Silt: aeg

Kuulan muusikat mida kuulasin kümme aastat tagasi. Et viia end tagasi sinna aega, kus olin veel mitte nii rumal ja nii. Aastatega peaksid inimesed ikka targemaks minema, mul on aga tunne, et muutun iga sekundiga rumalamaks. Kuskil on see 18-aastane just keskkooli lõpetanud poiss, kogu elu võimalused ees lahti, istumas Tartu välikohvikus päev enne ülikooli sisseastumiseksameid, kolme peale ees kuus õlut, sest oli ju ometi suvi ja tundus, et kogu Tartus antakse kõike vormis “kaks ühe hinnaga”. Ja nii me jõime lonksude haaval sisse seda õlut, vabanenud just 12 aastat kestnud koolist, elu uksed lahti ees. Kes kust sisse astus ja mis on nendest aastatega saanud, seda me praeguseks hetkeks teame juba hästi. Aga ikkagi tahaks olla vahel see 18-aastane poiss, kes kuulab Bluri, hüpates end suvise Tartu vahel “Charmless Man’i” saatel uueks, hulluks ja teiseks. Kellel on sees kõik maailma igatsused ja kelle eest on kõik teed lahti. Ja tagantjärele vaadates “ma ei teeks ühtegi asja teisiti”-väljend kõlaks jaburalt, sest on väga palju asju, mida ma teeks teisiti. On väga palju inimesi, kellele ma ütleks teisiti, aga see põhiline – see põhiline on ikka õigesti tehtud, ma usun.
Siiski tahaks! Alati tahaks. Tahaks mingeid asju olematuks teha ja mingeid asju ära kustutada, kuskilt taas puhta lehena alustada ja pesta maha kogu argipori, mille on tekitanud emotsioonide ja elamise suur dramaturgia. Ja vahel on tunne, et elad kellegi teise elu, kellegi vale inimese elu, sest kas siis iseenda elu elamine saab tekitada nii suurt piina. Aga seda mõtled ju ainult vahel. Mäletad ju neid rõõmuhulle hetki, kus sa olid veendunud, et eladki maailma kõige paremat elu. Ilma selleta ei ole teist, ilma tusata rõõmu, ilma vaimustuseta ükskõiksust.
Täna on korraks selline tunne, et kohale on jõudnud kogu suve kogunenud pohmell. Elu- ja suvepohmell. Oled selles teisipäevas nagu mingis sinises esmaspäevas, keha väriseb linade vahel, ärgata on valus, ärkad, sööd hommikust, käid dušši all, lähed magama tagasi, sest ärkvelolek tundub hullem kui uni, vajud ebamäärasesse limbosse une ja aja piirimaile sülg voolamas möödunud nädalate läbimõeldud ja mõtlemata mõtetele, ärkad uuesti sellesse päeva, mitmendat korda, ikka on juulikuu jääknähud, suus tunned vaikselt kopitama hakkava suve maitset, sest kõik on nii nagu oleks vaadanud mitu filmi, elanud end kellegi teise eludesse, ja oledki vaadanud mitu filmi, ühe päeva jooksul kolm järjest, erinevate emotsioonidega, kukud ja upud raamatutesse, filmidesse, nutad ja naerad neid vaadates ja lugedes. Üritad teiste sõnadest leida iseennast, saada aru sellest, kus sa oled, mis limbo see tegelikult on ja nii edasi. Mõtled. Mõtled, et ja nii edasi. Mismõttes, kuhu edasi? Kui täna ongi selline tunne, et suvi lõppes siin, sa jooksed peaga vastu tupiktänava telliskiviseina. Mööda tavalise linna halle kleepuvaid asfaltteid, piduõhtute õlu ja siider on voolanud tänavaile, välja oksendatud elamise talumatu kergus kraabib jalataldade all, tänavanurgad haisevad pühapäevahommikuti elu hammasrataste vahele jäänud inimeste järel.
Siis, jälle mitu hommikut hiljem, võib-olla isegi täna, istud oma puumajaderajooni korteris ja kujutad siia diivanile, laua äärde ja põrandale istuma need inimesed, keda sa oled armastanud ja keda sa armastad. Kui mitmele julged sa otsa vaadata, tunnistada, et ma armastan Sind. Kui mitmele sa oled seda reaalselt elus öelnud ja miks nii vähestele? Kas teisel ei ole õigus teada, et mina armastan teda? Ma vaatan neid inimesi, kes siin minu toas istuvad, neid, kellele ma olen öelnud, neid kellele ma ei ole öelnud ja neid, kes on mulle öelnud. Elatud elu olematuks muuta ei saa. Saab parandada ja paigata, aga kui korra oled juba käärid sisse löönud, siis arm jääb alatiseks näha. Ja neid kujuteldavaid inimesi oma toas vaadates, loodad, et oled neile väga vähe haiget teinud. Loodad, et nemad ei ole pidanud minu pärast kannatama, sest see oleks valus. Palju valusam on teadmine, et keegi kannatab sinu pärast kui see, et sa ise kannatad.
Ja kui jälle sõidab akna tagant mööda see punane kahekordne pealinnatuuri buss, siis tunnen end loomana puuris, klaasist loomaaias.
Eile käisin kinos. Täna lähen treileri pärast kinno. Eilse filmi ees oli treiler nii, et tahtsin isegi kohe õhtul seda teist filmi vaadata, aga õhtu tõi hoopis kolmanda filmi ja ma elangi viimasel ajal oma elu filmides ja raamatutes, sest nii on vist kergem.
Täna tahan, et reaalsus virutaks oma tikk-kontsaga mulle pähe, põrutaks lahti oma kontsapleki ja siis me lapiksime seda. Magamistoa voodis on lahti teine arvuti. Seal kirjutan lühijuttu. Vahepeal käisin poes makarone ostmas. Sellel on otsene seos lühijutuga. Sõingi makarone ja kirjutan hoopis siia vahelduseks nüüd, kõrvus kumisemas kümne aasta tagune lemmikmuusika.
Ma tean, et kusagil on kõikidele küsimustele vastused.
Ma tean, et ükskord jõuab kätte meie unistuste elu.
Ma tean, et olgu öö nii pime kui tahes, olgu päev nii ere kui tahes, olgu elamine nii talumatult kerge kui tahes, aga ikkagi armastan. Valikuteta, vahendeid valimata. Elu. Muusikat. Sõnu. Teatrit. Inimesi.