Padjamees

Seal oli üks hull poiss, kes oli koledasti minu sõbra nägu. Seal oli kaks politseinikku ja üks kirjanik. See hull poiss oli selle kirjaniku vend. Hiljem juhtus kummalisi asju ja terve lugu oli mingi kummalise kiiksuga. Mulle teater meeldis. Link

Juhus on pime

Tegelikult ma ei tahtnudki teatrisse minna, aga Markus ütles, et lähme ja ma mõtlesin siis, et mul pole homme (see on siis täna) hommikul nii või teisiti tundi ja muud saab peale teatrit ka teha.

Toompere uus lavastus “Juhus on pime”. Need järgnevad tunnid, mis teatrisaalis viibida tuli väntsutasid minu kõhulihaseid. Konkreetselt ma ei naernud, aga tagusin pead vastu tooli ja kõõksusin. Nii jabura süžeega asja ma polegi veel näinud. Seinad lainetasid ja kirikukellad ja tsirkusemuusika kord kiirenesid, kord aeglustusid peas. Absurdikirss kreemiga, kitšikastmes. Kiiksukõver.
Mul teatriminemise tuju ei olnud, aga see sinine viltune maailm oma täringutega ja kummaliste inimestega tegi olemise sürriks. Nagu oleks see alanud juba kõik varem, kunstiajaloo tunnist nendest kiiksuga feministidest.

Lisairoonia:
Lavastus ****
Näitlejad ****
Lavakujundus *****
Naeru ***1/2
Nalja ***
Nabani *
Kohvi **

Kes aru ei saanud, on tõenäoliselt jah loll.

Portreed minus ja minu

Näed sa siis. Aga meiliaadressi ei ole, kus saaks oma vaimustust jagada pariisilinna punk-rahvusliku kujunduse üle. Ma kohe unustasin kõik viimase aja halvad postitused ja loodan taassündi!

Mingid muud mõtted olid peas hoopis tegelikult. Käisin täna Markusega Linnateatris vaatamas suvetüki makette ja päris hästi. Sirvisime kostüümikavandeid ning lasime kunstnikul 20 minutit visiooni maalida. See on ikka väga absurdne asi. Ma ei kujuta suve sellises kostüümis ette. Eks paistab iseenesest. Lava peaks valmis saama 16. mai, siis on hiljemalt ka lavaproovide algus. Praegu teeme koolis ja proovisaalis.
6. mai oleme Tartus “Suveöö unenäoga”. Vanemuise väikeses majas, päris kentsakas. Vanemuise väike maja annab iseenesest juba peaaegu Draamateatri suure saali mõõdu välja. See on siis palju suurem saal ja lava. Meie lava on iseenesest laiendatav, tagumise seina arvel. Aga kuidas on köite riputamisega lakke, seda ei tea. Kuuldavasti on mingeid komplikatsioone.
Tänane üle nädalate etenduse mängimine oli ka värskendav. Rahvast oli kehvemalt kui muidu, aga sees pool oli hea olla.

Eile kohtasin koos Indrekuga pool kolm tänaval öösel ühte munka. Tema plastika oli paarsada aastat vana ja aura ka. Ta oli ilmselges joobes ja väliselt müstik. Noor, 28. aastane. Nägi välja nagu 38. Ja tal oli mitu mantlit seljas. Ja käed sadu aastaid pesemata. Ja äkki ta ei olnudki munk. Äkki oli tavaline koduta inimene. Äkki oli minu väljamõeldis. Pärast oli joovastav-müstilis-kurb olla.’

Ma käisin teatris ka eile. “Pianoola ehk Mehhaaniline klaver”. Seda peab ise nägema, kellel mahti. Seda peab kindlasti nägema. Mina vaatasin teist korda. Vaataks rohkemgi, aga sinna on raske pääseda. See on vist praegu vanim mängukavas olev lavastus eesti teatris. See on selline valus ja helge tükk. Peale selliseid lavastusi kohtadki tänaval kell pool kolm öösel kaks sajandit vana munka. Ja laulad suitsu sees kellegi akordionisti kõrval “Puhu tuult”, endal mingid Liivimaa rannad mälus, aga näinud sa neid ei ole.

Täna oli teatrigarderoobis päikeseprillidega inimesi, linnaõhus oli karget külma, koolis ole noorte erialaeksami peaproovi (mina vaatan homme), hommikul on laulutunnis hoopis padespaani ja tuu steppi ja reinlenderit ja krakowjakki ja muud rahvatantsu, sedasama, mida veel sõjani kõik teadsid. Meie õppisime ja nüid tiame ise ka. Siis saab kuskil tantsida. Ja laulud õpime ka juure, saab tantsu juure laulda.

Nüüd ma lõpetan, sest minu internetilehitseja ütles, et ta tahab ennast uuendada. Palun väga. Äkki panen mõne pildi üles poole. Vaatab. Olge rahul.

Savonarola tuleriit, kahetsused, piinamised laval, paavstid, 3000 geniaalsuse m

Halb on olla. Sellest igavast ja steriilsest elust, mis mind kogu aeg ümbritseb. Mitte igavast, aga kindlaraamilisest. Improviseerimisvõimalust ei ole. Või kui, siis ainult raamide sees. Igav ei ole tegelikult, aga spontaanne ei saa olla, mässata ka ei saa. Igal hommikul punkt kell üheksa tuleb koolis olla ja äkkreis pühapäeva öösel Rakverre või kuhu iganes näiteks ei tule kõne alla. Alati tulevad mingid praktilised kaalutlused, kes sulle jala ette panevad ja siis on selline tunne, et rebi ennast lõhki. Aga mis ikka. Muidu on hea. Heam. Koolis ei ole igav.

Savonarola tuleriit oli täna mängukavas. Lõpuks siis. Aegade mittekokkulangemise tõttu polnud varem jõudnud. Esireakoht andis tunda. Huvitusin. Vaatemängu oli tehtud väheste asjadega. See oli vahva. Võõristust ka. Ja kummalist nalja. Pikalt ei kirjuta. Atmosfäär oli selline tumesinine ja udune ja veidi keerlev. Oli mõtteid. Sobis tänasesse õhtusse. Hiljem kukkus Kuku klubi suitsuses nurgadiivanis kurku üits õlle, siis oli ängi ja pängi ja naeru ja nalja ja kurba ka. Siis oli spontaansusekadu. Nüüd on teine olla. Iga päevaga saan vanemaks raisk. Ja midagi ei anna teha ka. Iga päevaga kulud ka järjest. Pettud ka järjest. Siis ongi kogu aeg raskem sirgelt seista ja vaimustuda. Aga saame hakkama. Elu.

Surm ja t

Ma käisin seda vaatamas tegelikult nädal aega tagasi. Mahti ei ole olnud kirjasõnas oma mõtet selle kohta sõnastada. Unt kasutab räigelt lavaaega ja naudib seda. Laseb vaikusel oodata. See töötab. Ruumi on ka kasutatud mitmest kohast. Mulle meeldis välk ehk kuidas seda välku tehti. Lugu tekitas sees müstilise tunde. Tegemist ei olnud halva looga. Tegemist oli hea looga, aga see ei ole minu lugu. Mõistuslikult ma sain aru, et see on üsna hea teater, aga see lihtsalt ei ole minu teema. Siiski mulle meeldis. Klassikalist Draamateatri Unti on seal sees. Punast prožektorit ja kvartett on laval ka. Need on sellised friigitükid. Seda, et mängitakse “Juliat” või “Kevadet” teavad kõik ja paljud vaatama, aga väikese saali Undist teatakse vähem. Ja need ongi sellised kummalised lavastused. Peavoolust eemal. Kummalised krigisevad. Nagu võõra toidu maitsega, mis imelikult suus maitseb.

Osa inimesi läks vaheajal ära. Vist öeldi liiga palju lubamatuid sõnu ja välgutati säärt nende jaoks. Vaesed inimesed.

Friigiteater ehk siis. Minujaoks. Ja kummaline elamus. Koduleht.