Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Kui ma esimest korda sind ei näinud, siis teadsin, mida su nägemine minuga tegelikult teinud oli. Olin vihm, mis kukkus järjepidevalt ja vaikselt hoovisuitsetajate peadele, roomas mööda katust ja kolistas lehtedes. Olin tuul, mis uhas juusteist juustesse ja mälust mällu, paitas päid ja tõi kõrvadesse meretaguste inimeste arutut naeru.
Ma olen uskunud sinusse korduvalt ja palju, sinusse, saatus ja ettemääratus.
Ikka usun, et tead mida teed, sest ise ma ammu juba ei tea.
Tahaks olla lihtsalt tuul kes puhub ja vihm kes kukub.
Kõikides puhumistes on lõputu kukkumine.
Läbi ööde ja päevade, ikka kukun inimestest läbi. On need üürikesed hetked, kui kellegisse pidama jään. Aga siis tuleb tuul, suur sõge ja sügisene saatusetuul ja puhub mind mälust ning meelest.
Kõik need inimesed on suured ja põhjatud augud. Nagu uued ja tundmatud ajastud. Keegi ei juhata teed. Kellelgi kaarti ei ole. Keegi sõnu ei tea. Tundmatu keel. Aga viiulid kahisevad ühes väikeses hoovis, kus on valju muusika ja palju sigaretisuitsu, kus on kultuuri ja keelt ja aeg peatub hetkeks, ühes väikeses hoovis, kus ma korraks jälle kukkusin ja sadasin ja puhusin, aeg peatub hetkeks.
Aeg on nagu kahur. Pikalt ei pauguta, aga kui, siis korralikult.
Terve tormiline orkester puhub trompeteid. Marssi, millega läbi elu minna.
Terve sajand oleks nagu juba olnud, aga ometi vähem kui kolmandik.
Vaiksete tumedate õhtute saabudes värisen pimedas toas teki all ja kuulan kuidas vihm lödiseb akna taga, kuidas tuul lõgistab akende klaase.
Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Ikka seda ööd ja seda viiulit ja neid suitsetavaid inimesi, kes räägivad inimhingede müümise võimalikkusest. Müü mulle ja ma annan sulle sada eurot. Ja kui sa usud hinge olemasolusse, siis miks sa ei müü, kui seda osta ei saa? See kultuuripoiss küsib nii. Ma ei oska vastata. Ei taha kuidagi. Minu oma on, hüüan! Viiulid kahisevad.
Luba ma sõidan su’st läbi. Ma tean, et kõikidel järgnevatel päevadel on mul häbi ja piinlik. Aga kas ei olnud nii, et sellel hetkel me tahtsime mõlemad, et rong peatuks korraks? Raudne ruun minu südamest sinu südamesse. Väikesed vahejaamad, mille trepil istub mütsiga muusik ja müüb möödujatele viiulite kahinat. Torkab poognad südametesse ja saeb nii mis jaksab.
Sügisetuul. Hilisõhtute vihm. Raheroosa perrooniasfalt peegeldab kuud.
Terve sajand nagu oleks.
Terve sajand nagu vajanud ma oleks.
Terve sajand nagu varjanud ma salaja oleks.
Sest et vaja on.
Vihm, krõbise viiuli kõlakastil. Niiskusest venigu keel.
Tuul, tuhise hingest hinge rongina ja otsusta ise, millal peatud. Millal kohal oled.
Laske mind lihtsalt lahti. Üles kõrgesse taeva ja kosmose piirile ja las ma ise kukun kuhu tahan.
Latest Posts
kui ma suren siis matke mind sohu
kui ma suren siis matke mind sohu
sinna järve kus turbane vaip
taga puude ja raja ja rohu
vajub aeglaselt põhja mu laip
sajab sügise alguse rahe
pinnal peegeldub mändide värv
kustub aeglaselt minu tahe
neelab kurbuse vaikne soojärv
nii kaua kui keha on lagu
langeb pinnale aeglaselt lumi
nii elada tahtsingi nagu
ühes filmis kus lõpp oli uni
tuleb talv külmub järvele jää
valges vaikuses vaikib ka lind
peale tühjuse miskit ei jää
pole armastust, sind ega mind
sel poisil polnud erilisi huve
https://soundcloud.com/greghaines/03-183-times
sel poisil polnud erilisi huve
tal oli tunne, et tal elab ämblik kõhus
nii oli tundnud juba mitu suve
kui hõljus kummalisi lõhnu õhus
ta magas väga pinnapealset und
mis siis et öödes oli surmavaikus
ning nägi unes kiiskavvalget lund
kus viiulite kauge krigin kaikus
ta väga kaua tundis viiulite lõhna
mis aariad saagisid ses rahulikus öös
ja väga tahtis oma ihu kõhna
veel hoida mitu pikka suve töös
ta naeris palju, ravis ennast ise
ning iseendast lugu pidas küll
nii peatas hetkeks endast väljumise
ta ümber kiilide ja liblikate tüll
1. august 2013
Armastuse ja hüvastijätu piirimail, nagu see rohekas-pruuni ruudulise särgiga tüüp, kes istub oma 12 m2 magamistoa voodil, seljaga meie poole, avatud raamat põlvedel, aknast sisse voolamas ülesäris pärastlõuna valgus, peenikese jalaga voldik-kattega põrandalamp selja taga.
Ma vaatan lihtsalt erinevaid fotosid ja pilte ja mingi üksikud laused hakkavad kummitama.
Eile õhtul käisid kaks üsna noort inimest, pakun, et viieteist-kuueteist aastased, vist õde ja vend, siin teatri taga vanal surnuaial. Minu garderoobi aknast paistab. Nad riisusid kahekesi ühte kalmu ja panid sinna põlema kolm küünalt. Õhtu kustus aegamisi ja mida pimedamaks õues läks, seda eredamalt hakkasid paistma need kolm küünalt. Võbelesid sinihõbedases augustiöös. Mälestuseks.
Kõik hakkavad suviti joonistama ja luuletama ja laulma ja kirjutama, nagu talvel aega ei olekski. Ja ei olegi. Tean seda liiga hästi enda pealt.
Pärastlõuna on. Pikutan pool tundi enne õhtuse proovi algust.
Pärastlõunaseisak
Vihma sajab. Mitte enam taevast, vaid puulehtedelt ja aknast paistab vana surnuaed. Selle taga sirutab end laiali hall maantee, niiske ja pikk, mille ääres kasvavad hobumadarad, kassisabad ja longus põisrohi ning mida mööda kõnnivad ühtlaste pikivahedega hallides vihmamantlites ühesugused inimesed, ninad allergianohul. Maantee nabast nööbini, pärast mida algab pime öö, mille varjus saab hääletult kuupaistel ujuda.
Ja selle maja juures –
mis asub selle maantee ääres
selle pika ja igava ja halli maantee ääres –
selle maja juures on murdunud pruunidest aialippides tara
mille najal kasvavad kolm pirakat pojengipõõsast
juba ammu ära õitsenud, aga kuidagi on veel roosat ja valget värvi tunda
ja nukra näoga tüdruk jalutab pöetud muruga augustiaias pulstunud karvade ja oranži sabaga kassi
ja üks poiss istub käsipõsakil aknalaual
selg ja istmik toas, jalad aknalaua alt läbi seina surutud
kõlguvad niisama tuules
lohakalt ja nii
ja läbi vaikselt kahisevate paplilehtede kandub mööda õue Dido itk
“remember me, remember me, but ah! forget my fate.”
nagu kummitus möödunud aastast
tüdruk on küll sõnatu ja sale ja tusane ja igav
aga tema kleidi veatu sirgus ja vöökoha kõrgus mõjuvad aristokraatlikult
poisil on pruntis huuled, pisikesed kõrvad ja pikk ümar nina
ta vilistab Didole vastu
midagi rõõmsat ja ebakohast kuid helget
ja nad on korraks seisatanud
vaatavad kaamerasse
sest et fotograaf tahab jäädvustada maja seinale maalitud poolemeetrist võõrasema
kogu tema õite valkjaslillakas ilus koos inimestega
magus magus joovastus mis täidab õue
lahe läbme lehk mis immitseb joonistatud võõrasema tolmukatelt
keerab end ümber kassi ja poisi jalgade ja tüdruku v-kujuliste kulmude
mingi seisev pärastlõuna vist
ja see on väheseid kohti kus paistab päike
õhtu sõidab pärastlõunale igavleva aeglusega sisse nagu hiigelpikk kilomeetrine makaron
DP
Maailmadesse sisse mõtlemine. Nagu kuskil kaugel äärelinnas, kui paned suured kõrvaklapid pähe ja kuulad teiste inimeste muusikat. Seda, mida on täis kõik virtuaalsed seinad, aga mida sul kunagi pole aega kuulata, sest et sõidad mööda maanteid või töötad end hommikust õhtuni ogaraks. Ja siis on see haruldane moment, kui viibid ühe väikelinna teatri endise peakunstiku kabinetis, diivanile on tehtud voodi, õues hämardub ja klappidest kõlab sulle tundmatu muusika ning vahelduseks on ülihea kuulata midagi muud kui Daft Punki, sest et viimased paar kuud ei ole sul ajus uue muusika otsimiseks rohkem ruumi olnud kui need kaks sõna – Daft Punk. Aga sellest on see eest end ogaraks kuulatud. Hommikusöögi järel “Giorgio by Moroder” (Daft Punk – Giorgio by Moroder) ja enne õhtusööki “The Game of Love” (Daft Punk – The Game of Love) ja kuskil Prantsusmaa kiirteel ikka ja endiselt “Giorgio by Moroder”, sest Super U marketist sai ostetud CD, mis maksis 15,99 € ja mis tagasi elu ägedaima autosõidu sellel suvel. Lõuna-Prantsumaa hõljub minuga juba nädala kaasas, kogu oma kuumuse, teatri ja meluga. See kahenädalane pääsemine kodust, pikad kihutamised Euroopa kiirteedel, lõputud naljad ja põgenemised öisesse kuuvalgesse soolasesse Vahemerre, nudistid, niisama prantslased ja teised ootamatud eestlased kuumas Avignioni öös.
Ma pean kirjutama rohkem. Pean.
Aga praegu ei oska ja kuulan Daft Punki ja tõlgin selle otse. (Daft Punk – Something About Us)
MIDAGI MEIST – Daft Punk
see ei pruugi olla õige aeg
sa ei pruugi olla see õige
aga midagi on meis, mida ma tahan öelda
sellepärast, et midagi on meie vahel niikuinii
ma ei pruugi olla see õige
see ei pruugi olla õige aeg
aga midagi meis on, mida ma pean tegema
mingi saladus, mida ma sinuga jagan
ma vajan sind rohkem kui midagi oma elus
ma tahan sind rohkem kui midagi oma elus
ma igatsen sind rohkem kui kedagi oma elus
ma armastan sind rohkem kui kedagi oma elus
Üks ütles ükspäev, et viimasel ajal hakkavad inimesed…
Kuhu me kukkunud oleme? Märtsi!
Vahel on tunne, et näen ilmsi und. Magan meeleheitliku kiirusega oma elu maha.
Rändan päevade ja unede vahel, laenan alati homsest juurde.
Kas kuskil on siis tõepoolest ootamas see sajapäevane öö, mille käigus end reaalselt unenäost välja magada?
Kas võib veel loota, et tuleb suvi, läbi kevade, läbi sirelite, läbi vihma?
Viimased kuud on möödunud nii ehmatava kiirusega, et järelemõtlemise aega ei ole. Pole seda kohvitassiga pühapäeva, kus lased ajupoolkeradel tagasihoidlikus klaverirütmis teinetese vastu loksuda. Kõike teed kuidagi automaadi pealt. Masinlik elu, inimlike inimestega.
Üks ütles ükspäev, et viimasel ajal hakkavad inimesed üha enam ja enam depressiooni langema. Vist on kevad saabumas. Kuskilt kaugelt immitseb vettinud sambla ja sulava lume lõhna. Linnapiiri tagant kostab lindude naeru.
Üks ütles ükspäev, et viimasel ajal hakkavad inimesed üha enam ja enam depressiooni langema. Vist on kevad tõepoolest saabumas. Viimased rasked jääkamakad vajuvad pähe, selga ja sülle, matavad, katavad ja peidavad.
Ma olen möödunud kuude jooksul väga palju tööd teinud. Täpselt nädal tagasi tuli uus muusikaline kujundus välja. Kolm vihmast päeva. Panin paar juppi muusikat veebi üles ka. https://soundcloud.com/tags/kolm%20vihmast%20p%C3%A4eva
Üks ütles ükspäev, et viimasel ajal hakkavad inimesed üha enam ja enam depressiooni langema. Vist on kevad saabumas.
Tule siis juba kiiremini ja lunasta!
See on ka ilus: https://soundcloud.com/beshevli/sets/ilya-beshevli-live-old-piano
Üks poiss Siberis kirjutab.
Eklektiline unenäo kirjapanek
Kirjutada tuleb hommikul, siis kui oled just unenägudest ärganud, kui jahe sügis kraabib magamistoa aknaid, kui öö läbi on vaikust rikkunud vaid küljekeeramiste naginad, kui veel ei mängi kõrvades Grünbergi süntesaatoriflöödid, kui veel on kõik selgelt meeles.
Täna hommikusse kukkudes avastasin, et see kõik oli olnud uni. Oli soe ajatu aastaaeg ja ma viibisin mõnes Eesti pead tõstvas puitagulis. Oli väga Kalamaja tunne, kuigi taevast nagu ei olnud. Madalad paarikordsed puumajad ja tänavatel valitses päev, kuid taevas oli öö. Kõndisin oma Leedust tulnud sõbra poole, kes millegipärast elas praegu ühel teisel tänaval. Nad olid just sõbrannadega veinid avanud ja ma olin neid nähes rõõmus, aga kuna mul oli vaja minna ühe rikka tüübiga kohtumisele, siis lubasin hiljem nendega ühineda. Samal ajal oli ühe teise poisi sünnipäev, kuhu ma ka praegu ei saanud minna.
See kohvik, kus ma selle rikka tüübiga kohtusin asus ühel puitrajooni tänaval. Majal välisseina ei olnud. Selle asemel oli rõdu või selline metallist rinnatis, kuhu sai nõjatuda. Taga kumas kuldkollane lambivalgus, olid kunded ja lauad ja valged laudlinad. Rinnatise kohal kumas elektrivalguses käekirjaline neoonsilt “Leib”. Oli tunda 70ndate ja samas kaasaja hõngu. Me istusime selle retrokohviku ees tänaval, seal olid lauad välja toodud, valged, servadest punaste triipudega laudlinad lehvisid ajatu aastaaja soojas õhtutuules. See rikas tüüp tellis roosat veini, sest oli vist ikkagi suvi, aga selline ajatu suvi. Et mis kuu või ilm oli, ka sellest ei saanud aru. Roosa vein valati kantidega nõuka-aegsetesse teeklaasidesse. See oli hästi soe vein, sest väljas valitses Eesti kohta tavatu õhtukuumus. Õues oli öövalgus, aga oli ikkagi õhtu. Veini jahutati jääga. Osad jääkuubikud vajusid teeklaasi põhja ja teised jäid pinnale ujuma. Esimesed lonksud olid kõige veidramad. See on kui jood toasooja ja jääkülma korraga. Vein klaasis ei olnud veel ühtlaselt jahenenud ja esimeses lonksus sisaldus korraga kõikide eelmiste suvede romantika, sõbrad, soe plastikpudeli vein öistel tänavanurkadel, udusulis armastus, tahumata tunded, naerud ja tundide pikkused jutud, kogu kahekümnendad eluaastad.
See üks poiss, kelle sünnipäev oli, sattus ka kuidagi sinna retrokohvikusse ja mina rääkisin mingite oma sõbrannadega juttu ja see poiss suudles hooletult selle rikka tüübiga. Mina jalutasin juba hiljem pimesoojas puitrajoonis ja koputasin selle Leedust tulnud sõbra uksele. Aga neil oli kogu vein joodud ja ta juba magas. Tuli mulle T-särk seljas, aluspüksid jalas uksele vastu, unine kui öö ja ütles, et magab paar tundi. Tuldagu siis hiljem veini jooma, sest on siiski ajatu aastaaeg ja tema on jälle Eestist.
Nii ma kõndisin oma unenäo puitrajoonis. Pärast lugesin sõpradelt, et nemadki olid samal ööl unenägudelinnas olnud. Kuskil Niguliste juures ja hiljem Kungla tänaval. Kummaline, et me ei kohtunud.
kõik me tahame moskvasse
mida te loete, mu prints?
vihma. vihma. vihma.
akna taga lödiseb sügis
punktid tekivad sõnade vahele iseenesest
kogu aeg juhtub nii palju
aga linn on väike
ikka pelgulinn-vanalinn
ikka vanalinn-pelgulinn
sekka kübeke kalamaja
siis kui kukud kogemata jalaga üle raudtee, mis kahte linnaosa lahutab
või eksid öösel sõpradega kodubaari klaasukse taha ja astud sisse
ninas boheemide ja kultfriikide higi
kõrvas sergei klaver
kaelas sõbra kallistus
selle kümnendi viimase poolaasta lähenedes
üritan tungida läbi päeva ja öö
jäämurdjana rühin tööd teha
magan vähe ja ebakvaliteetselt
aeg seiskub kui lapsele otsa vaatan
kui saaks, sõidaks nädalateks sooja kuurortlinna
loeks raamatuid või õpiks kuduma, näiteks noh, nalja pärast
pääseks akendeta teatrisaalidest
kus alati on pime, et kunstvalgust näha oleks
kus alati on kunst, mis valgustab
tahaks talve ja lund ja rahu ja aeglust
et kaoks see vihm, mida prints nii rahutult loeb
räbaldunud saapad jalas
libiseks tumepunasel salvo kelgul üle mustamäe
vahiks selget detsembriöö taevast
nagu natuke külm oleks
soe tee on termoses
ja küünlad põleksid akendel
õues olles kerkib suust auru
nagu mingi tšehhov on kogu aeg olla
kõik me tahame moskvasse
aga keegi peab tallinnas ka olema
Fragmendid.
Kohe on Tartu, kuhu ma kardan tagasi kukkuda. Aasta hiljem. Jälle on linn näitlejaid täis. Jätan kõrvaklapid koju, sest muidu kostub kõrvadesse kell viis udusel hommikul Marten Kuninga “Tuul on pöördunud” ja kõik tuleb jälle meelde.
Kõik minu kodupluusid on piimaplekke täis, sest ma olen nüüd isa. Päevad mööduvad teatris, õhtud laps kätel ja erinevad magamaveenmisevõtted kehas. Ööd mööduvad unenägudes, seal on mingid seriaalid ja teatrid.
Üleeile käisin kinos. Sadas vihma. Ma ei pidanudki kodus ootama millal sadama hakkaks, sest sadas terve päeva, nagu mingis kummalises 80ndate Rootsi filmis. Pärast kino tahtsin kõndida läbi seinte, aga sõbrad peatasid ja Kalamaja joogibaarist sain järgmisse päeva pohmelli ja peavalu.
Täna on esimene loeng. Kaasaegne esteetika. Olen poole kohaga Lavakooli Teatri- ja filmilavastamise magistrant. Lisaks ootab ees kahe lavastuse muusikaline kujundamine ja osalemine teatri muusikalavastuses. Armu iseendale ei anna. Öötunnid võtab laps. Aga ta on üliarmas. Isegi siis, kui vahel tahaks temaga kõndida läbi seinte, kui karjumine ei taha lõppeda. Millal ma autokooli lähen?
Suve ei olnudki. Käisin ühe korra ujumas. Ühe korra kalal. Ühe korra kontserdil. Mitte kordagi teatris. Neli kõige palavamat päeva veetsin nelja seina vahel.
Eelmisel nädalal avasime teatrihooaega. Nii paljud inimesed aitasid nii palju ära teha. Ja kohal oli peaaegu tuhat teatrisõpra. See oli meile oluline. Aitäh!
Näpud on roostes, aju hallitab, kes sunniks kirjutama?