Kukkuva vihma kolinas on kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pikkune hetk

Kolmanda jaanuari öö vastu neljandat oli hästi kuum. Väljas oli kohutavalt lämbe, inimesed visklesid poolunes higistena tekkide all, polnud õhku ega und.
Kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pärast oled ennast alla laadinud. Oled kohale jõudnud.
Ärkad hommikul, suus viina maitse, jood voodi kõrval olevast jõhvikamahla pakist viimased lonksud ja üritad aru saada, kas jõudsid kohale, kus sa oled, kas see öö oli päris või mõtlesid sa selle välja, et elu oleks suurem kui film.
Kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pärast puhked nutma, sest sa oled kohale jõudnud. Sest sa oled end alla laadinud. Mu pisaratest saab meri.
Nende kaheksa minuti jooksul kõnnid puumajade rajooni majadevahelises vihmas, kuulad M83e ja saad aru, et sa ei mäleta möödunud ööst peaaegu mitte midagi.
Oli küll kuum, aga vist mitte päriselt, jõuti küll kohale, aga vist mitte sinna kuhu vaja.
Kuulad M83e ja mõtled, kas sa oled iseenda välja mõelnud või oled sa kellegi teise väljamõeldis. Kukkuva vihma käes. Kolmkümmend seitse sekundit aega otsusele jõuda.
Ja lõpuks tõmbad selle konksu oma südamest välja. Üks väikene täpp jääb järgi. Väljapoolt vaadates ei olegi nagu midagi väga aru saada. Ja seespool ei ole vaatajaid. Hingad kukkuvas vihmas. Raskelt, rahulikult ja aeglaselt. Sest sa oled kohale jõudnud. Mitte sinna kuhu tahtsid, aga keegi ei küsigi. Kukkuvas vihmas saab mu pisaratest meri. Meri on soolasem kui vihm. Kaheksa minutit ja kolmkümmend seitse sekundit.
Ja oled väga tänulik neile, kes sind selle kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi jooksul kinni hoidsid. Neile, kes ei lasknud sul kukkuda. Sest sealt ei oleks enam üles saanud.
Vihm lõpetab kukkumise. Kaheksast minutist saab tund, tunnist päev, päevast aasta, aastast elu. Ja vaatad on täppidega südant. Kas seal on veel vaba kohta kuhu üks konks lükata? Kas keegi jääks veel sinna kinni? Kas ta peab veel ühe konksu vastu?
Kukkumise lõpetanud vihma kolinakajas kukud korraks. Lööd põlved vastu halli asfalti marraskile. Korraks. Siis on minek. Otse edasi. Rahulikult ja aeglaselt. Oma täpilise südamega. Sest korraks oled sa jälle kohale jõudnud. Mis sest, et algusesse.

Hetk

Kõikide magatud ööde raskus.
Kõikide kuulatud muusikate kergus.
Kõikide mahasadanud vihmade niiskus.
Kõikide hilishommikute sügisepimedus.
Langeb me peale.
Libiseb meist üle.
Heliseb me kohal.
Ja korraga oled aastas 2005, on teatrikooli teise kolmandiku lõpp, kangastuvad Draamateatri remondieelse maja koridoride lõhnad.
Siis sõidad mööda Eesti maanteid, õhtusel ajal bussiga, vaata aknast maailma kõige ilusamat päikeseloojangut ning unistad maailma kõige paremast elust.
Praegu sajab minu akna taga maailma kõige peenemat ja kurvemat vihma.
Puust majad kolisevad elada.
Ajataju on sassis. Magad liiga kaua, ärkad segasesse sügisesse. Sõnad on olulised.
Ma olen näinud viimasel ajal väga palju head kultuuri, kõike ei jõua kirja panna. Luban, et teen varsti kuu kokkuvõtte parimatest kultuuripaladest.

Kord oli üks hetk kümme aastat tagasi ja silla tõi tänasesse. Suvi, magus, hakkab lõppema.

Kuulan muusikat mida kuulasin kümme aastat tagasi. Et viia end tagasi sinna aega, kus olin veel mitte nii rumal ja nii. Aastatega peaksid inimesed ikka targemaks minema, mul on aga tunne, et muutun iga sekundiga rumalamaks. Kuskil on see 18-aastane just keskkooli lõpetanud poiss, kogu elu võimalused ees lahti, istumas Tartu välikohvikus päev enne ülikooli sisseastumiseksameid, kolme peale ees kuus õlut, sest oli ju ometi suvi ja tundus, et kogu Tartus antakse kõike vormis “kaks ühe hinnaga”. Ja nii me jõime lonksude haaval sisse seda õlut, vabanenud just 12 aastat kestnud koolist, elu uksed lahti ees. Kes kust sisse astus ja mis on nendest aastatega saanud, seda me praeguseks hetkeks teame juba hästi. Aga ikkagi tahaks olla vahel see 18-aastane poiss, kes kuulab Bluri, hüpates end suvise Tartu vahel “Charmless Man’i” saatel uueks, hulluks ja teiseks. Kellel on sees kõik maailma igatsused ja kelle eest on kõik teed lahti. Ja tagantjärele vaadates “ma ei teeks ühtegi asja teisiti”-väljend kõlaks jaburalt, sest on väga palju asju, mida ma teeks teisiti. On väga palju inimesi, kellele ma ütleks teisiti, aga see põhiline – see põhiline on ikka õigesti tehtud, ma usun.
Siiski tahaks! Alati tahaks. Tahaks mingeid asju olematuks teha ja mingeid asju ära kustutada, kuskilt taas puhta lehena alustada ja pesta maha kogu argipori, mille on tekitanud emotsioonide ja elamise suur dramaturgia. Ja vahel on tunne, et elad kellegi teise elu, kellegi vale inimese elu, sest kas siis iseenda elu elamine saab tekitada nii suurt piina. Aga seda mõtled ju ainult vahel. Mäletad ju neid rõõmuhulle hetki, kus sa olid veendunud, et eladki maailma kõige paremat elu. Ilma selleta ei ole teist, ilma tusata rõõmu, ilma vaimustuseta ükskõiksust.
Täna on korraks selline tunne, et kohale on jõudnud kogu suve kogunenud pohmell. Elu- ja suvepohmell. Oled selles teisipäevas nagu mingis sinises esmaspäevas, keha väriseb linade vahel, ärgata on valus, ärkad, sööd hommikust, käid dušši all, lähed magama tagasi, sest ärkvelolek tundub hullem kui uni, vajud ebamäärasesse limbosse une ja aja piirimaile sülg voolamas möödunud nädalate läbimõeldud ja mõtlemata mõtetele, ärkad uuesti sellesse päeva, mitmendat korda, ikka on juulikuu jääknähud, suus tunned vaikselt kopitama hakkava suve maitset, sest kõik on nii nagu oleks vaadanud mitu filmi, elanud end kellegi teise eludesse, ja oledki vaadanud mitu filmi, ühe päeva jooksul kolm järjest, erinevate emotsioonidega, kukud ja upud raamatutesse, filmidesse, nutad ja naerad neid vaadates ja lugedes. Üritad teiste sõnadest leida iseennast, saada aru sellest, kus sa oled, mis limbo see tegelikult on ja nii edasi. Mõtled. Mõtled, et ja nii edasi. Mismõttes, kuhu edasi? Kui täna ongi selline tunne, et suvi lõppes siin, sa jooksed peaga vastu tupiktänava telliskiviseina. Mööda tavalise linna halle kleepuvaid asfaltteid, piduõhtute õlu ja siider on voolanud tänavaile, välja oksendatud elamise talumatu kergus kraabib jalataldade all, tänavanurgad haisevad pühapäevahommikuti elu hammasrataste vahele jäänud inimeste järel.
Siis, jälle mitu hommikut hiljem, võib-olla isegi täna, istud oma puumajaderajooni korteris ja kujutad siia diivanile, laua äärde ja põrandale istuma need inimesed, keda sa oled armastanud ja keda sa armastad. Kui mitmele julged sa otsa vaadata, tunnistada, et ma armastan Sind. Kui mitmele sa oled seda reaalselt elus öelnud ja miks nii vähestele? Kas teisel ei ole õigus teada, et mina armastan teda? Ma vaatan neid inimesi, kes siin minu toas istuvad, neid, kellele ma olen öelnud, neid kellele ma ei ole öelnud ja neid, kes on mulle öelnud. Elatud elu olematuks muuta ei saa. Saab parandada ja paigata, aga kui korra oled juba käärid sisse löönud, siis arm jääb alatiseks näha. Ja neid kujuteldavaid inimesi oma toas vaadates, loodad, et oled neile väga vähe haiget teinud. Loodad, et nemad ei ole pidanud minu pärast kannatama, sest see oleks valus. Palju valusam on teadmine, et keegi kannatab sinu pärast kui see, et sa ise kannatad.
Ja kui jälle sõidab akna tagant mööda see punane kahekordne pealinnatuuri buss, siis tunnen end loomana puuris, klaasist loomaaias.
Eile käisin kinos. Täna lähen treileri pärast kinno. Eilse filmi ees oli treiler nii, et tahtsin isegi kohe õhtul seda teist filmi vaadata, aga õhtu tõi hoopis kolmanda filmi ja ma elangi viimasel ajal oma elu filmides ja raamatutes, sest nii on vist kergem.
Täna tahan, et reaalsus virutaks oma tikk-kontsaga mulle pähe, põrutaks lahti oma kontsapleki ja siis me lapiksime seda. Magamistoa voodis on lahti teine arvuti. Seal kirjutan lühijuttu. Vahepeal käisin poes makarone ostmas. Sellel on otsene seos lühijutuga. Sõingi makarone ja kirjutan hoopis siia vahelduseks nüüd, kõrvus kumisemas kümne aasta tagune lemmikmuusika.
Ma tean, et kusagil on kõikidele küsimustele vastused.
Ma tean, et ükskord jõuab kätte meie unistuste elu.
Ma tean, et olgu öö nii pime kui tahes, olgu päev nii ere kui tahes, olgu elamine nii talumatult kerge kui tahes, aga ikkagi armastan. Valikuteta, vahendeid valimata. Elu. Muusikat. Sõnu. Teatrit. Inimesi.

ME KÕIK SAAME SIRELIPUUDEKS

me saame sirelipuudeks
liblika tiivaluudeks
kui kõik jõuab lõpuni

kui aeg kasvab läbi me luudest
me kõik saame sirelipuudeks

venib aeg nagu aeglane siirup
haihtub õhku kui ööhõõguv viiruk

on rammestav kollane õhtu

ja pääsukesed sellel suvel
teevad teist korda pesa
kiigutab õhtune tuul
tumelillade flokside õisi

kui aeg kasvab läbi me luudest
me kõik saame sirelipuudeks

saan nii suureks kui suudan ja
halva siis headuseks muudan ma
nii kõigile – seaduseks

ja aeg kasvab läbi me luudest
me kõik saame sirelipuudeks

26. juuli 2010

Tere hommikust! Tulgu Sul ilus päev.

Vahel ma usun, et suudan ärgata vara,
noh nagu näiteks täna.
Ja istuda pimedasse liinibussi, kiruda külma ja uneleda katkenud unesid.
Külmetada kõnniteedel ja tänavatel libiseda.
Visiteerida raviasutusi ja põrkuda esimeste koristajatega.
Siis leida imeline kohvik, omleteerida ja kohviteerida.
Vahel ma tõesti tahaks ärgata vara,
süüa rahulikult maailma parimaid omlette,
hakata taas jooma kohvi,
lugeda läbi kõik värsked ajalehed,
kirjutada valmis oma romaan,
jalutada hommikuse linna päikesetõusus punavate majakatustega tänavatel,
emmata jahedust ja jalutavaid koeri,
tunda seda, et aega on nõnda palju ja palju on juba ära tehtud.
Vahel ma tõesti tahaks seda kõike,
jõuda teatrisse siis,
kui põrandad on alles koristaja lapist märjad,
kui valvelaud võtab välja esimesi kabinetivõtmeid
ja vaatab salaja “Terevisiooni”,
kui hommik on alles noor ja on tunne
et tulebki maailma kõige parem päev.
Vahel ma õnneks saangi seda teha,
aga teate ju isegi, millal see teatriinimese tööpäev lõppeb.
Ja millal siis veel magama saab.
Ja iga päev ei saa neljatunnise unega hakkama.
Tere hommikust! Tulgu Sul ilus päev.