Ma nägin eile öösel maailma sürrimat maja. Ja siinsamas, Tallinna linnas. Vana-Kalamaja tänaval on juugendpaneelmaja. Just just. Nõukaaegne paneelehitis on omandanud juugendvälimuse. Mul jäi kohe suu lahti. See oli jah paneelidest kokku pandud juugend. Nagu töörahvale vist ja nägi juugend välja ka. Aga võibolla ma nägin seda maja unes. Kaarjad rõdud ja väikeste ruutudega aknad, voolav ja puha.
Rubriik: Uned
Kaks poissi istusid maantee ääres pori sees peaaegu et. Nendel oli veidi palav olla, aga sellest ei olnud hullu. Suvi oli ja sigaretisuits keerles õhus. Kuskilt kostus 30ndate kerglast muusikat nende kõrvu. Ühel neist oli tagataskus katkine ja räbaldunud lauluraamat, mida nad kasutasid igavate hetkede eemale peletamiseks. Sandaalid jalas. Siis saavad jalad õhku. Jalad olid heinased ka, sääred ära kriibitud. Sees oli ikka ja endiselt suvine olla. Midagi muud nad ei teinudki. Lasid päeval mööduda, inimestel mööduda, elul mööduda ja sügise saabudes nad ei läinud hulluks ega imelikuks. Sest selja taga oli soe suvi.
Juhtus
Jookske, hüpage, karjuge, kirjuge, higistage ennast hulluks, ärge saage muudmoodi maailmaasjades selgust, kui jookske ennast paneelrajoonis segaseks ja hingetuks. Enne, kui te väsinult kokku langete, vaadake seda pilti, mis silme ees on. See ongi see õige pilt, see meie niiöelda elu siin ja just selline peab see olema.
See on ilus mõte. Siis ei piira enam miski ja siis kukudki asfaltile enese katki. Ja vaatad taevast ja hea hea on olla.
Ma tahan jalgratast.
Üks poiss kõndis tänaval ja rääkis iseendaga juttu. Sest just oli talle räägitud maailma keerlemisest ka sügisesed õhtud tulid meelde. See poiss luuletas asfalti mööda käies ühe luuletuse kuust, kes koos selle poisiga pöörata ei taha, vaid ikka ise teisele poole pöörab. Ja enne seda oli see poiss käinud kaheksandat korda teatris “Juliat” vaatamas ja hea imelik oli olla ka veidikene, sest ta päris täpselt ei teadnud miks. Ja siis eile ta käis “Tõde ja õigust” teist korda vaatamas ja pühapäeval “Surm ja tütarlaps” Draamateatris esimest korda. Miks ta sellest pühapäevasest etendusest ei kirjutanud, see poiss veel ei tea. Äkki kirjutab ka.
Ja siis oli veel nii, et hing kergenes ka vaatuste vahepeal ja ta sai pärast etendust aru, et ta on juba vana ja joob õlut ja tegeleb igasuguste suurte inimeste asjadega, millega ta lubas väiksemana tegemist mitte üldse teha.
Veel sai see poiss teada, mis asja Pedajas tema kursusega jõulude ajal ja jaanuaris Draamateatris teeb. Seda ta veel ütelda ei taha teistele poistele ja tüdrukutele.
Lisaks on see poiss praegast üsna väsinud ja ta ei viitsi midagi kirjutada. See poiss soovib vastavalt head ööd/tere hommikust.
Tahaks varahommikuni olla ja olla ning alles kell viis magama minna ja siis päeval kell kolma tõusta. Suve ühesõnaga. Praegast ei saa. 08:45 on kool ja vehklemine.
Rattaga tiir k
Küla on ikka hoopis teistmoodi kui linn. Ja vahemaa on neil vaid 8 km. Võtsin kuuri alt ratta, panin sadula kõrgemaks ning hakkasin poe poole väntama. Seal kus ennevanasti oli ‘ööklubi/baar’, siis vahepeal mingi usuliikumise kirik, oli nüüd silt ‘FOR SALE’.
Poe juures oli mitu autot. Kuna sulgemiseni oli u pool tundi, arvasin, et tehakse viimaseid sisseoste. Eksisin. Poes olevad inimesed istusid hoopis kohvikunurgas, rüüpasid õlut ja vaatasid telekast kolmandat kanalit. Ostsin oma nätsu ja jäätise ning põrutasin järve poole edasi. Mööda tammist ja järveäärde murule maha, nautima peegelsiledat pinda. Panen ühe pildi järvest selle koha pealt kah.
Ja siis sõingi jäätist, ujujaid väga ei olnud. Oli üks, teisel pool järve. Vesi väga soe ei olnud aga mitte külm ka. Nii et pohlad, mõtlesin. Põrutasin tagasi koju.
Küla oli palju vaiskem kui linn. Midagi ei juhtunud ka. Ja minu lapsepõlve külakoerad hakkavad vanaks jääma. Varsti tulevad uued vist.