskeid puslesid. Tegijad on Taanist ja see on ülimalt filmilik ning visuaalne ja emotsionaalne kogemus.

Soovitan väga proovida. Tekkis väga tahtmine midagi uut ja samalaadset katsetada. “The Legend of Zelda” pidi väga hea olema, aga ega sellepärast vast Nintendo Switchi veel ostma ei hakka. Spekuleerivad, et ehk tuleb ka iPadile.

Need bussisõidud orkestriga on toredad. Pimedatel maanteedel räägitakse anekdoote ja lõbusaid lugusid. Aeg möödub üldse teistmoodi. Ollakse seltskondlikumad kui argipäevas ja lood… lood kõlavad. Nagu vanasti pimedates talutubades. See mälestus on juba poistekoori sõitude ajast kontserditele.

Praegu kõik. Homme (ehk siis juba täna) lähen NO99 esietendus(te)le ja proovin ise ka üle pika aja kultuuri tarbida.

Me olime Tartus.

“Sõbrad tulge ja istume maha, mul on vein ja ilmatum aeg…”, laulab Mari minu mälusopis selle nädala teise poole esimese päeva õhtul. Ma käisin Tartus DRAAMA festivalil ja nägin teatrit ja tegin teatrit. Esmaspäeva õhtune liinibuss marsuudil pealinn-ülikoolilinn oli kuidagi ekstra romantiline. Lugesin kuidas Mihkel Raud ropendab ja vaatasin bussiaknast hämarduvat Eestit. Sügisealguse siirad igatsused tulid peale. Enne bussilejõudmist sõin hiina toitu ja ibuprofeeni. See tegi bussisolemise heaks, udune ja 11 soojakraadiga Tartu võttis vastu, jalutasin Tartu lõhn ninas Vabriku tänava juugendisse.

Teisipäeva hommik ja lõuna möödus lapsi hoides ja juteldes juugendis. Hilislõunal sattusin Sõbra majja, et üle vaadata, mismoodi nad selle “Meie, kangelased” lavastuse lava on ehitanud, vestlesin teatriinimestega ja vaatasin, kuidas U.’l juukseid lõigati, käisime söömas ja siis läksime K.’ga teatrisse. Noh ja muidugi S. ja M. ja kõik teised tähestiku tähed olid seal ka. “Ird, K.” Tartu Uue Teatri etenduses mõjus üsnagi kõrgeklassiliselt, samas suuri üllatusi pakkumata ja aeg-ajalt venides. Kokkuvõttes sain siiski positiivse teatrielamuse, aga armsad teatritegijad… kui te tahate, et publik uuesti teie teatrisse tuleks, pange toolid saali. Padja peal istumine röövib ka minisuguse veel mitte keskealise inimese igasuguse enesevalitsemise. Eriti, kui see padjul teatri vaatamine kestab kolm tundi.

Teatrijärgne õhk oli kunsti-, naeru- ja sõpradetiine. Festivali klubi hubases tubases keskkonnas vestlesime ja viskasime villast. Meil oli tore, meid tervitas Tartu öö, hiljem öötoidukohad, veel hiljem öökorterid ja siis juba hommik. Hommikul hommikusöögid ja peavaluga linnajalutuskäigud, jälle juugend, siis teatriproov ja lõpuks etendus. Vanemuise väikese maja lava on senistest “Hecuba pärast” etenduskohtadest/suurtest lavadest parim oma kompaktsuse mõttes. Küll streikis aga valguspult. Seda muidugi võisid märgata vaid tähelepanelikumad teatrivaatajad. Rahvast oli meeldivalt liiga palju, reaktsioonid andsid hoogu ja aplaus tekitas lõpus taas rock-kontserdi tunde. Ma sain ühe punase roosi.

Hilisöine pealinna sõit lasi enne kolme Kalamajja jõuda ja uinuda. Nüüd on juba uusgi päev õhtusse jõudnud.

Lõppu lisan kogu Mari Pokineni laulu sõnad, sest et see iseloomustab seda Tartut ja seda saabuvat sügist Tallinna.

SÕPRADELE

Sõbrad tulge ja istume maha
Mul on vein ja ilmatum aeg
Sellel hetkel just teiega tahan
Olla koos ja teha üks naer

Leidke aega, et kohale tulla
Pole tarvis teil pruukida suud
Võime lihtsalt üksteise jaoks olla
Kui on öö, näiteks vaatame kuud

Sest nüüd ma tean, et iga päev
Võin käe teil anda ma
Sest te olete siin, olete siin
Ja mina olen ka
Ja mina olen ka

Mul on alati olnud üks komme
Igatseda, kui ma teid ei näe
Ja kui mitte täna, siis homme
Küsin kindlalt, et kuidas teil läeb

Olen teie jaoks siis kui on vaja
Ja kui pole olen ikkagi
Mul on kaks kätt, olen kallistaja
Ja mu laul kõlab lõpuni

Sest nüüd ma tean, et iga päev
Võin käe teil anda ma
Sest te olete siin, olete siin
Ja mina teiega
Ja nüüd ma tean, et iga päev
Võime kokku kuuluda
Teil on mulle käsi, mulle käsi
Ja minul teile ka
Ja minul teile ka

"Sound of silence" ehk Riia mu arm

Lavastuse plakat
Lavastuse plakat

Pidanuksin juba ammu kirjutama ülemöödunud nädalasest Riiga-sõidust, aga näpud pole klaviatuurini ulatunud. Nüüd ehk ulatuvad. Startisime 5. oktoobri hommikull kell 10:00 teatri eest. Meeles mõlkus kaheaasta tagune “Pikk elu” Tartu Draamafestivalil. Nüüdki oli sihiks Riia Uus Teater. Lavastuseks Alvis Hermanise “Sound of silence”. 

Teatribuss siis startis kell 10 ja me põrutasime Pärnuni, sõime ja siis võtsime Argo ka peale. Siis sai bussilõbustuseks ja ka arbuusihullude harimiseks Woodstocki dokumentaalfilm. Järgnevad kaks ja pool tundi kuulasime hääd muusikat ja vaatasime hipisid. Viisime endid lainele.  

Baltimaade pärl Riia tervitas meid karge, aga särava päikesega. Hüppasime hilislõunal vanalinna ja jalutasime, sõime, naersime, käisime vinüülipoes, pildistasime, kohvitasime ja kohtusime uuesti bussiga. Siis viis sõit ülejõe etenduspaika ja seal hullasime etendust oodates sügises ning riias ning lehtedes ning mobiiltelefonides ning iseendis. 

Teatrisaal lubas oodata sama lavaformatsiooni nagu “Pika elu” puhul. “Pikk elu” muideks rääkis tänapäeva pensionäride elust. Ja seal oli lavakujunduseks neli ühiselamutuba, ühisköök ja ühisvannituba. Lavakujunduses seinu vahel ei olnud. “Vaikuse heli” ehk “Sound of silence” on mingil määral järg “Pikale elule”. Tegevus toimub 1968. aastal samas ühiselamus. Kõik on noored ja hipid. Janunetakse “Simon and Garfunkeli” järele. Lavastuse pealkirigi on võetud mainitud muusikalise kollektiivi ühe albumi järgi ja alapealkiri sõnab: “Simon and Garfunkeli kontsert Riias, mis kunagi ei toimunud”.

Sound of silence
Sound of silence (Foto: Riia Uus Teater)

Vaatajate ette rullub muusikast tiine ja muusika järele janunev lavastus. Muusikat imetakse purkidest, raamatutest ning ihuliikmetest. Kolm ja pool tundi mängitakse ausaid ja ilusaid inimesi. Sõnatuid muusikalisi etüüde. Kollast ja mõnusat maailma. Muusikat ja seksuaalsust. Inimesed on väga ilusad ja ausad. Ausõna.

Pärast on hing kinni ning käed plaksuvad kiitusest. Hõrkust andis asjale juurde täielik sõnatus ning hea muusikavalik, andekad situatsioonid ning lugu. Spoiler alert: Lõpukaader muusikavette uppunud mehest oli nõnda kurb ja igatsust täis, samas rõõmus ja täielikult mõistetav. Selline ongi tõeline janunemine muusika järele. Saime mis tahtsime ja sukeldusime taas oma arbuusisuhkrusse.

Vaikuse hääl peas kummitamas, sõitsime Kodumaa pealinna poole tagasi. Bussivaikust lõhestas absurdi-mustahuumori-ebaintelligentsuse tipp: film “Bad Santa”. Siis oksendasime veidi vaimselt ja vurasime juba koduriigi pinnal unevaikuses kodu poole. Eestis sadas vihma. Lätis ei sadanud. Peas kumises ikka veel:

And here’s to you, Mrs. Robinson 
Jesus loves you more than you will know, wo wo wo
God bless you please, Mrs. Robinson 
Heaven holds a place for those who pray, hey hey hey 
Hey hey hey