… kirjutas Juhan Viiding. Ja täna sõudsidki. Lauluväljakul oli nii palju inimesi, et tundus, nagu poleks neid rohkem eestimaal olemaski. Ja vist olen suuremaks kasvanud aga selline tunne oli kaare all aeg-ajalt, et tahaks nutta. Rahvast ehk lauljaid oli küll kole palju. Rohkem veelgi kui eile. Kuid mis see luges. Väga tore oli.
Ja üle linna sõudsid vanaaegsed pilved. Puistates hetketi meile kaela vihmasabaraid, jäid nad siiski romantilisteks ja pruunideks.
Miinuspooli oli ka. Miskipärast rääkis enne lõppu peaminister Parts. Ja eesti rahvas naeris. Õigusega. Ikka naerdakse, kui tola pukki ehk lavale ronib. Saluuti lasti taevasse. Ei tea küll miks? Selle asemel oleks võinud parem laulda. Ning rahvalt küsiti piletiraha, kujutate ette, 100 krooni nägu. Ime siis, et kahju hakkas, kui osa sellest lihtsalt õhku lasti.
Miks ei võiks olla Laulupeod tasuta rahvaüritus? Rõhutan sõna rahvaüritus – kas kogu eesti inimene suudab endale lubada 100 krooni piletiraha ja seda veel kahel päeval.
Lauljaid oli nii palju, et laulukaare alune jäi kitsaks. Tõenäoliselt seda enam ei juhtu, aga ehk…
Pärast oli veel toredam. Jalgsimatk linna ja kogunesime ‘kooriga’ koorijuhi korterisse. Sääl sai muudkui söödud, joodud veini ja lauludud, lauldud, lauldud. Ettelugemisele tuli ka president Meri 1999. a. kõne, mis tundus kümneid kordi parem, kui praeguse presidendi ja pääministri oma kokku. Isegi täna, viis aastat hiljem.
Teen iseenesegi jaoks kummalise tähenduse (ja liiga poliitilise): eesti rahvas on täiesti olemas, aga kes kurat seda eesti rahvast valitseb…
(Ja vein teeb ka ehk oma töö…)