Praegu on ka armastus. Ta annab endast lihtsalt kiiremini teisele märku. 1980. aasta varakevadel heliseb Moskva avaras neljatoalises korteris telefon. Praegu saadad läägeid lühisõnumeid. Telefon helises korteris, aga kedagi polnud toru tõstmas. Oli hämmastavalt soe varakevad. Moskva kohta haruldaselt varajane soojus pani 24-aastased tütarlapsed tumekollaseid seelikuid kandma. Üleeile õhtul saadeti multimeediasõnumiga pilt oma paljastest rindadest, poisile, kes oli algust teinud oma peenise portreega. Põrkuvad kolmkümmend kaks erinevat aastat. Armastus on sama suur.

Tumekollase seelikuga tütarlaps, liigsuvise sitspluusiga, komistab vastu tänava ääresillutist ning leiab sekund hiljem end üllatusega heledapäise noormehe käte vahelt, kes viimasel hetkel tasakaalu kaotanud neiu kinni on püüdnud. Korraks kohtuvad nende pilgud, neiu naeratab kohmetult, vabandab, tõuseb noormehe käte vahelt ja hakkab suurelt, nagu mõnes romantilises 60ndate filmis, naerma, kõrvaltvaatajale üsna totrat muljet jättes. Noormees aga ei märka neiu naeru ebatavalisust vaid sulab selle voolus, pilk tüdruku silmadel, valgetel hammastel ja heleda sitsipluusi kaelusel. Hetk hiljem muututakse ametlikus ning vahetatakse telefoninumbreid. Kindlasti lähiajal helistada lubadusega minnakse lahku.

Neljatoalise korteri kõige väiksemas toas, just on vanemad avanud ametlikult maalesõiduhooaja ning linnast lahkunud, üsna hämaras, põleb vaid laualamp, istub kuueteistkümne aastane tüdruk. Aknal on ees tüllkardin, autode voog kulgeb lõputu tumekollase valgusjõena mööda tumesinist hämaruses ujuvat maanteed. Kõlarites mängib Coldplay. Samal ajal vaatab tüdruk aknast kuhugi kaugusesse, sinna, kus pilved saavad kokku kesklinna majakatustega. Majade kohal lendavad kajakad. Lõputu mailõpu igatsuslinn. Pleilist saab läbi. Korraks on väga vaikne. On selline tunne, et see hetk jääb igavesti õhku rippuma ning midagi ei muutu. Olukord kohandub atmosfääriga kuni lõpuks lõhub selle tagasihoidlik heliteavitus uuest meilist. Silmapilguga on tüdruk arvuti taga, siis juba tutvusportaalis, hetk hiljem guugeldab ta 17-aastase heledapäise poisi nime ning vaatab videot sellest, kuidas seesama poiss 14-aastasena kooli peol aulas klassiga oma näidendit esitas.

Hoopis ühes kolmandas kohas, Helsinki äärelinna viiekorruselise kollase maja neljanda korruse kahetoalises köögiga korteris on tulaletti kinni jäänud üks kirjanik. On hilisjuuli ning äärmuslikult lämbe. Kell on kaks pärastlõunal ning higist kleepuva kirjaniku jõud on torudele ja seintele klopsimisest raugemas. Majja on suve tõttu järgi jäänud vaid kaks inimest. Teise korruse kuuendas korteris elav üliõpilane Salla ja esimese korruse teises korteris elav kuuekümnendates abielurpaar Jyrki ja Adalmiina. Mõlemas korteris on kestva palavuse tõttu konditsioneer põhja lükatud ja ega need viienda korruse helid siia alla väga ei kostagi.
Siin ma nüüd siis olen, mõtleb kolmekümne nelja aastane kirjanik, just naisest lahku läinud, rasvaste juustega triiksärgis lastetu mees. Peaga vastu ust nõjatudes vajub ta aeglaselt tualettruumi põrandale ning uinub väsimusest.

Kõigi kolmega läheb hästi. Kirjaniku sõber, temast ilmselgelt sisse võetud Teemu, ilmub nelikümmend kuus minutit hiljem kaks pudelit veini näpus tema ukse taha, leiab selle avatuna ja astub tumepruuni tapeediga kaetud esikusse. Hõigete peale kostub tualetist hääli ning üsna pea uputatakse südasuve lämbus kahte valgesse veini, millest hiljem saab nurgamarketi abiga neli. See on ka ainukene öö, kus kirjanik Teemut suudleb. Tal on ühe novelli jaoks ainest vaja…. või oli ta lihtsalt väga purjus.

Neiu, kes varakevade Moskvas kolmkümmend kaks aastat tagasi heledapäise noormehe sülle kukkus, sai möödnud nädalal teistkordselt vanaemaks. Ja ta on oma mehega enam-vähem rahul, sest kust sa paremat võtad.

Kesklinna neljatoalise korteri arvutikeraani piidelnud tütarlaps guugeldab oma elus veel umbes kaheksakümmet noormeest, saab neist kaheteistkümnega kokku, kohtub neist kuuega korduvalt, käib neist kolmega reisil ja armub lõpuks kolmekümne kahe aastaselt ilma suurema kärata ühte jõulise näojoontega kahekümnekuue aastasesse ülikoolilõpetajasse.

Mina olen lõpetanud just filmi “Mosva pisaraid ei usu” vaatamise, kuulan maialguse Kalamaja öös külmkapi urinat, väikese plastmassist äratuskella tuttavat tiksumist, süleri venitlatsioonisahinat. Rohkem hääli ei ole. Kuulasin pingsalt järele. Tallinn pisaraid ei usu.

Viimaste aegade lood on igavad. Pimedas kinos või teatris kuulen rohkem toolide nagisemist kui süvenen valgesse kinolinasse või kollasesse lavailma.
Aga samas on igal pool palju soojust ning elutahet.
Kuid lood on igavad. Talv on jõudnud surnud punkti. Praegu on kõikide lõppude lõpp.
Kevadet ja põnevaid lugusid!
Arutut elu!

Isegi see tekst sumbub kevadeeelsesse talvisesse porijäänusesse.
Homme 07.14 algab kevad.

järgmisel talvel
kui ma sõitsin bussiga maale
oli valge lumi
sinine taevas
ning vahepeal jooksis must metsatriip
mul oli hästi ülev tunne
ma istusin bussis ühe tüdruku selja taga
kelle juuksed lõhnasid kui lagrits
ma väljusin meelega tema peatuses
koputasin õlale ja küsisin
kas ta on lugenud ungari muinasjutte
hiljem kõndisin 4 kilomeetrit
läbi pimeda põldude vahel
maakodu uksel naeratasin
kui keegi oleks näinud siis oleks öelnud
et hästi totakalt tõenäoliselt
me lugesime terve suve
uut ameerika kirjandust
ja
hiljem sai temast minu päev ja öö

… tsitaat: Because all we really need to survive is one person who truly love us.
… eesti keeles loetud raamat: Mehis Heinsaar. “Ebatavaline ja ähvardav loodus”
… inglise keeles loetud raamat: Bret Easton Ellis. “Lezz Than Zero”
… emotsioon: laulukaare all “Ta lendab mesipuu poole” laulda
… kontsert: Eesti Pops 2011. “Ewert And The Two Dragons” ja “Imandra Lake”
… teatrielamus: “Koletis kuu peal”. Tallinna Linnateater
… filmielamus: “Blade Runner” (1982)
… tehnikadisaster: mu digipeegelkaamera lõpetas töötamise
… põrgulik tehnikadisaster: 12 päeva enne esietendust lõpetas mu MacBook Pro töötamise kogu muusikalise kujundusega (4 õudustäratavat päeva hiljem vahetati vigane SATA kaabel ja asi laabus)
… tehnikavõit: ostsin iPhone 4Si
… näitus: Gateways KUMUS
… aastaaeg: suvi
… muusikapala: Fleet Foxes – “Bue Ridge Mountains”
… plaat: Ewert And The Two Dragons “Good Man Down”
… plaat, mis on järgmisel aastal hea hoopis: M83 – “Hurry Up, We’re Dreaming”
… filmimuusika plaat: “Drive” (2011) soundtrack
… taasavastatud muusika: Claire’s Birthday plaat “Venus”
… puhkuselinn: endiselt Tartu
… agoonialinn: endiselt Pärnu
… välisreis: New York, minu vana lemmik
… “Üks lugu”: Taavi-Hans Kõlar http://www.youtube.com/watch?v=S9DNt99GUL8
… juutuubi huumor: http://www.youtube.com/watch?v=HPyl2tOaKxM
… poliitreklaam: http://www.youtube.com/watch?v=gzkYz0I92qs
… sound: süntesaator
… idee: Objekt 2011 Vabaduse väljakul
… teatriüllatus: “Õitseng” Eesti Draamateatris
… töövõit: “Vaata, ma kukun” lavastuse teemalaul
… rattasõit: aprillikuised kaks tundi kevadises Central Parkis NYs
… naabrivalve: Ott, Loore, Jim ja Kristjan
… elupaik: Kalamaja
… söök: F-hoone vürtsikas kookosesupp
… flashback: klassi kokkutulek “10 aastat keska lõpust”
… kokkutulek: kursa kokkutulek “5 aastat lavaka lõpust”
… rõdu: meie maja pööningukorteris
… impro: F-hoones “Ma olen elus olemise tunne” teemalugu
… sašlõkk: ise tegin oma sünnipäevaks
… joogiavastus: mate tee
… ise antud etendus: “Hecuba pärast” Pärnu Endla suurel laval
… sürr pidu: Eesti Popsi aftekas Hoovis
… turundusmeil: NO99 meililisti kirjad
… otsus: keerata sünnipäeva ajaks Facebooki sein kinni
… rokkmuusika: Pärt Uusbergi koorimuusika on ülim kui ükski rokk
… iPhone äpp: IMDB ja Instagram
… uudissõna: “sportlaulmine” – teistest MÖÖDA laulmine
… ilmakirjeldus: ISO 1600 all day long
… päev: 14. juuni ja 17. november

Death Proof (2007) – režissöör Quentin Tarantino
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1028528/
(Vaatasin teleekraanilt)

Tarantinolt seninägemata film üllatas oma perfektse orgaanilis-jabura dialoogiga ning pakkus sellist actionit, et röökisime diivanil. Tarantino filmid kuuluvad vaieldamatult minu lemmikute hulka. Tarantino eelmise aasta meisterteost “Inglorious Basterds” käisin kinos vaatamas kaks korda ja see on vist viimaste aegade kõige ägedam film üldse.

Drive (2011) – režissöör Nicolas Winding Refn
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0780504/
(Vaatasin kinos)

Ryan Gosling mängib selles filmis niimoodi, et niimoodi ei ole võimalik mängida. See sõit selle muusika saatel on selline elamus, et võtab hingetuks. Midagi nagu väga ei juhtu, aga kõik on perfeknte. Gosling “Drive’s” ja Christoph Waltz “Inglorious Basterds’is” on viimaste aastate kõige paremad filminäitleja tööd. Kuula kindlasti ka “Drive” soundtracki!

Melancholia (2011) – režissöör Lars von Trier
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1527186/
(Vaatasin kinos)

Selle filmi esimesed kümme minutit olid uskumatud. Kogu film tegelikult. Sellise maailmalõpu nimel võiks isegi elada. Kirjeldamatu elamus, mis sai teenitult minu IMDB reitinguks 10.

Black Swan (2010) – režissöör Darren Aronovsky
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0947798/
(Vaatasin kinos)

See film rääkis sama palju teatrist kui balletist. Kunstniku rolliloome ja sisseelamise totaalne katarsis. Ma liigitaks selle isegi õudus-kunstnikufilmiks. Vägev vaatamine.

Blue Valentine (2010) – režissöör Derek Cianfrance
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1120985/
(Vaatasin kinos)

Ryan Gosling on selline näitleja, et haarab täielikult. See film oli nii ilus ja kurb korraga, et pärast kohanesin veel mitu hetke reaalsusega.

Uus Maailm (2011) – režissöör Jaan Tootsen
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt2080410/
(Vaatasin kinos)

Kui hästi on võimalik ühte dokumentaalfilmi teha, tõestab Jaan Tootseni “Uus Maailm”. Üks eelmise aasta parimaid eesti filme üldse!

Fight Club (1999) – režissöör David Fincher
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0137523/
(Vaatasin arvutist)

Korralikult nägemata Kaklusklubi vaatamine andis ühe uue mõõtme juurde. Mõelda veel, kui oleksin selle 99ndal aastal ära vaatanud.

Blade Runner (1982) – režissöör Ridley Scott
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0083658/
(Vaatasin arvutist)

See oli kõige ootamatum selle aasta filmielamus. Lootmata sellest suurt midagi, haaras 80ndate ulmefantaasia mind nii sügavalt, et kuulasin soundtracki veel pärast päevi. Minu selle aasta ägedaima atmosfääri ja muusikaga film.

The Future (2011) – režissöör Miranda July
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1235170/
(Vaatasin kinos)

Miranda July mängis ja kirjutas ise. Ta on suurel ekraanil nii õrn ja vägev. Lisaks on filmis suurepärane dialoog. Pärast olin üsna raputatud. See film ei ole nagu ükski teine, samas on ta natuke kõike.

Lost (2004-2010) – erinevad režissöörid
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0411008/
(Vaatasin arvutist)

See ei ole nüüd küll film, aga “Losti” 121 episoodi hulgas on pea kümmekond filmi mõõtu osa, mis raputavad ja mõjutavad. Pea pooleteise kuu pikkuse maratoni ajal vaatasin järjest ära kõik kuus hooaega. Seal on suurepäraseid näitlejatöid, draamat, armastus, emotsiooni ning põnevust. Vahel on mõni telesari sama suur kui film.

Hea meelega loeks kommentaaridest teie möödunud aasta lemmikfilmide kohta!

Selle aasta esimene hommik leidis meid kolmekesi diivanilt. Akna taga lendasid põlevad pürotehnilised sädemed. Äsja lõppenud aasta jääknähud. Peaaegu liikumatult lebasime ühises ajahetkes, milles oli korraga kõikide maailmade rõõm, kurbus ja üksildus. Kolm valutavat südant, kolm erinevat aegruumi segatuna üheks suureks aastaalguseks. Kolm üksindust, mis sulasid üheks suureks vaikivaks hetkeks. Need mõnekümned hääletud minutid, kus keegi ei rääkinud mitte midagi, mil kõike sai lugeda hingetõmmetest, kus krampidest haaratuna proovisime väljuda just lõppenud aastast, saada aru, mis meiega oli juhtunud, tulla sellest kõigest välja, et ei jääks ühtegi kaardus armi, jõuda kohale parematena kui aasta tagasi olime. Sina lamasid põlved lõua alla tõmmatuna, kaetud õhukese tekiga, värisedes külmast ja verd tilkuvast südamest. Sinust õhkus maailma kõige valusamat vaikust. Sa oli näost üleni valge ja kartsid kõige rohkem. Mina olin kukkunud diivani kõige nurgelisemasse sügavusse, olles just käinud ära ideaalses tulevikus, elanud pooleteise tunni jooksul läbi mitmete inimeste õnnelikud elud, olnud korraga aastas kakstuhat nelikümmend kolm ja siinsamas, uskudes täiuslikku ideaalsesse maailma, kus kõikide inimeste unistused olid täitunud. See oli maailma üks kõige ilusamaid muinasjutte, mida ma sulle jutustasin, kes sa olid uppunud mu sülle, kes sa olid haaratud mu käte vahele ja kes sa olid üleni kurbusesse kukkunud. See muinasjutt viis meid korraks tulevikku, sinna kuhu ma tahaksin kohe tagasi minna, kui tulevik oleks just selline nagu ma jutustasin. Kogu selles tulevikuõnnes haaras meid lõputu kurbus, sest kõik see ei lähe nii. Alati on kuskil mingi error. Aga me nägime seda korraks. Katsusime. Selles kõikihaaravas vaikuses istusid sina minu kõrval, me hoidsime tugevasti teineteise käest kinni ja keegi ei rääkinud mitte midagi. Sest kõik oli ammu öeldud. Oli öeldud möödunud aasta ja unistatud kõik eesolev. Ja siis kui sina seal teki all võtsid telefoni, see kõne kestis nagu oleks pussiga puuritud ajudesse, kõikide meie kõrvad verd tilkumas, siis kui sa rääkisid, siis kui meie kuulasime, sest meile oli samamoodi sinu kurbust vaja, et saaksime aru oma kurbusest, sest just äsja oli meid haaranud maailma suurim õnn. Õnnest tagasitulemise krampides, pea kaetud külma higiga, kuni lõpuks ümbritses mind vaikus, me kallistasime ja ma astusin öö läbi lund sadanud õue. Esimene tramm oli täis ööinimesi, kes eelmisest aastast uude sõitsid. Kui ma lõpuks oma magamistoas voodisse kukkusin, oli uue aasta esimene päike kohe tõusmas.

Siin ei lõppe veel mitte midagi. See oli alles uue aasta algus. Esimesed seitse tundi. Sellele eelnes kolmsada kuuskümmend viis päeva.

Mõni aasta möödub igavalt nagu maantee asfaldi hall. Kolmsada kuuskümmend seitse päeva tagasi, kui ma ärkasin esimese jaanuari pärastlõunal, päike just majade taha kukkunud, rebisin end välja sinu kummalisest alasti embusest, pea odavast šampanjast hullunud, ei osanud ma kunagi uskuda, mida see aasta endaga toob. Et ühest valusast suudlusest saab üks joovastav suudlus, selline, nagu oleks just loodud universum. Et ühest lämmatavast kurbusest saab selline rõõm, nagu just oleks sündinud maailm. Talv oli ootusärev, kevad oli tuim. Siis tuli suvi, mis ületas kõik maailma suved, oli sirelite ja armastuse suvi, sügis oli absurdne ning maailma kõige kurvem, hilissügis tuim ja varatalv selgeks tegev. Kuigi midagi ei ole selge, on need kolmsada kuuskümmend viis päeva olnud teistsugused kui varem. Lisaks sellele juhtus veel see ja siis veel see. Need on kõik olnud imelised asjad. Minu aasta on olnud imeline aasta. Aga ikka ei ole ma rahul. Sest need errorid, mis sees on, mis lõhuvad harmoonilist rahulolu, ei lase raulikult elada, need errorid, sest nad on sees, need errorid…

Ma sõidan kinnisilmi möödunud aastas. Tuiskan läbi lumede, läbi suveööde, läbi pimenenud elutubade, läbi õnnelike embuste, üle selle maja katuse, kus me vaatasime kuidas vanaaegsed pilved sõuavad üle linna, läbi valgete magamistubade, läbi palkmajade, läbi õdusate ööde ja õnnelike inimeste naeratuste, läbi varahommikuste arstikabinettide, läbi sõprade soojade südamete, läbi atmosfääride, sõnade, raamatute, unede, ulmade, hullumeelsuste, agooniate, kurbuste, nutmiste, apaatsuse, rahulikkuse, külma ja sooja, läbi inimeste. Praegu kõige rohkem tahaksin, et istuksime sinuga siin minu maamajas, ahjus põleb tuli ja meil on väga soe. Sa istud minu vastas tugitoolis ja võtad omal sokid jalast ja me paneme mõlemad oma jalad laua peale ja surume paljad jalatallad õrnalt kokku ning upume teineteise silmadesse. Korraks kaob kogu ümbritsev maailm ning keegi ei tuiska kellestki läbi. Õues kukub aeglaselt lumi pimenevale maale.

Selles muinasjutus mida ma sulle (ühele teisele sulle, sest “sinasid” on tänases jutus palju) aasta esimestel tundidel rääkisin, selles muinasjutus oli see pool, mis oli sinu muinasjutt – ja oli see pool, mis oli minu muinasjutt. Minu muinasjutt, kus me elasime selles kahekordses majas, kus olin mina ja olid sina ja olid sina. Ja olid nemad. Meie nemad.

Õhtu enne aastalõppu, kui me sinuga kinos käisime ja siis lunastust otsisime. Kui me istusime seal teisel korrusel selle ümmarguse laua ümber, kui meie sees mulises kõik kerglaselt ja surises soojalt ja kui me astusime külma vanalinna öösse ja kõndisime puumajade rajooni poole ja kus korraga haaras mind tänaval kogu maailma õnn ja me kallistasime väga ja astusime kahekesi minu juurde ja kui ma rääksin sulle nelja tunni jooksul kogu maailma armastusest, kui me õnnest väljumise krampides värisesime teineteisel käest kinni hoides, kui hommiku esimesed tunnid hakkasid kohale jõudma ja kui keha vajus magusates krampides voodisse, kui hilislõunal vaatasin ma möödunud aasta lemmikfilmide lemmikkohti. Ma veetsin aasta eelviimase öö koos sinuga, kuigi ma ei olnud üldse koos sinuga vaid hoopis sinuga. Aga minu peas ja minu südames olid sina. Me lendasime sooja ookeani kohal.

Õue on vahepeal hiilinud tumesinine pimedus. Läbi valge pitskardina on ähmaselt näha viimaste puude figuurid. Kohe seguneb õhtune pimedus raagus puude figuuridega ning öö tõmbab õuele koti pähe.

Aitäh sinule, sinule, sinule ja sinule viimase aasta eest. Ja sinule ka.