Väikene elevus sees astusime kokakoolaplaasa esimese saali poole. Saaliteenindajad ulatasid uhkusega kolmdee prille, valged kindad käes. Piletid olime Priiduga üsna taharitta valinud. Pärast tiitrite ajal katsetasime esimesi ridu ka ja ütleme ausalt, eestpoolt on see 3d sügavam ja vahvam.
Siis tuli 3d treiler ja me mõlemad ehmatasime kui meile vett näkku visati. Ja midagi veel näkku lendas. See oli päris vahva. Mina panin kolmdee prillid oma tavaprillide peale ja sai vaadata küll. Aga “U2 3D” oli iseenesest üsna igav. Effekti oli vähe ning mina suutsin vahepeal isegi tukkuma jääda. Kuigi heli oli üle mõistuse kõva. Ukse peal jagati isegi kõrvatroppe ja tagantjärele tundub, et pidanuks kasutama. Oleks ehk end õhtusest peavalust säästnud. Miks see heli neil ikka üle mõistuse kõva on…
Ja siis sirutusid mikrofonid ja kitarrid ja inimmassi käed aeg-ajalt meie poole. Ja vahepeal oli päris vahvat graafikat. Aga kontsert oli ikka kontsert. Mitte film ega dokumentaal. Ja igav hakkas. Järgmisena ootame seda 3d seiklusfilmi ning vaatame eestpoolt. Siis annan teada, kas sisuga kolmdee köidab.
Silmad on veidi valusad ja pea ja kõrvad ka. Isegi veidi paha on olla. Nii et need on esimese kolmdee kõrvalnähud. Aga hetkekski ei kahetse, et mindud sai. See kontsert oleks võinud ainult 15 minutit kesta. Siis oleks mõnus olnud.