— veiko.ajaveeb

Ülelinnalise elektrikatkestuse ajal, kui linn seguneb vihma ja pudrulörtsiga, anduvad tuhanded inimesed teineteisele, tubade pimeduses, küünalde värisevas valguses, räägivad teineteist tühjaks ja joovad lõhnu ning ööd oma ümber. Kaamera lendab linna kohal. Ühes korteris teeb kollase käekellaga mees teisele pai. Tal on helekollane särk ja särav naeratus. Tema armastus peatub selle teise nahal. See teine ei suuda seda sisse lasta. Tema armastus põrkub ta nahalt tagasi ja kollane naeratus tuhmub.

Mingid filmid on nagu mingid võtmed. Sa vaatad neid aina ja aina ning nad keeravad su lukke lahti. Seinte tagant kostub kõmisevat bassi, hääletut dialoogi. Kaamera lendab linna kohal. Meie sees on alati üks õnnelik koht.

ja kuni lõpuks saabub hommik. valgus tabab viimaseid põlevaid elektrikatkestuseküünlaid
ja sa saad aru, et oled lõpuks suutnud lasta end sellest kõigest lahti
ja sa kuulad seda ühte ja kindlat lugu, mis laseb kõikidel mälestustel korraga su peale voolata
vaata mõnda seda pilti, fotot, ja mõtled, millal see sai tehtud
pärast esimest korda
kaamera lendab linna kohal
salvestab sadade inimeste elusid, nende, kes on eludega päri ja nende, kes veel ei ole
ja sa hingad korraks kergendunult, sest nüüd on tunne, et sügaviku põhi on möödas

Kaamera lendab linna kohal ja salvestab kõikide nende armastust, kelle armastus on teise nahalt tagasi põrkunud.
Kaamera lendab linna kohal ja salvestab kõikide nende armastus, kelle nahk on armastuse läbi lasknud.
Küll sellel kaameramehel on huvitav töö.

 

püsiviide

Las ma trükin Sind siniseks!
ehk
Oh, kuidas need viiulid võivad siin novembri eelõhtul saagida. 

Kõigepealt mõjub see Beethoven juba minu köögilaual läpaka kõlaritest iroonilisena. Aga arvestades seda, et viimased kaks nädalat on mul kraanikausis kaks pesemata taldrikut, pudrupott, kolm kruusi ja peotäis nuge-kahvleid, tõenäoliselt peotäis orgaanilist elugi juba ning et ma pole täna ühtegi osa “Losti” veel vaadanud, võib endale korraks lubada seda kujutluspilti vaesest kirjanikust, kes toitub klassikalisest muusikast ja maksab elektriarveid natuuras. Veel kõndisin ma üle pika aja täna Laiast tänavast ida poole, olles unustanud et peale marsruudi Kalamaja-RIMI-Vanalinn üldse veel muud maailma olemas on. Teel kinno unustasin end kahel korral valgust vaatama. Esimene kord jäi pilk rippuma Raekoja platsi kohal olevatesse valgetesse ülikõrgetesse kiudpilvedesse, teine kord Nimeta baari vahetus läheduses veel korra taevasse jõllitama, korraks voolas peale imeline fotograafiline valgus ja soojus ning oli tunne, et viimastele augustilõppu kinni jäänud inimestele pakutakse paari järgijäänud lohutusepäeva. Kevadetunnet enne sünget ja sügavat talve. Ja tuli kohe meelde see Paavo luuletus, mille ta mulle öösel meili peale saatis ja mis lõppeb sõnadega: “august oh august / anna meile veel mõni nädal / et saaksime millestki kinni hoida / ja mitte libiseda / suurde tundmatkuusse“.

Õhtu on juba teistsugune, pärast kino, on juba selline tume ja ahne sügis, mis neelab oma põhjatu kurguga endasse veel viimasedki augustisse kinni jäänud inimesed. Inimesed, kes peaaegu ei mäletagi, et vahepeal on olnud terve september, terve oktoober. Inimesed, kes rebitakse läbi selle kahe malbe sügiskuu otsekui läbi mingi romantikaigatsusliku uneuima jahedasse ning porisesse novembrisse. Novembri esimene kannahoop makku, esimene külm kõrvakiil äratab neid lõpuks ometi üles sellest suvealguse sireliumast, vahetab pehkinud aju värske ja töötahtelise vastu. Novembri eelaimdus õhtuses Tammsaare pargis, kui jalutan kino lõppedes läbi siiski romantilise sügisõhtu, kus noored karjuvad keset pargi kõnniteeruute, et neil on täiesti savi sellest, kas keegi teine arvab minust midagi või mitte, nad rebivad end seltskonnast lahti, lootes, et keegi järele jookseb, aga keegi ei tule, visatakse vaid sapiseid märkusi ja klammerdudes Antoni kuju külge, nutetakse sügisöös kirjaniku sülle kogu oma nooruseagoonia, inimeste armastuse vajadus ja üksinduse hirm. Ja mina jalutan läbi selle vaheda sügisõhu, kogu aeg tunne, nagu kõikide inimeste mõtted ja hirmud oleksid voolanud tumepunase verena Tammsaare pargi pragunenud ruutudest laotud kõnniteele. Tänase õhtu värvid – selged ja lõhnatud. Krõbekollased tumedakstõmbunud vahtralehed inimeste mõttete ja hirmude tumepunase verega koos.

Aga alustada tahtsin ma hoopis hommikust, mitte jõuda enne algust kohe välja õhtustesse kolisevatesse trammidesse. Alustada tahtsin ma sellest, et ärkasin täna kaks ja pool tundi, et esmaspäev ei olnud kuigi lahke minu voodist välja ajamisega ja kui ma lõpuks üles sain ja keldrist oma pesu kuivatist tooma läksin ja kõik nagu oli, aga seda ühte ei olnud ja kui ma aru sain, et minu jalgratast ei olegi, ei voolanud mu peale ükski viha ega pahameel, sest oma sisimas ma teadsin, et Tallinnas varastatakse ikkagi lõpuks su jalgratas ära ja kui siis veel korterisse tagasi jõudes plahvatas laua peal nädal aega soojas seisnud kurgipurgi kaas sellise pauguga nagu keegi oleks revolvrist tulistanud, helistasin hetkegi kõhklemata politseisse ja palusin neil mõlemasse loosse selgust tuua.

Politsei tuligi, hindasin kainel pilgul prügikasti kõrval seisvaid tühje veinipudeleid. Naissoost politseitöötaja hindas ka. Aga teda huvitas pigem see, kas mu korter on kahest korterist kokku ehitatud või mis? Kõik sujus, sain oma viisteist allkirja antud ja mittelõhutud lukkudest tehti umbes 40 fotot. Teatrisse.

Kuskile kino ja teatri vahepeale, kuskile Kalamaja tänavatele peab veel jääma paar olukorrakirjeldust, just need, mille jaoks ma Beethoveni mängima panin, just need, mis saavad alguse mingitest ilusatest sõnumitest või ukse taha jäetud pudelitest, kirjadest, moosi- ja kurgipurkidest, veiniavajatest ja kookidest. Olukord, kus päev saab alguse alles lõunal, olles ära magatud mitu tundi tagasi rünnanud peavalu, kus läptop kleepub jalgade külge, kus minu külge kleepunud tunded ootavad seda jahedat novembrit, sest lõpuks ometi on neil tunnetel vaikselt tunne, et nad vist saavad endaga hakkama, sulavad minu küljest lahti. Mul on veel poolteist hooaega “Losti” vaadata. Siis saab läbi minu segane oktoober, siis algab uus aeg, uus õhk, uus armastus. Siis jookseme tormijooksuga puumajaderajooni tänavatele, tabame tüübi, kes varastas minu ratta, otsime neid, kes viivad meie hingerahu ja hingame sisse kainestavat novembrit.

Ent nüüd jääb usk, lootus, armatus, need kolm; aga suurim neist on armastus!
(Korintlastele 13:13)

püsiviide

oli mingi suvi, mis on pöördumatult kadunud
olid mingid inimesed, ajad, kohad, muusikad ja ööd
olid napakad ja imelikud
veidi ebaadekvaatsed naljad allapoole vööd
liiga avalikud naerud puude, põõsaste ja rohu suunas
idiootselt õnnelikud inimesed
kes järelemõtlemata ja süüvimata suhlasid suures segases suves
vanaaegsetel 80ndate fotokoloriidiga suvetänavatel
kõndisid suveseelikutes tütarlapsed
jäätis tilkumas asfaldile, käed kleepumas koorest ja vaniljest
juuksed lõhnamas vapruse ja adrenaliini järele
noored üheksateistaastased poisid mängisid kitarride peal indiet
tegid linnatänavatest youtube
“do you remember things once were different?”
garaažide pimedast sügavikust
praegu
kuhu inimesed on põgenenud pealevoolava sügise eest
kostab muusikat järgneva sõnumiga:
“for the good times now
let’s stick together
i’ll stick around
yeah i will rescue you”

see magus ja aeglane kitarr meenutab
iga suve kortsu ning kurdu
neid hetki kus me murdusime
neid hetki kus me naersime nii, et pisarad kukkusid pärlitena tagaaia rohule
neid hetki kus eresinise aeglase taeva all suudlesime esimest korda päriselt
ja seda hetke kus sa mõtlesid, et suvi on peaaegu läinud
ning nüüd jääb vaid usk, lootus, armastus, need kolm;
aga suurim neist on armastus!

peitsime end rannamändide pikkadesse venivatesse varjudesse…
nüüd jalutan tühjas mererannas
teadmata, kas kunagi kohtume tumedas sügises
kõikidel lõppude lõpus
maailmalõppude alguse tumedas eelaimduses
sinu jäljed liivas, päike kaotamas pead
vajudes päevade kaupa üha madalamale
lugesin praegu ühte väga head teksti
meenusid asjade lõpud
suve lõpp

püsiviide

Väljas on vihmade vihm.
Suured ja rasked veepiisad veerevad mööda aknaruute alla tänava poole.
Kõlarites mängib vanaaegne klaver. E-moll. Siis tuleb C-duur.
Ma tunnen kõrvade kaudu, kuidas luised koltunud klaveriklahvid sõrmede all klõbisevad.
Avaldavad kerget vastupanu, suruvad puidust haamreid vastu sadu klaverikeeli.
Tekitavad ebamaist muusikat, inimliku sisuga.
Väljas on vihmade vihm.
Kõlab nagu kõlab nagu kõlab nagu elu kõla.
Katan peoga oolongi tee tassi, mu peopessa tekib ümar tassisuurune veearu piiskadest sõõr.
Eluring.
Läbi täistibutanud vihmaklaasi paistavad tumesinised pilved punaste katuste taga. Paistab raske ja rahulik elu. Sügis.
Tapeet on klammerdunud seinte külge. Toa seinad kannavad endas sadu sosinaid. Nad mäletavad kõiki vestlusi, mis nende suunas on peetud.
Joon väga vaiksete sõõmudega helerohelist teed avarast madalast tassist.
See tass on avar ja madal nagu kogu möödunud suvi, kus varjusime sirelitesse, kus aias õitsesid kujuteldavad pärislilled, harilik heliotroop, hõbekakar, kõrge mätashari, lamav käokuld, padipõõsas ja rippuv metsvits.
Kõik on üks, üks imeilus maailm, üks suur laul, armastuse laul.
Täna lõhnavad mu käed antiigi järele. Möödunud aegade, puitmööbli, apteegikappide ja vanade raamatute vaniljelõhna järele.
Ja elu on kokku keerdunud nagu rohelise tee lehed, mis avavad end teistkordsel kuuma vee pealevalamisel.
Kohe algab teater. Etendus. Süttivad kümned eredad prožektorid ning vaatesaalis rõkatab naer.
Vahel on nii, et mõnel kukub pisar. Teater on tema sisu avaramaks muutnud ning kurbus voolab silmade kaudu välja.
Sest kõik, mis me vajame ellujäämiseks, on üks inimene, kes meid tõeliselt armastab.
Väljas on vihmade vihm.
Kõlab nagu kõlab nagu kõlab nagu elu kõla.
Väljas on vihmade vihmade vihm.

püsiviide

Eile oli hullem. Kindlasti. Iga uus päev loob ümber ja sisse suurema kaitsekihi, iga poolunes unenägude käes räheldud öö loob sirgema sisu. Uus päev on igav. Tänane, hall, septembriunustusest oktoobritõelisusesse roomanud sügis, väljutab tänavatele pruuni ja tumekollast, vahtralehed kõdunevad poris, asfalt peegeldab tuhkhalli sisutut taevast, trammid kolisevad ajatus aegluses mööda kindlaks määratud marsruute. Sinu elu on hiiglaslik romaan, kõikide linna kirikutornide kõrgune, romaan, mööda mille lehekülgi roomad ja ronid, hoides kinni üksikuist hirmutav-suurtest tähtedest, aadest, kõhhidest ja üüdest.
Siis eemaldud korra linnast, tänavatest ja porist. Tõused majade kohale nagu suur ja valge kirjatuvi, nokas postkaart iseendale. Postkaardi saajaks Sina Ise. Nõudmiseni. Ja kaardile on kirjutatud öösel sõbra käest laenatud laused. “See väike lubav (pseudo)lootusekiir on kui pisike peer suures tormis. Üksinduste nimel, hurraa!”. Lendad, sadu kilomeetreid metsade, küngaste ja põldude kohal, all libisemas mööda tumehallid järved kui sajad tuhmid silmad, sisust tühjad. Maandud taas linnas, üsna Kalamaja äärepiirimaal. On eilne õhtu. Surud käed sügavale püksitaskusse, tuul ja külm on. Kõnnid pea õlgade vahel mööda Soo tänavat üles linna poole. Pimedas kella üheksases õhtuses linnas käivad inimesed veidi kühmus, kartes teineteisele otsa vaadata. Leheliga. Sügisetühjus. Siis helendab Põhja puiestee alguses ostukeskus kui lunastus pimekollases õhtus. Suured rohelised voldilised kassakollid sisestavad kaupade triipkoode, teevad tudišpiip ja võtavad magnetribalt raha. Ostukeskuse sära sülitab sind tagasi pimekollasesse, kõnnid, näpud kiirtoidust rasvased, haarad bensiinijaamast ühe kakao ja sukeldud mahajäetud Linnahalli administratsiooni uksest sisse ja leiad end korraga sügiskülmalt hiigellavalt, kus on küünaldega õhtusöögilaud, elektriklaver ja kitarr. Head inimesed ja suur lõputu tühjus ning pimedus. Vähesed elektrilambid kaotavad hetkeks oma sära ja valgus väriseb nagu mõnes liiga stiilses õudusfilmis. Muusika. Noored inimesed. Siirad mõtted.
Südaööeelne tramm logistab mind Kalamajja tagasi. Korteri õhtuvaikuses voolab kõrist alla üks klaas punast veini ja vajud linade vahele, tekkide ja patjade kaitsvas varjus rahutusse poolunne, kus sügisest saab talv, kus inimesed surevad ja ärkavad ellu, kus…

“Sa oled peaaegu kohal,” teatab Hiina restorani õnneküpsisest saadud õnn. Võib-olla see ongi õnn. Võib-olla ma olengi kohal. Peaaegu.

Pärt Uusbergi muusika puhastab hinge praegu. Kýrie, eléison; Christe, eléison;
Kõik on üks. Üks imeilus maailm. Üks suur laul. Armastuse laul.

püsiviide

Kui oled hommikust õhtuni kleepunud oma elutoa diivani külge, süles filmid inimestest, kes surevad, nutavad ja suudlevad, oled kogu maailma ebatõelisuse eest varjunud nelja seina vahele, ümber tekk ja oma kodu lõhn, tahtmata rääkida või suhelda kellegagi, sest sealt võib alata uus sügavik, tume ja põhjatu. Loomulikult unistad maailma kõige ilusamatest eludest, aga pead leppima sellega, mis on. Vaatad enda sisse, kaotad end ära, lahustud tuhandeks killuks, sellesse ülipikka väljamõeldud ellu, mis su arvutiekraanilt paistab. Kirjutad kirju, mida keegi ei loe. Kirjutad kirju ja siis saad ühel hetkel aru, et saadad neid iseendale, nagu selles imepärases lapsepõlvemultikas “Naksitrallid”, kus Muhv laua all nuttes iseenda kirju luges. Kui oled värsket õhku hinganud vaid 11 minutit, käies nurgapoes mahla, saia ja juustu ostmas, kui puumajaderajooni öö hakkab sind just endasse haarama, kostab uksele hiirvaikne arglik koputus. Ja majanaaber, kes pole kolme kuu jooksul Tallinnasse sattunud, seisab veidi argliku näo ja külma valge veini pudeliga sinu ukse taga, sa kutsud sisse ja kahe-kolme tunni jooksul kerivad erinevad elud oma filmilinti, üks atmosfäär vaheldub teisega, kostab sõna, teksti ja muusikat. Ning saadad naabri lõpuks koridoripimedusse, päris täpselt aru saamata, mis see kõik oli, kes kumba päästis, kas mina teda või tema mind. Ja mõtled viimastele õhtutele ning öödele, kus juba kolmas kord astub su uksest sisse majanaaber, ühel päeval üks, teisel päeval kaks, kolmandal kolmas, kuidas naabrid, kuidas see maja koob mingit võrku, millesse kõik takerduvad, kuidas neljas naaber helistab ja kuidas sa saad aru, et see võrgustik on hea võrgustik. Sest lihtsalt on.

Kunagi lapsena sõitsin ma üksinda Tartu-Tallinn rongis. Võisin olla kuuene või midagi. Vanavanemad panid Tartus rongi peale ja Tallinnas tulid vanemad vastu. Mu vastas istus keskealine daam valges kostüümis, seelik, särk ja pintsak. Kübarat vist ei olnud, aga selle võib mälestustes juurde kujutada. Ja mina, väikene poiss, loendamas raudteeliipreid, mõtlemas oma peas välja laulu möödasõitvatest maastikest, avasin seljakotist võetud Tarhuni pudeli, millest pool purskas rongi loksumise tõttu valges kostüümis daami poole ja maandus üle terve tema keha, muutis daami hullumeelseks ja minu väga süüdlaslikuks. Ja kuidas ma ülejäänud poolteist kuni kaks tundi vaatasin ainult maha, oma jalgu, sest et süütunne oli suur ja valge daam oli Tarhuni-roheline ning üdini pahane. Kõige põhjuseks füüsika.

See viimane oli nüüd vähemalt üks elulookild, mida ma lubasin kirja panna, salaja, oma päevikusse teiste asjade vahele. Kildudest moodustub tervik, kõigi jaoks erinev.

Ajal ei ole täna mõõdet. Kõik on kuidagi selge ja segane korraga. Akna taga sajab sügis. Ootan sirelite õitsemise aega.

püsiviide

Ma armastan hiliseid hommikuid, kaua magamisi ja pikki ärkamisi niivõrd väga, et võiksin õnnest lausa karjuda.
Kui saan hommiku venitada ilmatumaks, kuulata arvutist lemmikmuusikat, valmistada rahuliku aeglusega kaerahelbeputru, määrida pudrule peale mustsõstramoosi ja rüübata kalebassist mate teed, ohata õndsalt, sest kohustusi ei ole NII palju ja natukene saab kõigega venitada, nautida oma mitmetoalise korteri üksindust, kuulata läbi ukse koridoris naabrite kolistamist, unistada sellest, et tegelikult on suvi ja ei peagi tööle minema, õhtu on pikk, valge ja sõpraderikas, ei ole etendust ja pärast seda ulmeväsimust, läbi sügisepori rattaga kojuväntamist, söögivalmistamist ja -tarbimist.
Kas ei ole hetkel selline tunne, et elad elu raginaga?
Sööstad läbi sügise, reaalsus ragisemas külgedel?
Hingeraginad, suveuimast väljarabelemise raginad?
Kukud pidevalt ja ükshaaval pealinna asfaldile nagu tuhanded kastanimunad, elamise vaikne ja painav ragin kummitamas kõrvades, selle uimastava suve viimased lõhnariismed ninasõõrmetest, aiapoolsest aknast kummitamas viieteistkümne Otepää rahvatantsija südasuvine mulin. Sees on mingid mälestusteraginad joodud veinidest, läbielatud draamadest, selle linnamaja kolmel korrusel, kus suvi läbi elasid hullumeelsed inimesed, vedasid sind seiklustesse ja vestlustesse, mis olid alati suuremad kui öö või pealinn kokku. Suveuimamälestustes hallitavad sõnad kokku niiskeks klombiks, sõrmed keelduvad sõnastamast, Air mängib kõrvadesse suurt muusikat. Elu ragiseb, sügisest tormame läbi, suvejutt (jutt nagu “saba”) selja taga.
Kõik lõunad, mida ma “hommikuteks” nimetan, on nii rabavalt erinevad, et nagu mida?
Kas sa siis tõesti ei kuule, kuidas akna taga linn ragiseb elada? See on hääletu ragin, mida kuuljad kardavad ja kooljad naudivad.
Nüüd läheb kõik veel unenäolisemaks, sest kauamaganu kirjutatu muutub ühe enam alateadvuse alavooluks. Miskipärast valutas mul eile õhtul parem ajupoolkera. Unes nägin kõhuvalu. Viimase aastaga olen kasvanud kahekordselt. Loomulikult mitte pikkusesse, loodetavasti sügavusse.
Võimaluse korral päästke mind selle ragiseva elu käest! Muidu on pärast elu hammasrataste vahel üks lihatomp ja mõned liitrid verd.
Kuulan maailma parimat bändi, millest ei tohi kellelegi rääkida. Kas ma tahan suve tagasi? Jah tahan küll, aga võib-olla nii paariks tunniks päevas, sest selles sügises, selles raginas, selles jaheduses ja etteteadmatuses võib olla ka niipalju uut ning head, mida kätte saamata pärast kahetseks.
Kui mul oleks kirsiaed, kas ma raiuks selle maha?

püsiviide

Raske on kirjutada teatrist objektiivselt. Pole olemas ühte vaatenurka asjadele ja “meeldivus” on inimeseti väga erinev. Ikkagi tunnen aeg-ajalt vajadust või ka kohustust panna kirja mõned teatrimuljed, puhtalt iseenda vaatenurgast, pretendeerimata millelegi. Järgnev teatrimulje tuleb Von Krahli lavastuse “12 Karamazovit” kohta ja on juba seetõttu üüratult subjektiivne, et mitu lavastusest osavõtjat on minu head sõbrad. Niipalju siis sissejuhatusest.
Ma tean, et Kristjan Smeds alustas Viljandi teatrikooli noortega selle lavastuse ettevalmistamist neli aastat tagasi, kui tulevased näitlejad olid alles esimese kursuse üliõpilased. Kõige muu hulgas tuli igaühel nelja aasta jooksul selgeks õppida vähemalt üks pill. Lisaks olen vaadanud lavastuse valmimise blogi http://karamazovid.com/ ja veetnud tunde ja päevi lavalolijatega samas seltskonnas, kuuldes üksikuid kilde või möirgeid tulevasest lavastusest. Ma ei ole käinud vahepealsetel ettenäitamiskillukestel ja olin seega eile teatrisaali astudes üsna puhas leht. Eile oli läbimäng, esietendus tuleb alles mitme päeva pärast, vahepeal võib kõik muutuda.

(Siin vahepeal on teater.)

Kui ma õhtul tänavale astun, kõrvad kumisemas sellest seletamatust teatrikosest, mis just läbi minu voolas, hingan sisse pealinna sügist. Kõnnin mitusada meetrit, enne kui kumin kõrvades vaibuma hakkab ja olen koduski veel tund aega sellises seisundis nagu oleks äsja 15 km jooksnud. Neli tundi ja viisteist minutit kestev muusika ja teatri üledoos süstitakse publikule otse veeni. Müra on palju. Kaost on palju. Prügi, sülge, higi, iha, jõudu, energiat ja vaikust. Selle kolmevaatuselise teatraalse rock-kontserti jooksul juhtub nii palju, et seda ei ole mõtet siia kirja panna, vaid tuleb ise vaatama minna. Kuidas armastuse sall veereb lahti ja kirjandus võtab teatraalse kuju, kuidas iha, viha ja vihkamine kulmineerub kivide loopimiseks, kuidas seksist saab muusika, muusikast jõud, jõust armastus ja sellest kõigest teater. Kuidas Sind kistakse mängu, kuidas argus hiilib ümber laua, kuidas kõik kulmineerub lõpuks kahe kitarri suudluseks ja muusika voolab kosena bändilavalt eeslava põrandale ja sealt mööda tribüüne publikuni.

Ma vist tahtsin tegelikult kirja panna vaid ühe lause: “12 Karamazovit” on muusika ja teatri üledoos, mis mõjub igale vaatajale subjektiivselt ja mida tuleb kindlasti vaadata, et tunda elamise ning kunsti maitset iseenda suus.

püsiviide

mingid õhtud
kui oled kodus uppunud filmi või raamatusse
veebi või veeni
kõlab tänavapoolse akna vastu selline mats, nagu keegi oleks sinna jalgratta visanud
kõhklen hetke, tõmban siis ruloo üles, akna taga on vaikus
avan akna, kummardun aknast välja
ja aknalaua alla, maja seina äärde on varjunud C. ja J.
naeravad oma huligaansuse üle
tulevad sisse, loovad korraks oma atmosfääri
korraga lõigatakse Kalamaja õhtuvaikus naeru ja absurdsustega, muusika ja jutuga
siis teinekord jälle
kui Kalamaja vaikus on naasnud, vihm krabiseb väga õrnalt välisele plekkaknalauale
kostab aiapoolse toa aknale vaikne mütsatus
lähen sinna, avan akna, O. seisab õhtuses vihmas
vahetame mõned sõnad
ja kui küsin, kas asja ka oli, ütleb O. et ei
ta lihtsalt tahtis teada anda, et ma ei ole üksi
siis vaatad, kuidas väga vaikne vihm sajab aglaselt tumerohelisele murule
see on see akendele koputamiste hetkede õnn
ja siis teinekord jälle
koputab seesama O., mu naabripoiss, uksele ja ulatab ühe plaadi
üteldes, et ta mõtles, et ma tahan seda kuulata
ning mul on tunne, et just seda ma praegu tahtsingi
- kõik need akendele ja ustele koputamise hetked
need inimesed, kes elavad siin, minu ümber ja minu sees
teevad mind õnnelikuks
üks väike vaikne mõte teise kohta
kõik need koputused
olgu need võõrad või tuttavad, L. või K. või C. või O. või ükskõik, mis tähestiku tähed
need annavad sulle aru
et sa ei ela enam anonüümses paneelrajooni üheksakordses konteinermajas
vaid siin
väikeses puumajade rajoonis
kus uste taha pannakse õunu, tomateid, suvikõrvitsaid
kus tuuakse plaate, luuakse akende kaudu lauseid
tullakse veini avama
paljajalu aeda ööd hingama

ja kui sul on ka sellest möödunust suvest maailma suurim emotsionaalne pohmell
sa oled taas kord veendunud, et SEDA ei tule vist mitte kunagi
seda suurt õnne ja lõpmatut armastust
kui kastan akna taga hakkab hirmuäratava aeglusega kollaseks minema
läbi sügispuude paistavad su köögi kapile ja pliidile erekollased päikeselaigud
laua serva pealt kukub kahvel
jääb õhku seisma
aeg peatub, et aru saada iseendast
teeb hetkelise pausi, samas liialt kõigesse süvenemata
sest sügis teeb kõiki nostalgiliseks
mööda põrandat roomab hiilides hingevalu
ja sa oled kadunud kuhugi
hallide sügispäevade ja tujutute poriste kõnniteede vahele
oled kinni oma mõtetes ja igatsustes
armastad alati liiga palju ja ei saa sellest kunagi lahti

ning siis nad koputavad
sinu sõbrad
akendele, ustele ja sinu südamele
sest nemad on olemas
isegi siis kui sina oled kurb ja ei suuda neid rõõmsaks teha
nutad hääletult elutoa diivanil
sügis heliseb akna taga
kuldne rõngas tiliseb
sa oled peaaegu kodus, aga natukene eemal
kuldne rõngas tiliseb…


Kuldne rõngas tilises!
Kui palju lootusi andsin ma noorena.
Kuldne rõngas tilises.
Õunapuud olid õides, õde mängis, kuldne rõngas tilises, maantee tolmas, päike leegitses, õunad langesid puist ja lõhkesid, tuba oli täis kollast kuma.
Kuldne rõngas tilises!
Ma olen ainult veel enese mälestus. Paljas uni, paljas viirastus. Ma olen hiljaksjäänud unistus, sest unistaja ise on juba ammu kadunud. Mu kannatus on ainult õhku jäänud ohe, nagu lehe värin, kui tuul on juba ammu vaikinud.
(Friedebert Tuglas “Kuldne rõngas”) 

kõikidele, kes koputavad,
ustele, akendele või südametele
on minu sees alati üks kummardus

püsiviide

Selle ühe atmosfäärihetke nimel. Elame.
Kui oled saabunud koju kell viis õhtul, maganud kuuest kaheksani, ärganud mingisse hullumeelsesse ajatusse õhtusse, aru saamata, mis aeg, mis ajastu või kes sa ise oled, vaadanud arvutist järgemööda komöödiaseriaali osi, keetnud boršisuppi, tormanud telefonikõne peale nurgapoodi õlut ja mannavahtu ostma ja kütnud kella üheksast alates kolm tundi sauna. Siis on kesköö ja su korterisse sajavad sisse Karamazovid, soomlased, eestlased, nad on saunas, su laua taga ja su südames. Ja kolmetunnise vestluse järel lähed lõpuks ise alla keldrisse sauna, istud üksinda laval, higistad, viskad leili, vihtled ja seisad jahedas mürkrohelises sadavas sügiseöös. Aias on september ja suvi on läbi, sest minutitega hakkab külm, vihmamärg rohi põletab jalataldu. Ümberringi on naeru, sigaretisuitsu, purjus inimesi. Oled ise joonud vaid piparmünditeed ja mineraalvett, seda kainemalt jõuab kohale kogu atmosfäär. Enne sauna minekut lugesid heale sõbrale ja heale soome lavastajale ette katkendeid oma juttudest. Siis tuled saunast, tuled lavalt, astud oma vaiksesse korterisse, kus põlevad küünlad, kus suitsetatakse pliidi kohal, kus laud on täis punase veini klaase, kus K. istub pliidi ääres ja L. lebab diivanil kerra tõmbunult, paned kõlaritest mängima looduse ja kui K. küsib, mis asi see on, siis vastad: “Estonian Woods”. Akna taga sajab vihma, kuuled läbi aknaklaasi vihmapiiskade kolinat kõnniteele, toas on vaikus, küünlad põlevad hääletult ja kõlaritest kostab Eesti mets. Korraga purskate naerma ja andute atmosfäärile.
Lahkudes suudleb K. sind otsaette ja L. kallistab rohkem kui 10 sekundit.
Kell on neli hommikul. Pole aega, taju ega reaalsust.
360 kraadi raadiuses minu ümber sajab vihma.
Kõlaritest tuleb Ronk, Corvus Corax.

püsiviide