Viiulid kahisevad. Terve sajand juba.

Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Kui ma esimest korda sind ei näinud, siis teadsin, mida su nägemine minuga tegelikult teinud oli. Olin vihm, mis kukkus järjepidevalt ja vaikselt hoovisuitsetajate peadele, roomas mööda katust ja kolistas lehtedes. Olin tuul, mis uhas juusteist juustesse ja mälust mällu, paitas päid ja tõi kõrvadesse meretaguste inimeste arutut naeru.
Ma olen uskunud sinusse korduvalt ja palju, sinusse, saatus ja ettemääratus.
Ikka usun, et tead mida teed, sest ise ma ammu juba ei tea.
Tahaks olla lihtsalt tuul kes puhub ja vihm kes kukub.
Kõikides puhumistes on lõputu kukkumine.
Läbi ööde ja päevade, ikka kukun inimestest läbi. On need üürikesed hetked, kui kellegisse pidama jään. Aga siis tuleb tuul, suur sõge ja sügisene saatusetuul ja puhub mind mälust ning meelest.
Kõik need inimesed on suured ja põhjatud augud. Nagu uued ja tundmatud ajastud. Keegi ei juhata teed. Kellelgi kaarti ei ole. Keegi sõnu ei tea. Tundmatu keel. Aga viiulid kahisevad ühes väikeses hoovis, kus on valju muusika ja palju sigaretisuitsu, kus on kultuuri ja keelt ja aeg peatub hetkeks, ühes väikeses hoovis, kus ma korraks jälle kukkusin ja sadasin ja puhusin, aeg peatub hetkeks.
Aeg on nagu kahur. Pikalt ei pauguta, aga kui, siis korralikult.
Terve tormiline orkester puhub trompeteid. Marssi, millega läbi elu minna.
Terve sajand oleks nagu juba olnud, aga ometi vähem kui kolmandik.
Vaiksete tumedate õhtute saabudes värisen pimedas toas teki all ja kuulan kuidas vihm lödiseb akna taga, kuidas tuul lõgistab akende klaase.
Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Ikka seda ööd ja seda viiulit ja neid suitsetavaid inimesi, kes räägivad inimhingede müümise võimalikkusest. Müü mulle ja ma annan sulle sada eurot. Ja kui sa usud hinge olemasolusse, siis miks sa ei müü, kui seda osta ei saa? See kultuuripoiss küsib nii. Ma ei oska vastata. Ei taha kuidagi. Minu oma on, hüüan! Viiulid kahisevad.
Luba ma sõidan su’st läbi. Ma tean, et kõikidel järgnevatel päevadel on mul häbi ja piinlik. Aga kas ei olnud nii, et sellel hetkel me tahtsime mõlemad, et rong peatuks korraks? Raudne ruun minu südamest sinu südamesse. Väikesed vahejaamad, mille trepil istub mütsiga muusik ja müüb möödujatele viiulite kahinat. Torkab poognad südametesse ja saeb nii mis jaksab.
Sügisetuul. Hilisõhtute vihm. Raheroosa perrooniasfalt peegeldab kuud.
Terve sajand nagu oleks.
Terve sajand nagu vajanud ma oleks.
Terve sajand nagu varjanud ma salaja oleks.
Sest et vaja on.
Vihm, krõbise viiuli kõlakastil. Niiskusest venigu keel.
Tuul, tuhise hingest hinge rongina ja otsusta ise, millal peatud. Millal kohal oled.
Laske mind lihtsalt lahti. Üles kõrgesse taeva ja kosmose piirile ja las ma ise kukun kuhu tahan.

Moskva pisaraid ei usu

Facebook. Asjad, mida siis ei olnud. Mobiiltelefonid. Lühisõnumid. Kolmkümmend kaks aastat tagasi. E-kirjad. Ühes suures linnas. Maailma metropolis. Raudse eesriidega ümbritset. Aga oli armastus. Aimatav armastus.

Praegu on ka armastus. Ta annab endast lihtsalt kiiremini teisele märku. 1980. aasta varakevadel heliseb Moskva avaras neljatoalises korteris telefon. Praegu saadad läägeid lühisõnumeid. Telefon helises korteris, aga kedagi polnud toru tõstmas. Oli hämmastavalt soe varakevad. Moskva kohta haruldaselt varajane soojus pani 24-aastased tütarlapsed tumekollaseid seelikuid kandma. Üleeile õhtul saadeti multimeediasõnumiga pilt oma paljastest rindadest, poisile, kes oli algust teinud oma peenise portreega. Põrkuvad kolmkümmend kaks erinevat aastat. Armastus on sama suur.

Tumekollase seelikuga tütarlaps, liigsuvise sitspluusiga, komistab vastu tänava ääresillutist ning leiab sekund hiljem end üllatusega heledapäise noormehe käte vahelt, kes viimasel hetkel tasakaalu kaotanud neiu kinni on püüdnud. Korraks kohtuvad nende pilgud, neiu naeratab kohmetult, vabandab, tõuseb noormehe käte vahelt ja hakkab suurelt, nagu mõnes romantilises 60ndate filmis, naerma, kõrvaltvaatajale üsna totrat muljet jättes. Noormees aga ei märka neiu naeru ebatavalisust vaid sulab selle voolus, pilk tüdruku silmadel, valgetel hammastel ja heleda sitsipluusi kaelusel. Hetk hiljem muututakse ametlikus ning vahetatakse telefoninumbreid. Kindlasti lähiajal helistada lubadusega minnakse lahku.

Neljatoalise korteri kõige väiksemas toas, just on vanemad avanud ametlikult maalesõiduhooaja ning linnast lahkunud, üsna hämaras, põleb vaid laualamp, istub kuueteistkümne aastane tüdruk. Aknal on ees tüllkardin, autode voog kulgeb lõputu tumekollase valgusjõena mööda tumesinist hämaruses ujuvat maanteed. Kõlarites mängib Coldplay. Samal ajal vaatab tüdruk aknast kuhugi kaugusesse, sinna, kus pilved saavad kokku kesklinna majakatustega. Majade kohal lendavad kajakad. Lõputu mailõpu igatsuslinn. Pleilist saab läbi. Korraks on väga vaikne. On selline tunne, et see hetk jääb igavesti õhku rippuma ning midagi ei muutu. Olukord kohandub atmosfääriga kuni lõpuks lõhub selle tagasihoidlik heliteavitus uuest meilist. Silmapilguga on tüdruk arvuti taga, siis juba tutvusportaalis, hetk hiljem guugeldab ta 17-aastase heledapäise poisi nime ning vaatab videot sellest, kuidas seesama poiss 14-aastasena kooli peol aulas klassiga oma näidendit esitas.

Hoopis ühes kolmandas kohas, Helsinki äärelinna viiekorruselise kollase maja neljanda korruse kahetoalises köögiga korteris on tulaletti kinni jäänud üks kirjanik. On hilisjuuli ning äärmuslikult lämbe. Kell on kaks pärastlõunal ning higist kleepuva kirjaniku jõud on torudele ja seintele klopsimisest raugemas. Majja on suve tõttu järgi jäänud vaid kaks inimest. Teise korruse kuuendas korteris elav üliõpilane Salla ja esimese korruse teises korteris elav kuuekümnendates abielupaar Jyrki ja Adalmiina. Mõlemas korteris on kestva palavuse tõttu konditsioneer põhja lükatud ja ega need viienda korruse helid siia alla väga ei kostagi.
Siin ma nüüd siis olen, mõtleb kolmekümne nelja aastane kirjanik, just naisest lahku läinud, rasvaste juustega triiksärgis lastetu mees. Peaga vastu ust nõjatudes vajub ta aeglaselt tualettruumi põrandale ning uinub väsimusest.

Kõigi kolmega läheb hästi. Kirjaniku sõber, temast ilmselgelt sisse võetud Teemu, ilmub nelikümmend kuus minutit hiljem kaks pudelit veini näpus tema ukse taha, leiab selle avatuna ja astub tumepruuni tapeediga kaetud esikusse. Hõigete peale kostub tualetist hääli ning üsna pea uputatakse südasuve lämbus kahte valgesse veini, millest hiljem saab nurgamarketi abiga neli. See on ka ainukene öö, kus kirjanik Teemut suudleb. Tal on ühe novelli jaoks ainest vaja…. või oli ta lihtsalt väga purjus.

Neiu, kes varakevade Moskvas kolmkümmend kaks aastat tagasi heledapäise noormehe sülle kukkus, sai möödnud nädalal teistkordselt vanaemaks. Ja ta on oma mehega enam-vähem rahul, sest kust sa paremat võtad.

Kesklinna neljatoalise korteri arvutikeraani piidelnud tütarlaps guugeldab oma elus veel umbes kaheksakümmet noormeest, saab neist kaheteistkümnega kokku, kohtub neist kuuega korduvalt, käib neist kolmega reisil ja armub lõpuks kolmekümne kahe aastaselt ilma suurema kärata ühte jõulise näojoontega kahekümne kuue aastasesse ülikoolilõpetajasse.

Mina olen lõpetanud just filmi “Mosva pisaraid ei usu” vaatamise, kuulan maialguse Kalamaja öös külmkapi urinat, väikese plastmassist äratuskella tuttavat tiksumist, süleri venitlatsioonisahinat. Rohkem hääli ei ole. Kuulasin pingsalt järele. Tallinn pisaraid ei usu.

Kihutan lõpmatuserongis järgmise vahepeatuse poole

Ma istun rongis ja sõidan lõpmatusse. Mööda kihutavad maastikud, kevadmaastikud, helevalged kasetüved, tärkavad ülased, märjad kraavikaldad, raiutud võsa. Rong sõidab suure sihikindlusega lõpmatuse poole. Sellel reisil ei ole lõppu. Vist ei olnud ka algust, mõtlen, kui vaatan kuidas lumesulamisveel peegeldub helesinine rünkpilvedega varakevade taevas. Iga kilomeetriga kasvan minuti vanemaks.
Rong loksub suure sihikindlusega lõpmatuse poole. Sellel loksumisel ei ole lõppu. Iga uus kilomeeter toob uue aknataguse, uue maastiku. Iga loksumisega rapub mu sees. Kord kokku, siis jälle lahku. On kahetuhande kaheteistkümnes aasta.
Panen kõrvaklapid kõrva, kustutan kuulmisulatusest kaasreisijate mõminad, naeruturtsatused ja summutatud vestlused. Kuulan maailma parimat muusikat, sest olen väga nõudlik. Vähemaga ei lepi. Arvutiklaviatuur väriseb sõrmede all, kui lõpmatuserongi raudteeliipritel mõni konarus on.
Mõtlen inimeste peale. Ja selle peale, kuidas muutuvad suhted, vestlused ning olekud. Kuidas aeg võib teha inimesest keda sa kõige rohkem armastad inimese, keda sa kõige rohkem kardad. Sa kardad temaga rääkida, sest sa ei oska enam midagi ütelda. Sa kardad temaga üksi jääda, sest ei oska enam midagi ütelda. Ma mõtlen inimeste peale ja selle peale, kui palju me oma suhtlemistes kardame. Kardame uute sõpruste puhul rääkida, sest ütleme midagi valesti. Kardame olemasolevates inimestes ja suhtlustes rumalana mõjuda, kuluda ja olemasolevadki inimesed kaotada. Ainult vist siis kui korraks sähvatab kellegi silmadesse vaadates sees tuhat päikest, kui kaob igasugune mõistuse ja aru raas, kui oled korraga valmis kõigeks, ainult vist siis suudad kontrollimatult suhelda.
Lõpmatuserongi aknast libisevad mööda alevike paneelmajad, üha rohelisemaks muutuv rohi ja aeglaselt rünkpilvedesse kukkuv õhtupäike. Rongi aknad on reisijate intensiivsusest higised, nad on loetud, räägitud, kuulatud ja vestledud niiskeks. Topeltklaasi vahel, välimise klaasi sisekülge mööda voolavad alla suured ning jämedad veepiisad.
Ma istun lõpmatuserongi rappuvas vagunis ja vaatan aknast välja, sees hiliskevade ja varasuveigatsus. Suur hirm ka, et milline s e e suvi tuleb. Kuhu mind s e e suvi viib. Aga jopetut öist kõndimist uimastavate sirelite lõhnas, asfalteeritud pealinna tänavatel igatsen väga. Helitut puude kasvamist, õhtuste viimaste trammide kolinat, jaheda valge veini maitset, arutut flirti, kahte suudlust mereäärse hoovimaja prügikastide kõrval pool viis hommikul, ühte sassis juustega pead oma parema käe all, hilishommikust hambapesu oma maakoha õuemurul vaarikapõõsaste taga, kümmet head raamatut, froteerätikul tuule käes värisemist pärast esimest mereskäiku – igatsen väga.
Lõpmatuserong ligineb linnale. Maastik akende taga muutub üha arhitektuursemaks, tihenevad teed ning liiklus. Linnapiiri sildil on trükitähtedega kirjutatud TARTU. Astun korraks rongilt maha, et hingata oma suvede lemmiklinna õhku, rääkida oma heade sõpradega ning anda õhtul üks kontsert. Siis istun jälle lõpmatuserongile ja sõidan edasi. Järgmises vahepeatuses kohtume!

Kukkuva vihma kolinas on kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pikkune hetk

Kolmanda jaanuari öö vastu neljandat oli hästi kuum. Väljas oli kohutavalt lämbe, inimesed visklesid poolunes higistena tekkide all, polnud õhku ega und.
Kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pärast oled ennast alla laadinud. Oled kohale jõudnud.
Ärkad hommikul, suus viina maitse, jood voodi kõrval olevast jõhvikamahla pakist viimased lonksud ja üritad aru saada, kas jõudsid kohale, kus sa oled, kas see öö oli päris või mõtlesid sa selle välja, et elu oleks suurem kui film.
Kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pärast puhked nutma, sest sa oled kohale jõudnud. Sest sa oled end alla laadinud. Mu pisaratest saab meri.
Nende kaheksa minuti jooksul kõnnid puumajade rajooni majadevahelises vihmas, kuulad M83e ja saad aru, et sa ei mäleta möödunud ööst peaaegu mitte midagi.
Oli küll kuum, aga vist mitte päriselt, jõuti küll kohale, aga vist mitte sinna kuhu vaja.
Kuulad M83e ja mõtled, kas sa oled iseenda välja mõelnud või oled sa kellegi teise väljamõeldis. Kukkuva vihma käes. Kolmkümmend seitse sekundit aega otsusele jõuda.
Ja lõpuks tõmbad selle konksu oma südamest välja. Üks väikene täpp jääb järgi. Väljapoolt vaadates ei olegi nagu midagi väga aru saada. Ja seespool ei ole vaatajaid. Hingad kukkuvas vihmas. Raskelt, rahulikult ja aeglaselt. Sest sa oled kohale jõudnud. Mitte sinna kuhu tahtsid, aga keegi ei küsigi. Kukkuvas vihmas saab mu pisaratest meri. Meri on soolasem kui vihm. Kaheksa minutit ja kolmkümmend seitse sekundit.
Ja oled väga tänulik neile, kes sind selle kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi jooksul kinni hoidsid. Neile, kes ei lasknud sul kukkuda. Sest sealt ei oleks enam üles saanud.
Vihm lõpetab kukkumise. Kaheksast minutist saab tund, tunnist päev, päevast aasta, aastast elu. Ja vaatad on täppidega südant. Kas seal on veel vaba kohta kuhu üks konks lükata? Kas keegi jääks veel sinna kinni? Kas ta peab veel ühe konksu vastu?
Kukkumise lõpetanud vihma kolinakajas kukud korraks. Lööd põlved vastu halli asfalti marraskile. Korraks. Siis on minek. Otse edasi. Rahulikult ja aeglaselt. Oma täpilise südamega. Sest korraks oled sa jälle kohale jõudnud. Mis sest, et algusesse.

Tagasivaade tulevikku

Pikkamisi ja aeglaselt hämardub vanaaegne elutuba, seni kuni keegi lõikab noaga selle pimeduse läbi ning vajutab nimetissõrmega valguslülitit. Akna taga sajab mitmendat tundi lund. Lumehelveste mahakukkumise hääl seguneb toavaikuses kella tiksumise lõppematu rutiiniga. Kuskilt teadvuse sügavuse alumistest kihtidest tungivad läbi sõrmede valgele ekraanile aastalõpu viimased päevad ja läbi nende kogu viimane aasta. Parema käe nimetissõrm on puruks kukkunud taldrikukilluga lõhki tõmmatud ning kokkukasvav haav tuikab mustade klaviatuuriklahvidega kokkupuutel. Nagu süda tuikab möödunud aasta mälestustega kokkupuutel. Mõlemad on võrdses seisus, nad on puruks kukkunud taldrikukilluga lõhki tõmmatud, kasvavad saabuva aastaalguse uues lootuses kokku, visalt, aga järjekindlalt. Sõrmemuster ja südamemuster. Mõlema sees üks veidi kaardus arm – see aasta kakstuhat üksteist.

Selle aasta esimene hommik leidis meid kolmekesi diivanilt. Akna taga lendasid põlevad pürotehnilised sädemed. Äsja lõppenud aasta jääknähud. Peaaegu liikumatult lebasime ühises ajahetkes, milles oli korraga kõikide maailmade rõõm, kurbus ja üksildus. Kolm valutavat südant, kolm erinevat aegruumi segatuna üheks suureks aastaalguseks. Kolm üksindust, mis sulasid üheks suureks vaikivaks hetkeks. Need mõnekümned hääletud minutid, kus keegi ei rääkinud mitte midagi, mil kõike sai lugeda hingetõmmetest, kus krampidest haaratuna proovisime väljuda just lõppenud aastast, saada aru, mis meiega oli juhtunud, tulla sellest kõigest välja, et ei jääks ühtegi kaardus armi, jõuda kohale parematena kui aasta tagasi olime. Sina lamasid põlved lõua alla tõmmatuna, kaetud õhukese tekiga, värisedes külmast ja verd tilkuvast südamest. Sinust õhkus maailma kõige valusamat vaikust. Sa oli näost üleni valge ja kartsid kõige rohkem. Mina olin kukkunud diivani kõige nurgelisemasse sügavusse, olles just käinud ära ideaalses tulevikus, elanud pooleteise tunni jooksul läbi mitmete inimeste õnnelikud elud, olnud korraga aastas kakstuhat nelikümmend kolm ja siinsamas, uskudes täiuslikku ideaalsesse maailma, kus kõikide inimeste unistused olid täitunud. See oli maailma üks kõige ilusamaid muinasjutte, mida ma sulle jutustasin, kes sa olid uppunud mu sülle, kes sa olid haaratud mu käte vahele ja kes sa olid üleni kurbusesse kukkunud. See muinasjutt viis meid korraks tulevikku, sinna kuhu ma tahaksin kohe tagasi minna, kui tulevik oleks just selline nagu ma jutustasin. Kogu selles tulevikuõnnes haaras meid lõputu kurbus, sest kõik see ei lähe nii. Alati on kuskil mingi error. Aga me nägime seda korraks. Katsusime. Selles kõikihaaravas vaikuses istusid sina minu kõrval, me hoidsime tugevasti teineteise käest kinni ja keegi ei rääkinud mitte midagi. Sest kõik oli ammu öeldud. Oli öeldud möödunud aasta ja unistatud kõik eesolev. Ja siis kui sina seal teki all võtsid telefoni, see kõne kestis nagu oleks pussiga puuritud ajudesse, kõikide meie kõrvad verd tilkumas, siis kui sa rääkisid, siis kui meie kuulasime, sest meile oli samamoodi sinu kurbust vaja, et saaksime aru oma kurbusest, sest just äsja oli meid haaranud maailma suurim õnn. Õnnest tagasitulemise krampides, pea kaetud külma higiga, kuni lõpuks ümbritses mind vaikus, me kallistasime ja ma astusin öö läbi lund sadanud õue. Esimene tramm oli täis ööinimesi, kes eelmisest aastast uude sõitsid. Kui ma lõpuks oma magamistoas voodisse kukkusin, oli uue aasta esimene päike kohe tõusmas.

Siin ei lõppe veel mitte midagi. See oli alles uue aasta algus. Esimesed seitse tundi. Sellele eelnes kolmsada kuuskümmend viis päeva.

Mõni aasta möödub igavalt nagu maantee asfaldi hall. Kolmsada kuuskümmend seitse päeva tagasi, kui ma ärkasin esimese jaanuari pärastlõunal, päike just majade taha kukkunud, rebisin end välja sinu kummalisest alasti embusest, pea odavast šampanjast hullunud, ei osanud ma kunagi uskuda, mida see aasta endaga toob. Et ühest valusast suudlusest saab üks joovastav suudlus, selline, nagu oleks just loodud universum. Et ühest lämmatavast kurbusest saab selline rõõm, nagu just oleks sündinud maailm. Talv oli ootusärev, kevad oli tuim. Siis tuli suvi, mis ületas kõik maailma suved, oli sirelite ja armastuse suvi, sügis oli absurdne ning maailma kõige kurvem, hilissügis tuim ja varatalv selgeks tegev. Kuigi midagi ei ole selge, on need kolmsada kuuskümmend viis päeva olnud teistsugused kui varem. Lisaks sellele juhtus veel see ja siis veel see. Need on kõik olnud imelised asjad. Minu aasta on olnud imeline aasta. Aga ikka ei ole ma rahul. Sest need errorid, mis sees on, mis lõhuvad harmoonilist rahulolu, ei lase raulikult elada, need errorid, sest nad on sees, need errorid…

Ma sõidan kinnisilmi möödunud aastas. Tuiskan läbi lumede, läbi suveööde, läbi pimenenud elutubade, läbi õnnelike embuste, üle selle maja katuse, kus me vaatasime kuidas vanaaegsed pilved sõuavad üle linna, läbi valgete magamistubade, läbi palkmajade, läbi õdusate ööde ja õnnelike inimeste naeratuste, läbi varahommikuste arstikabinettide, läbi sõprade soojade südamete, läbi atmosfääride, sõnade, raamatute, unede, ulmade, hullumeelsuste, agooniate, kurbuste, nutmiste, apaatsuse, rahulikkuse, külma ja sooja, läbi inimeste. Praegu kõige rohkem tahaksin, et istuksime sinuga siin minu maamajas, ahjus põleb tuli ja meil on väga soe. Sa istud minu vastas tugitoolis ja võtad omal sokid jalast ja me paneme mõlemad oma jalad laua peale ja surume paljad jalatallad õrnalt kokku ning upume teineteise silmadesse. Korraks kaob kogu ümbritsev maailm ning keegi ei tuiska kellestki läbi. Õues kukub aeglaselt lumi pimenevale maale.

Selles muinasjutus mida ma sulle (ühele teisele sulle, sest “sinasid” on tänases jutus palju) aasta esimestel tundidel rääkisin, selles muinasjutus oli see pool, mis oli sinu muinasjutt – ja oli see pool, mis oli minu muinasjutt. Minu muinasjutt, kus me elasime selles kahekordses majas, kus olin mina ja olid sina ja olid sina. Ja olid nemad. Meie nemad.

Õhtu enne aastalõppu, kui me sinuga kinos käisime ja siis lunastust otsisime. Kui me istusime seal teisel korrusel selle ümmarguse laua ümber, kui meie sees mulises kõik kerglaselt ja surises soojalt ja kui me astusime külma vanalinna öösse ja kõndisime puumajade rajooni poole ja kus korraga haaras mind tänaval kogu maailma õnn ja me kallistasime väga ja astusime kahekesi minu juurde ja kui ma rääksin sulle nelja tunni jooksul kogu maailma armastusest, kui me õnnest väljumise krampides värisesime teineteisel käest kinni hoides, kui hommiku esimesed tunnid hakkasid kohale jõudma ja kui keha vajus magusates krampides voodisse, kui hilislõunal vaatasin ma möödunud aasta lemmikfilmide lemmikkohti. Ma veetsin aasta eelviimase öö koos sinuga, kuigi ma ei olnud üldse koos sinuga vaid hoopis sinuga. Aga minu peas ja minu südames olid sina. Me lendasime sooja ookeani kohal.

Õue on vahepeal hiilinud tumesinine pimedus. Läbi valge pitskardina on ähmaselt näha viimaste puude figuurid. Kohe seguneb õhtune pimedus raagus puude figuuridega ning öö tõmbab õuele koti pähe.

Aitäh sinule, sinule, sinule ja sinule viimase aasta eest. Ja sinule ka.

tema armastus põrkus ta nahalt tagasi

Ülelinnalise elektrikatkestuse ajal, kui linn seguneb vihma ja pudrulörtsiga, anduvad tuhanded inimesed teineteisele, tubade pimeduses, küünalde värisevas valguses, räägivad teineteist tühjaks ja joovad lõhnu ning ööd oma ümber. Kaamera lendab linna kohal. Ühes korteris teeb kollase käekellaga mees teisele pai. Tal on helekollane särk ja särav naeratus. Tema armastus peatub selle teise nahal. See teine ei suuda seda sisse lasta. Tema armastus põrkub ta nahalt tagasi ja kollane naeratus tuhmub.

Mingid filmid on nagu mingid võtmed. Sa vaatad neid aina ja aina ning nad keeravad su lukke lahti. Seinte tagant kostub kõmisevat bassi, hääletut dialoogi. Kaamera lendab linna kohal. Meie sees on alati üks õnnelik koht.

ja kuni lõpuks saabub hommik. valgus tabab viimaseid põlevaid elektrikatkestuseküünlaid
ja sa saad aru, et oled lõpuks suutnud lasta end sellest kõigest lahti
ja sa kuulad seda ühte ja kindlat lugu, mis laseb kõikidel mälestustel korraga su peale voolata
vaata mõnda seda pilti, fotot, ja mõtled, millal see sai tehtud
pärast esimest korda
kaamera lendab linna kohal
salvestab sadade inimeste elusid, nende, kes on eludega päri ja nende, kes veel ei ole
ja sa hingad korraks kergendunult, sest nüüd on tunne, et sügaviku põhi on möödas

Kaamera lendab linna kohal ja salvestab kõikide nende armastust, kelle armastus on teise nahalt tagasi põrkunud.
Kaamera lendab linna kohal ja salvestab kõikide nende armastus, kelle nahk on armastuse läbi lasknud.
Küll sellel kaameramehel on huvitav töö.

 

Oktoobrilõpu usus, lootuses ja armastuses.

Las ma trükin Sind siniseks!
ehk
Oh, kuidas need viiulid võivad siin novembri eelõhtul saagida. 

Kõigepealt mõjub see Beethoven juba minu köögilaual läpaka kõlaritest iroonilisena. Aga arvestades seda, et viimased kaks nädalat on mul kraanikausis kaks pesemata taldrikut, pudrupott, kolm kruusi ja peotäis nuge-kahvleid, tõenäoliselt peotäis orgaanilist elugi juba ning et ma pole täna ühtegi osa “Losti” veel vaadanud, võib endale korraks lubada seda kujutluspilti vaesest kirjanikust, kes toitub klassikalisest muusikast ja maksab elektriarveid natuuras. Veel kõndisin ma üle pika aja täna Laiast tänavast ida poole, olles unustanud et peale marsruudi Kalamaja-RIMI-Vanalinn üldse veel muud maailma olemas on. Teel kinno unustasin end kahel korral valgust vaatama. Esimene kord jäi pilk rippuma Raekoja platsi kohal olevatesse valgetesse ülikõrgetesse kiudpilvedesse, teine kord Nimeta baari vahetus läheduses veel korra taevasse jõllitama, korraks voolas peale imeline fotograafiline valgus ja soojus ning oli tunne, et viimastele augustilõppu kinni jäänud inimestele pakutakse paari järgijäänud lohutusepäeva. Kevadetunnet enne sünget ja sügavat talve. Ja tuli kohe meelde see Paavo luuletus, mille ta mulle öösel meili peale saatis ja mis lõppeb sõnadega: “august oh august / anna meile veel mõni nädal / et saaksime millestki kinni hoida / ja mitte libiseda / suurde tundmatkuusse“.

Õhtu on juba teistsugune, pärast kino, on juba selline tume ja ahne sügis, mis neelab oma põhjatu kurguga endasse veel viimasedki augustisse kinni jäänud inimesed. Inimesed, kes peaaegu ei mäletagi, et vahepeal on olnud terve september, terve oktoober. Inimesed, kes rebitakse läbi selle kahe malbe sügiskuu otsekui läbi mingi romantikaigatsusliku uneuima jahedasse ning porisesse novembrisse. Novembri esimene kannahoop makku, esimene külm kõrvakiil äratab neid lõpuks ometi üles sellest suvealguse sireliumast, vahetab pehkinud aju värske ja töötahtelise vastu. Novembri eelaimdus õhtuses Tammsaare pargis, kui jalutan kino lõppedes läbi siiski romantilise sügisõhtu, kus noored karjuvad keset pargi kõnniteeruute, et neil on täiesti savi sellest, kas keegi teine arvab minust midagi või mitte, nad rebivad end seltskonnast lahti, lootes, et keegi järele jookseb, aga keegi ei tule, visatakse vaid sapiseid märkusi ja klammerdudes Antoni kuju külge, nutetakse sügisöös kirjaniku sülle kogu oma nooruseagoonia, inimeste armastuse vajadus ja üksinduse hirm. Ja mina jalutan läbi selle vaheda sügisõhu, kogu aeg tunne, nagu kõikide inimeste mõtted ja hirmud oleksid voolanud tumepunase verena Tammsaare pargi pragunenud ruutudest laotud kõnniteele. Tänase õhtu värvid – selged ja lõhnatud. Krõbekollased tumedakstõmbunud vahtralehed inimeste mõttete ja hirmude tumepunase verega koos.

Aga alustada tahtsin ma hoopis hommikust, mitte jõuda enne algust kohe välja õhtustesse kolisevatesse trammidesse. Alustada tahtsin ma sellest, et ärkasin täna kaks ja pool tundi, et esmaspäev ei olnud kuigi lahke minu voodist välja ajamisega ja kui ma lõpuks üles sain ja keldrist oma pesu kuivatist tooma läksin ja kõik nagu oli, aga seda ühte ei olnud ja kui ma aru sain, et minu jalgratast ei olegi, ei voolanud mu peale ükski viha ega pahameel, sest oma sisimas ma teadsin, et Tallinnas varastatakse ikkagi lõpuks su jalgratas ära ja kui siis veel korterisse tagasi jõudes plahvatas laua peal nädal aega soojas seisnud kurgipurgi kaas sellise pauguga nagu keegi oleks revolvrist tulistanud, helistasin hetkegi kõhklemata politseisse ja palusin neil mõlemasse loosse selgust tuua.

Politsei tuligi, hindasin kainel pilgul prügikasti kõrval seisvaid tühje veinipudeleid. Naissoost politseitöötaja hindas ka. Aga teda huvitas pigem see, kas mu korter on kahest korterist kokku ehitatud või mis? Kõik sujus, sain oma viisteist allkirja antud ja mittelõhutud lukkudest tehti umbes 40 fotot. Teatrisse.

Kuskile kino ja teatri vahepeale, kuskile Kalamaja tänavatele peab veel jääma paar olukorrakirjeldust, just need, mille jaoks ma Beethoveni mängima panin, just need, mis saavad alguse mingitest ilusatest sõnumitest või ukse taha jäetud pudelitest, kirjadest, moosi- ja kurgipurkidest, veiniavajatest ja kookidest. Olukord, kus päev saab alguse alles lõunal, olles ära magatud mitu tundi tagasi rünnanud peavalu, kus läptop kleepub jalgade külge, kus minu külge kleepunud tunded ootavad seda jahedat novembrit, sest lõpuks ometi on neil tunnetel vaikselt tunne, et nad vist saavad endaga hakkama, sulavad minu küljest lahti. Mul on veel poolteist hooaega “Losti” vaadata. Siis saab läbi minu segane oktoober, siis algab uus aeg, uus õhk, uus armastus. Siis jookseme tormijooksuga puumajaderajooni tänavatele, tabame tüübi, kes varastas minu ratta, otsime neid, kes viivad meie hingerahu ja hingame sisse kainestavat novembrit.

Ent nüüd jääb usk, lootus, armatus, need kolm; aga suurim neist on armastus!
(Korintlastele 13:13)

Peale “Keti lõpp” lugemist. Suve lõpp.

oli mingi suvi, mis on pöördumatult kadunud
olid mingid inimesed, ajad, kohad, muusikad ja ööd
olid napakad ja imelikud
veidi ebaadekvaatsed naljad allapoole vööd
liiga avalikud naerud puude, põõsaste ja rohu suunas
idiootselt õnnelikud inimesed
kes järelemõtlemata ja süüvimata suhlasid suures segases suves
vanaaegsetel 80ndate fotokoloriidiga suvetänavatel
kõndisid suveseelikutes tütarlapsed
jäätis tilkumas asfaldile, käed kleepumas koorest ja vaniljest
juuksed lõhnamas vapruse ja adrenaliini järele
noored üheksateistaastased poisid mängisid kitarride peal indiet
tegid linnatänavatest youtube
“do you remember things once were different?”
garaažide pimedast sügavikust
praegu
kuhu inimesed on põgenenud pealevoolava sügise eest
kostab muusikat järgneva sõnumiga:
“for the good times now
let’s stick together
i’ll stick around
yeah i will rescue you”

see magus ja aeglane kitarr meenutab
iga suve kortsu ning kurdu
neid hetki kus me murdusime
neid hetki kus me naersime nii, et pisarad kukkusid pärlitena tagaaia rohule
neid hetki kus eresinise aeglase taeva all suudlesime esimest korda päriselt
ja seda hetke kus sa mõtlesid, et suvi on peaaegu läinud
ning nüüd jääb vaid usk, lootus, armastus, need kolm;
aga suurim neist on armastus!

peitsime end rannamändide pikkadesse venivatesse varjudesse…
nüüd jalutan tühjas mererannas
teadmata, kas kunagi kohtume tumedas sügises
kõikidel lõppude lõpus
maailmalõppude alguse tumedas eelaimduses
sinu jäljed liivas, päike kaotamas pead
vajudes päevade kaupa üha madalamale
lugesin praegu ühte väga head teksti
meenusid asjade lõpud
suve lõpp

Kõik, mis me vajame ellujäämiseks, on üks inimene, kes meid tõeliselt armastab.

Väljas on vihmade vihm.
Suured ja rasked veepiisad veerevad mööda aknaruute alla tänava poole.
Kõlarites mängib vanaaegne klaver. E-moll. Siis tuleb C-duur.
Ma tunnen kõrvade kaudu, kuidas luised koltunud klaveriklahvid sõrmede all klõbisevad.
Avaldavad kerget vastupanu, suruvad puidust haamreid vastu sadu klaverikeeli.
Tekitavad ebamaist muusikat, inimliku sisuga.
Väljas on vihmade vihm.
Kõlab nagu kõlab nagu kõlab nagu elu kõla.
Katan peoga oolongi tee tassi, mu peopessa tekib ümar tassisuurune veearu piiskadest sõõr.
Eluring.
Läbi täistibutanud vihmaklaasi paistavad tumesinised pilved punaste katuste taga. Paistab raske ja rahulik elu. Sügis.
Tapeet on klammerdunud seinte külge. Toa seinad kannavad endas sadu sosinaid. Nad mäletavad kõiki vestlusi, mis nende suunas on peetud.
Joon väga vaiksete sõõmudega helerohelist teed avarast madalast tassist.
See tass on avar ja madal nagu kogu möödunud suvi, kus varjusime sirelitesse, kus aias õitsesid kujuteldavad pärislilled, harilik heliotroop, hõbekakar, kõrge mätashari, lamav käokuld, padipõõsas ja rippuv metsvits.
Kõik on üks, üks imeilus maailm, üks suur laul, armastuse laul.
Täna lõhnavad mu käed antiigi järele. Möödunud aegade, puitmööbli, apteegikappide ja vanade raamatute vaniljelõhna järele.
Ja elu on kokku keerdunud nagu rohelise tee lehed, mis avavad end teistkordsel kuuma vee pealevalamisel.
Kohe algab teater. Etendus. Süttivad kümned eredad prožektorid ning vaatesaalis rõkatab naer.
Vahel on nii, et mõnel kukub pisar. Teater on tema sisu avaramaks muutnud ning kurbus voolab silmade kaudu välja.
Sest kõik, mis me vajame ellujäämiseks, on üks inimene, kes meid tõeliselt armastab.
Väljas on vihmade vihm.
Kõlab nagu kõlab nagu kõlab nagu elu kõla.
Väljas on vihmade vihmade vihm.

Need väikesed vaiksed koputused vastu aknaid, uksi ja südameid.

mingid õhtud
kui oled kodus uppunud filmi või raamatusse
veebi või veeni
kõlab tänavapoolse akna vastu selline mats, nagu keegi oleks sinna jalgratta visanud
kõhklen hetke, tõmban siis ruloo üles, akna taga on vaikus
avan akna, kummardun aknast välja
ja aknalaua alla, maja seina äärde on varjunud C. ja J.
naeravad oma huligaansuse üle
tulevad sisse, loovad korraks oma atmosfääri
korraga lõigatakse Kalamaja õhtuvaikus naeru ja absurdsustega, muusika ja jutuga
siis teinekord jälle
kui Kalamaja vaikus on naasnud, vihm krabiseb väga õrnalt välisele plekkaknalauale
kostab aiapoolse toa aknale vaikne mütsatus
lähen sinna, avan akna, O. seisab õhtuses vihmas
vahetame mõned sõnad
ja kui küsin, kas asja ka oli, ütleb O. et ei
ta lihtsalt tahtis teada anda, et ma ei ole üksi
siis vaatad, kuidas väga vaikne vihm sajab aglaselt tumerohelisele murule
see on see akendele koputamiste hetkede õnn
ja siis teinekord jälle
koputab seesama O., mu naabripoiss, uksele ja ulatab ühe plaadi
üteldes, et ta mõtles, et ma tahan seda kuulata
ning mul on tunne, et just seda ma praegu tahtsingi
– kõik need akendele ja ustele koputamise hetked
need inimesed, kes elavad siin, minu ümber ja minu sees
teevad mind õnnelikuks
üks väike vaikne mõte teise kohta
kõik need koputused
olgu need võõrad või tuttavad, L. või K. või C. või O. või ükskõik, mis tähestiku tähed
need annavad sulle aru
et sa ei ela enam anonüümses paneelrajooni üheksakordses konteinermajas
vaid siin
väikeses puumajade rajoonis
kus uste taha pannakse õunu, tomateid, suvikõrvitsaid
kus tuuakse plaate, luuakse akende kaudu lauseid
tullakse veini avama
paljajalu aeda ööd hingama

ja kui sul on ka sellest möödunust suvest maailma suurim emotsionaalne pohmell
sa oled taas kord veendunud, et SEDA ei tule vist mitte kunagi
seda suurt õnne ja lõpmatut armastust
kui kastan akna taga hakkab hirmuäratava aeglusega kollaseks minema
läbi sügispuude paistavad su köögi kapile ja pliidile erekollased päikeselaigud
laua serva pealt kukub kahvel
jääb õhku seisma
aeg peatub, et aru saada iseendast
teeb hetkelise pausi, samas liialt kõigesse süvenemata
sest sügis teeb kõiki nostalgiliseks
mööda põrandat roomab hiilides hingevalu
ja sa oled kadunud kuhugi
hallide sügispäevade ja tujutute poriste kõnniteede vahele
oled kinni oma mõtetes ja igatsustes
armastad alati liiga palju ja ei saa sellest kunagi lahti

ning siis nad koputavad
sinu sõbrad
akendele, ustele ja sinu südamele
sest nemad on olemas
isegi siis kui sina oled kurb ja ei suuda neid rõõmsaks teha
nutad hääletult elutoa diivanil
sügis heliseb akna taga
kuldne rõngas tiliseb
sa oled peaaegu kodus, aga natukene eemal
kuldne rõngas tiliseb…


Kuldne rõngas tilises!
Kui palju lootusi andsin ma noorena.
Kuldne rõngas tilises.
Õunapuud olid õides, õde mängis, kuldne rõngas tilises, maantee tolmas, päike leegitses, õunad langesid puist ja lõhkesid, tuba oli täis kollast kuma.
Kuldne rõngas tilises!
Ma olen ainult veel enese mälestus. Paljas uni, paljas viirastus. Ma olen hiljaksjäänud unistus, sest unistaja ise on juba ammu kadunud. Mu kannatus on ainult õhku jäänud ohe, nagu lehe värin, kui tuul on juba ammu vaikinud.
(Friedebert Tuglas “Kuldne rõngas”) 

kõikidele, kes koputavad,
ustele, akendele või südametele
on minu sees alati üks kummardus