Reedel on suured mõttetalgud!

Reedel, 1. mail toimuvad suured mõttetalgud üle Eesti. Kui Sa ei ole veel endale koda valinud, siis on viimane aeg seda teha. Ise toimetan Linnateatris “Teatrisõprade kojas”. Siinkohal veel variant kojavalikuks:

Linnateater annab teada:

Ka Linnateatris tegutseb 1. mail Minu Eesti mõttekoda – ootame kõiki, kes soovivad kaasa mõelda teemadel:

– väärtused ja kultuur
– loovus, avatus ja uuendusmeelsus
– valitsemiskultuur

ja lisaks veel ka kohalik (vaba) teema.

Kuigi koda kannab toimumiskoha järgi nime “Teatrisõprade koda”, ei tähenda see, et arutataks teatri üle või ümber, vastupidi, teretulnud on kõik head mõtted teemadel, mis kedagi puudutavad.

Kojaga tutvuda ja registreeruda saab aadressil: http://www.minueesti.ee/minueesti/thinktank/view?id=318
Enam ei ole vaja ID-kaarti, netipanka ega kolmest sõbrast koosnevat meeskonda – liituda saab igaüks ise ja täiesti vabalt.

Talgupäev toimub Linnateatri Teatrisõprade klubis (Lai 23, Tallinn) 1. mail kell 10.00-16.00. Talgulistel soovitame võtta kaasa oma võileivad – tee, kohv ja kommid ootavad kohapeal.

Teeme koos Eesti paremaks!
Teatrisõprade koda

Lisainfot ettevõtmise kohta tervikuna: www.minueesti.ee

Teatrisõprade klubi avab laupäeval jälle uksed

Linnateatri Teatrisõprade klubi ootab homme jälle külalisi. Pehmel pärastlõunal, algusega kell 16:00, algab ajaloolis-teatraalne üritus pealkirjaga “Jüri Vilms 120”. Külas on väga hea jutuga ajaloolane Ott Sandrak, kes tõenäoliselt läbi Vilmsi teeb üldistusi kogu Eesti Vabariigi algusaastatele. Pilte vaatame ning näitlejad loevad kõnesid, mälestusi ja katkendeid.

Pilet kultuurihuvilisele on 25 krooni. Teatri kassast. Enne ürituse algust saab ka osta, kui veel järgi on.

Viide ürituse kodulehele.

Mängud tagahoovis ehk Because – Eesti Draamateatris

“Heliose” kino on lavastaja Viktor Rõzhakovi nägemusest moondunud niiöelda tagahooviks. Korvpalliplatsiks. Kui ei oleks seal teisi lavastusi näinud, ei märkakski, et lava tagasein on juurde ehitatud ning harmoniseerub ruumiga suurepäraselt. Keset mänguplatsi on suur metallist kiik ning paremat kätt kõrge ja järsk metalltrepp, mis viib teisele korrusele ehk rõdule. Seal on ka DJ, kes kujundab koha peal kogu etendust muusikaliselt. DJ Aleksandr Zhedeljov.

Publikut eraldab mänguplatsist paarimeetri kõrgune metallvõrkaed. Õhus on higi ja pinget. Näitemängu tekst ei köida, küll aga näitlejate mäng ning lavastus. Pisemate detailideni on kõik läbi mõeldud, ning kohati tekib tunne, et oled reaalselt kellegi tagahoovis. Või mõnes filmis. Pinevust ja salapära on pidevalt. Tegelikult ei saa öelda, et näitemängu tekst ei köida. Köidab küll. Öelda tahtsin hoopis seda, et kui oleks sama näitmäng lavastatud mõne teise lavastaja poolt ja mõnede teiste näitlejatega, oleks mul igav. Siin on aga näritud end sisse ja näritakse publik ka sisse. Mängu.

Muusikaline kujundus loob pingestatud atmosfääre ja mul on väga huvitav jälgida inimesi. Sest näitlejad muutuvad laval inimesteks. Tegelastest reaalseteks inimesteks. Kergusega vahetatakse noorte poiste ning advokaatide rolle. Alina Karmazina särab meesteansambli keskel. Ta on kuidagi puhas ja puutumatu. (Tema eesti keel on kõvasti paranenud).

Lõpp läheneb. Ma ei aima midagi ette. Lõppus on veel üks kriips, koos kiige kriuksuga, mis hinge kriipima jääb. Ma olen saanud teatrist jälle elamuse.

“Mängud tagahoovis ehk Because” Eesti Draamateatris

Tempoga lugemiseks, me elame kevade ootuses, teater on peas ja sees.

Ma ju tahtsin kirjutada sellest imekaunist päevast, aga nüüd on lõuna peaagu käes. Saunas käidud ning esietenduseks puhas.

Linn oli hommikul särav ja selge. Kaua magamisest ei tulnud midagi välja ning sellel ajal, kui äratuskell helises olin juba number 3 bussi peal ja veeresin kesklinna. See suur pood seal Tammsaare pargi serval päästab mind alati, sest kõik saab ühest kohast. Õnneks ei ole mul seda kompleksi, et oma jalga ma sinna ei tõsta. Midagi ei saa teha. Üleval on suur raamatupood ning keldris toiduosakond ja vahepeal muud tarvilikud.

Pärast Viru tänaval ja veel pärast hiljem pärast Raekoja platsi tuli teatriinimesi vastu, kes olid eilset läbimängu vaatamas käinud ja kiitsid täna ka. Ja Jaak veel all kohvikus kiitis ja minu töölaua aknast paistab veel pisut lumine lavaauk, mida öine misiganes sadu (ma oletan siiski vihm, sest kolistas mu akna taga tormakalt) maha ei ole pesta suutnud. Lavaaugust on päike peaagu kadunud, aga Vanalinna tornide kohal särab sinine taevas, mida kaunistab servapidi kolm pilveribalat.

Kaks ja pool tundi on kogunemiseni aega. Mängin siis niikaua veidi klaverit ja sügan pead. Nüüd astus Indrek sisse ja ma andsin talle esietenduse kingituse ja tema andis mulle ka esietenduse kingituse ning siis me eestlaslikult ütlesime davai.

Õhtul teeme teatrit.

Mitu erinevat lauset ümbritsevate päevade ja tulevase esietenduse kohta

Kaks nädalat enne esietendust on need kõige raskemad.
Püüan end kokku võtta ja nädalavahetusel teksti õppida.
Kuidas teile see tekst pähe jääb? (Ausõna, mina vastust ei tea. Ja see on kõige lollim küsimus.)
Kes teab, millal tuleb kevad?
Kas naistepäev pühapäeval tähendab seda, et töökaaslastele lilli ei pea kinkima?
Mida aeg esietenduseni lähemal, seda eredam ja ärevam.
Esietendus on segu pöörasest naudingust, teadmatusest ja ärevusest.
Tegelikult on seda juba kontrolletendus.
Homme on reede. Kas reedeti käiakse klubides ja baarides joomas?
Mina ei käi reedeti tavaliselt väljas. Mul on järgmisel päeval töö.

"Tundmatu sõdur" Helsingi Linnateatris

Helsingi hotelliwifi lubab mõned märkmed teha. Telefoni tõttu pisit hakitud.

Ma mõtlesin sellele, et kas suurel laval on võimalik ka päris sõda teha? Soomlastel oli liiga palju videot ja veidi kehv heliriba. Seda vastandasid võidukalt hea valgus ja mõnes kohas ka näitlejate mäng. Olen sõda laval vähe näinud. Eesti parim näide on NO99 “Hirveküti” kopteristseen.

Soome sõjas oli laval liiga palju karjumist ja veidi esmase pähepotsatava liiga esteetiliseltmitteilusat videograafikat. Üllataval kombel sobis lavalisse sõjasituatsiooni sülitamine ja ilastamine. Hea kujund oli vesi ja ühislaulmine. Minu jaoks stilistiline ämber oli vaenlase pesumasinatega asendamine. Kehv vene keele aktsent laulus (tehke siis juba soome keeles), pool aega arvasime, et tegemist on bulgaaria keelega.

Muusikalises kujunduses kasutati osavalt Sibeliust, nagu 1955. aasta filmiski. Vaatasin seda eelmisel õhtul ja sellest oli palju abi ja võrdlusmomenti.

Pikem kirjutamine tapab pöidla. Külmaks ei jätnud lavastus kindlasti kedagi. Liiga palju prügi ja müra. Kas soome keel laval ongi pidev karjumine? Väga huvitavaid leide ja käike. Eraldi meenub üks näitleja reageeringutest poole pudeli viina allalukistamisele.

Pikem kirjutamine tapab pöidla. Hiljem ehk pikemalt.

Pärast teari sünnipäeva

Teate ju seda tunnet, kui on oodatud ja korraldatud ning siis saab suur töö tehtud. Korraga on sees veidi tühi ja nadi tunne. Ma arvan, et sama tunne on lavastajal esietenduse peol, kui lavastus on valmis ja seda on mitu kuud tehtud ning lavastaja jaoks ongi seal lõpp. Edasi ei saa tema enam midagi teha. Ainult näitlejad. Ja mida aeg edasi, seda rohkem unustavad näitlejad selle, mida proovides räägiti. Kõik tuhmub ja muutub teatri ajalooks.

Täna oli laulupeo proov. Magasin küll korralikult kaheksa tundi, aga oleksin seitse vabalt veel maganud. Selline väsimus oli sees. Eile öösel Põrgusaali katusel seistes tundus kogu teatrimaja nagu peo peal. Oma tulede, sära ning sadade inimeste sagimisega. Siis süütasime lõkke ning laulsime lumes regilaule. Mõned asjad on nii ausad, et on hea.

Teatri sünnipäev sujus viperusteta ja preemiad said jagatud.

Benjamin Button vs Prantsuse teater

Kui ma silmad lahti tegin oli juba ennelõuna. Nii sõin hommikust ja sõitsin bussiga kinno. “Benjamin Buttoni uskumatu elu” kestis peaaegu kolm tundi. Liiga kaua. Kuna lugu sai juba algusest selgeks (või õigemini selgitati juba varem treileritega), siis lugu oligi täpselt see, mis ta oli. Väärtust lisasid seitse mustvalget välku, hämmastavad grimmid ja ilus naispeaosatäitja. Kui annaks hindeid, siis kümnest kuus. (See oli vägev, et Benjamini mängisid enne Brad Pitti veel kolm näitlejat, aga kogu aeg oli tunne, nagu oleks Brad Pitt ise mänginud. Silmad olid kõigil sarnased…)

Teine kultuuriüritus oli La Comédie-Française etendused Eesti Draamateatris (kuna Draamateater oskab hämmastava kiirusega enda kodulehelt kaotada nende etenduste kirjeldused, siis viidet ei ole. Lisa: siiski leidsin). “Pidu” ja “Naeruväärsed eputised”. Komöödiat ei olnud. Prantsuse külalisteater oli igav. Kahju. 

Esimeses loos “Pidu” loeti nulltekstilaadset ilma suuremate emotsioonideta autoriteksti, mis kohati oli naljakas, enamjaolt mitte. Mitte midagi ei mängitud ja lihtsalt oldi. Lavakujundus oli ka üsna igav ja ainukene asi, mis huvi köitis, oli tagalaval asuv vildakas klaaspaneel, kus peegeldus paneelmaja. Sellele saladusele, kuidas see peegeldus tekkis sain ka jälile. Binokli abiga sain jälile. 

Õhtu teine pool Moliere “Naeruväärsed eputised” oli veidi mängulisem. Aga näitlejad olid üsna vanad ja kogu asi oli veidi stiilitu. Moderne võti segatud groteskiga. Vist ongi nii, et eestlased saavad vaadata ainult eesti teatrit (või Hermanist)

Teatrisõprade klubi järjekordne üritus

Laupäeva hommik venib unisena minu magamistoa ukse prao vahelt sisse. Lumesegused puud haigutavad hoovis ja pea on öisest magamisest veidi paks. Täna saab kokku jälle Teatrisõprade klubi. Teemaks on eesti helilooja Mart Saar, muuseumid, muusika, ajalugu, loodus, tekst ning sõna. Külas on muusikateadlane Tiia Järg ja helilooja Ester Mägi. Linnateatri näitlejad loevad vahepealu ning toimub ühine regilaulmine.  Linnateatri Teatrisõprade klubis kel 15. Piletid on vist kahjuks juba otsas, aga võibolla kui vahetult enne kohale tulla – äkki mahub. Kuigi tundub, et klubiruum tuleb üsna täis. Viide ka.

Kuidas ma laulupeo üldproovis käisin ja mis kõik sellele eelnes

Tänane õhtu viis Salme kultuurikeskusesse Laulupeo üldproovile. Saal oli servadeni lauljaid täis ja poetasin ennast taha nurka. Kalamajas lirtsus lumi ning kolme õhtutunni jooksul võeti pool segakooride repertuaari läbi. Kitsaskohad ümisesin vaiksemalt aga “laulujala” sain juba üsna alla. See väike laulupidu, mis Salmes kõlas, oli väga ilus. Nii mõnigi laul tõi juba saalis heaolujudinad seljale, mis siis veel laulukaarest rääkida. 

Meil on veel 18. märtsini aega, siis on ettelaulmine ja selgub, kas teatri segakoor kaare alla pääseb. Loodame parimat, aga õppida tuleb kõvasti. Kui popurriid lahti harutada, siis on kokku umbes 20. laulu. 

Eelnev päev sisaldas hommikust füüsilist koormust, hommikusööki ning siis proovi. Pärast proovi ei saanud enne hingata kui takso teatri ette saabus ja Kalamajja viis. Homsest algavad veel ühed proovid ning siis käib teatrimajas kolme erineva lavastuse harjutamine. Ees ootavad “Hüpassaare hüvanguks” ja teatri sünnipäev. Muide, Teatrisõprade klubi Mart Saare üritusele (jah, seesama “Hüpassaare hüvanguks”) on veel mõned piletid järgi. Kui soovid laupäeval kindlasti sisse pääseda, soovitan pileti ära osta. 

Homme õhtul saab üle kuu jälle “Arbuusisuhkrusse” sukelduda.

Eile naasesime Talvepäevadelt Jõulumäel. Juba 13 aastat on Pärnu “Endla” ja Tallinna Linnateater saanud jaanuaris/veebruaris Pärnu lähedal Jõulumäel kokku ja vahetanud muljeid ning teinud kerget “lume” sporti. Lumi on jutumärkides seetõttu, et mõni aasta on ka lumetu olnud. Mängisime disc-golfi, suusatasime, korraldasime teatevõistlusi, kelgutasime (ja mitte veretult) ning mängisime lumehokit. Pärast õhtsööki said hoogu tubased lauamängud ja saalialad. Teisel päeval oli autasustamine ja omaalgatuslik sport. Seekord sai üldvõidu Linnateater. 

Tuligi liiga pikk see kirjutis. Head uut aastat, hiina kalendri järgi!