veiko.ajaveeb

… kirjutas Juhan Viiding. Ja täna sõudsidki. Lauluväljakul oli nii palju inimesi, et tundus, nagu poleks neid rohkem eestimaal olemaski. Ja vist olen suuremaks kasvanud aga selline tunne oli kaare all aeg-ajalt, et tahaks nutta. Rahvast ehk lauljaid oli küll kole palju. Rohkem veelgi kui eile. Kuid mis see luges. Väga tore oli.
Ja üle linna sõudsid vanaaegsed pilved. Puistates hetketi meile kaela vihmasabaraid, jäid nad siiski romantilisteks ja pruunideks.
Miinuspooli oli ka. Miskipärast rääkis enne lõppu peaminister Parts. Ja eesti rahvas naeris. Õigusega. Ikka naerdakse, kui tola pukki ehk lavale ronib. Saluuti lasti taevasse. Ei tea küll miks? Selle asemel oleks võinud parem laulda. Ning rahvalt küsiti piletiraha, kujutate ette, 100 krooni nägu. Ime siis, et kahju hakkas, kui osa sellest lihtsalt õhku lasti.
Miks ei võiks olla Laulupeod tasuta rahvaüritus? Rõhutan sõna rahvaüritus – kas kogu eesti inimene suudab endale lubada 100 krooni piletiraha ja seda veel kahel päeval.
Lauljaid oli nii palju, et laulukaare alune jäi kitsaks. Tõenäoliselt seda enam ei juhtu, aga ehk…

Pärast oli veel toredam. Jalgsimatk linna ja kogunesime ‘kooriga’ koorijuhi korterisse. Sääl sai muudkui söödud, joodud veini ja lauludud, lauldud, lauldud. Ettelugemisele tuli ka president Meri 1999. a. kõne, mis tundus kümneid kordi parem, kui praeguse presidendi ja pääministri oma kokku. Isegi täna, viis aastat hiljem.
Teen iseenesegi jaoks kummalise tähenduse (ja liiga poliitilise): eesti rahvas on täiesti olemas, aga kes kurat seda eesti rahvast valitseb…

(Ja vein teeb ka ehk oma töö…)

Ja väljas on täiskuu. Minumeelest, kui vaadata, on sellel oma nägu. Natuke viltune. Kaks silma, nina ja suu. Selline veidi nukker aga samas sõbralik. Ja ta nagu vilistaks…

Kella kuuest alates olen seisnud püstijalu. Vihma enam ei saja. Ja Lauluväljakul oli väga-väga palju inimesi. Selline tunne oli kaare all, et hingata ei saa, ruumi ei ole ja üldse on vastik-vastik. Aga millegipärast on otsustanud kõik need 30 000 eestlast ja muu maalast ronida sinna kokku ja laulda kõva häälega veel rohkematele inimestele laule. Ning minu kõrval keset seda rahvamassi oli üks kaameraga mees, kes tõenäoliselt tegi dokumentaalfilmi ühest vanamehest. Ja tal oli rinnas Allfilmi silt. Seal oli ka üks eesti naine ja soome mees, kes omavahel sõbrunesid, vahetasid muljeid ja rääksid laulutraditsioonist – oskamata kumbki teineteise keelt. Aga ehk nad said ju aru ka.
Osad lauljaist avaldasid rahulolematust, kuna eesti presidendi kõne oli kosta ainult rahvale, lauljate poolsed kõlarid vaikisid kangekaelselt. Ikkagi oli tore. Homme on toredam. Siis on vahvamad laulud.

Ja siis oligi nii, et ühendkooride osa lõpes ära ja mul polnud laulmise kohapealt enam miskit teha. Käisime supijärjekorras hernesuppi ja leiba saamas. Jäätis oli otsas. Sõime. Hea oli. See supp mida need salapärased inimesed oma rohelistes kateldes keedavad on alati hea. Siis sain ma Kataga kokku, tahtsin osta õlut aga tema ütles, et tuleb korraldada selline kampaania, et naised peavad hakkama jooma õlut, suitsetama ja üldse oma tervist rikkuma, sest nad elavad kauem kui mehed ja mehed peavad tervislikuks hakkama. Ostsingi hoopis jäätist. Ja tegime korraliku postkaart-vaates pildi. Nii et laululava selja taga ja jäätis suus:

Ja inimesi on seepärast laval nõnda vähe, et tänase kontserdi põhiosa moodustasid valikkoorid ja laulsid mingeid igavaid laule. Seda ei viitsinud rahvas eriti kuulata.
Siis tutvusin ma Rolandiga, Kata sõbraga ning me veetsime kontserti peaaegu mitte kuulates lõbusa tunni. Siit ka kujundus laulupeolisest:

Teate, aga tegelikult on see siiski tore pidu. Kuigi mina palju laule ei kuulanud. Ega vist ei pidanudki. Olin ju ise laulja. Ja ei raisanud ka 100 krooni piletiraha. Hamburgerimüüjad olid ka rahul. Vihma ei sadanud. Pärast ainult jala bussijaama kõmpida oli ehk tüütu. Aa homme lähen reipa meelega tagasi.

Sööge maasikaid
Ärge koristage oma tuba
Jooge kohvi
Vaadake rõdult, mida teevad tuvid. Hetkel rivistuvad lasteaia traataiale ritta
Kuulake Lemonjellyt
Tehke mõtetuid asju – hästi palju
Kõht peab täis olema
Saatke teised kodust minema
Lugege teiste inimeste mõtetusi
Vaadake ringi
Saage vihmast üleküllastus

Seda Jeti-neti laulu on väga sobilik kuulata just sellise laamendava vihmaga. Aga kuhu kurat on jäänud päike. Olgu, eile teda oli – siiski vähe. Mul on tunne, et meie linna asfaldt hakkab juba sellest märjast vaikselt murenema.
Ja täna on laulupidu. Ning vist jääb rongkäik ära. Ka vihma pärast.
Kas päikese pärast on üldse midagi ära jäänud?

Täpselt selline näeb hetkel välja linn:

Ja nüüd ma arvan, et Lemonjelly “Lost Horizons” on ka väga hea plaat tänase ilmaga kuulamiseks. Ning kui rongkäiku ei tule, siis on õhtuni veel pikk aeg surnuks lüüa.

Väljas sajab vihma. Kas sellest juba ükskord küllalt ei saa. Liiga märg on. Homne Laulupidugi võib selle ohvriks langeda. Väsimus võtab maad, on põhjust.

On kesköö möödas juba siin vihmast tilkuvas linnas. Madame Fifi magab, juba ammu. Mina kirjutan talle salajasi meenutusi oma päevadest, mõtetest.