Teatrieelne tuisk

Õues on tuisk ja pime. Tänases vanalinna teatrikompleksi hubasuses on midagi nii külgetõmbavat. Upun piparmünditeesse. Nii paljust oleks kirjutada, et polegi mõtet alustada. Kunagi hiljem lasen laviinina. Las praegu tiksub vaikne õhtu, teatri eelaimdus, tõsine tuisk pimedas Lavaaugus, sest kohe süttivad Põrgulaval prožektorid, keerutatakse üles lavatolm, kõlab sõna, liigub heli- ja valgusheebel, sünnib teater.

“12 Karamazovit” Von Krahli Teatris

Raske on kirjutada teatrist objektiivselt. Pole olemas ühte vaatenurka asjadele ja “meeldivus” on inimeseti väga erinev. Ikkagi tunnen aeg-ajalt vajadust või ka kohustust panna kirja mõned teatrimuljed, puhtalt iseenda vaatenurgast, pretendeerimata millelegi. Järgnev teatrimulje tuleb Von Krahli lavastuse “12 Karamazovit” kohta ja on juba seetõttu üüratult subjektiivne, et mitu lavastusest osavõtjat on minu head sõbrad. Niipalju siis sissejuhatusest.
Ma tean, et Kristjan Smeds alustas Viljandi teatrikooli noortega selle lavastuse ettevalmistamist neli aastat tagasi, kui tulevased näitlejad olid alles esimese kursuse üliõpilased. Kõige muu hulgas tuli igaühel nelja aasta jooksul selgeks õppida vähemalt üks pill. Lisaks olen vaadanud lavastuse valmimise blogi http://karamazovid.com/ ja veetnud tunde ja päevi lavalolijatega samas seltskonnas, kuuldes üksikuid kilde või möirgeid tulevasest lavastusest. Ma ei ole käinud vahepealsetel ettenäitamiskillukestel ja olin seega eile teatrisaali astudes üsna puhas leht. Eile oli läbimäng, esietendus tuleb alles mitme päeva pärast, vahepeal võib kõik muutuda.

(Siin vahepeal on teater.)

Kui ma õhtul tänavale astun, kõrvad kumisemas sellest seletamatust teatrikosest, mis just läbi minu voolas, hingan sisse pealinna sügist. Kõnnin mitusada meetrit, enne kui kumin kõrvades vaibuma hakkab ja olen koduski veel tund aega sellises seisundis nagu oleks äsja 15 km jooksnud. Neli tundi ja viisteist minutit kestev muusika ja teatri üledoos süstitakse publikule otse veeni. Müra on palju. Kaost on palju. Prügi, sülge, higi, iha, jõudu, energiat ja vaikust. Selle kolmevaatuselise teatraalse rock-kontserti jooksul juhtub nii palju, et seda ei ole mõtet siia kirja panna, vaid tuleb ise vaatama minna. Kuidas armastuse sall veereb lahti ja kirjandus võtab teatraalse kuju, kuidas iha, viha ja vihkamine kulmineerub kivide loopimiseks, kuidas seksist saab muusika, muusikast jõud, jõust armastus ja sellest kõigest teater. Kuidas Sind kistakse mängu, kuidas argus hiilib ümber laua, kuidas kõik kulmineerub lõpuks kahe kitarri suudluseks ja muusika voolab kosena bändilavalt eeslava põrandale ja sealt mööda tribüüne publikuni.

Ma vist tahtsin tegelikult kirja panna vaid ühe lause: “12 Karamazovit” on muusika ja teatri üledoos, mis mõjub igale vaatajale subjektiivselt ja mida tuleb kindlasti vaadata, et tunda elamise ning kunsti maitset iseenda suus.

NO69 “Three Kingdoms”

Tervik moodustab elamuse. Teatrielamus ei piirdu üksnes vaatesaalis kogetuga, vaid algab palju kaugemalt ja lõpeb kodus päeva viimastel sekunditel, siis kui paned pea padjale ja kui argireaalsus seguneb unega. Minu tänane teater sai alguse reklaamvideost, siis mingitest võngetest ineterneti voolavas avaruses, mõnede inimeste üksikutest lausekatketest. Aga oodata ei osanud muud midagi kui seda, et Risto pidavat hästi laulma. Seda, et Risto hästi laulab, seda ma tean juba ammu, aga kui “Three Kingdoms“’i avasekunditel saalis valgus kustus, kui kõlasid esimesed arglik-pinevad noodid, olin jälle kord võlutud. Sellist jõulist haprust suudab Eesti teatris ette kanda vaid Risto Kübar. Ja nii läbi terve lavastuse. Need hullumeelsed, liigagi usutavalt ebareaalsed, samas nii maised karakterid, mida mängleva kergusega ette kanti, mingid üksikud pilgud publikusse, juba see on see, mille pärast tasuks seda lavastust vaatama minna. Etendus ise mõjus alateadvusesse. Realistlikult algav draama võtab ühe ebareaalsemaid ja unenäolikemaid pöördeid, aga ühekski hetkeks ei tabanud mind igavus. Vastupidi, isegi kõige sürreaalsemate kohtade peal hoidis mind looga kaasas intensiivsus ja absurdi valus kohalolu. Lisaks absurdile oli kohal ka inimese üksindus. Nii teravalt lõikasid Risto tegelaskuju lauldud laulud, sirge musta statiiviga mikrofon vastandumas lumivalgele pintsakule ja viigipükstele. Groteskne lits, haavatud naine, üksik mees.
Lavastuses, eriti esimese vaatuse teises pooles on päris palju vulgaarsust. Ropendatakse ja näidatakse valimatu halastusega alasti keha ning teatraalset pornograafiat. Keda see kõik ei häiri, kes laseb end kõigel kaasa kiskuda, mis sest et hetkeks kostab vaatesaalist üllatunud vaataja sosin “mis ASI SEE on?”, isegi siis, kui kujutlusvõime muudab lavaltoimuva liiga realistlikuks, kui hakkad tundma olematuid lõhnu, isegi siis, isegi siis, aga ikkagi ja lased end kõigel kaasa vedada, saamata vahepeal kõigest päris hästi aru ja kui möödub vaheaeg, algab veel hullumeelsem teine vaatus ning sind lõpuks visatakse vihma sadavasse linna, pimedale tuhmkollase valgusega tänavale… siis sa saad aru, aru saamata miks, aga oled saanud elamuse. Kõnnid mööda musta asfaltiga tänavaid, mille sügisevihm on muutnud ööpeegliks, vaatad vastutulevate inimeste vihmavarjude peegeldusi, aru saamata, kas oled eestlane, inglane, sakslane või venelane, hingeldad pealinna öös, satud Raekoja platsil terve Raekoja seina suuruse video- ja valgusinstallatsiooni peale, vaatad lummatult kümme minutit valgeid valgustäppe tilkuvas vihmas, kõnnid läbi Balti Jaama ja Kalamaja, jõuad koju, sööd laualambi valgel supermarketi sushit, kastad pulkadega sushit soja sisse, valge riis kleepub su hammaste külge, tekst sõrmede all muutub valgeks ja taust mustaks, sest on öö ja öösel kirjutakse niipidi.
Käisin enne teatrit söömas ja saabusin kohale 45 minutit enne etenduse algust. Teater oli veel tühi, istusin suure NO teatri fuajee kollasel diivanil ja kirjutasin etüüdi. Etüüdi linnast. Sinust, Minust, Temast ja Linnast. Kuidas kõik lõpuks ühte sulab ja Linn, lauldes õhtuhämaruses kurba meloodiat, kõiki meid enda omaks saab, kuidas meie olemegi linnaga üks. Seegi oli osa minu teatrielamusest. Samuti kümned tuttavad, mitmed kolleegid, vaheajal joodud Coca-Cola, briti näitlejate kõnetehnika üle imestamine, Risto, veelkord Risto, siis teised näitlejad ja rahvusvahelisus. Selles kõiges, aru saamata miks, oli sees teatri olemus. Aus, siiras ja haarav.
Aga vaadake ise, mõned etendused on veel Eestis jäänud. Roppused, alastus ja vulgaarsus ärgu takistagu teid, absurd ärgu eemale hirmutagu. Aga kui ei julge minna (sest asi kaldub siiski “saksa teatri” poole), pole ka hullu. Kõik ei saagi ühesuguseid elamusi ja lõpuks võib maailma kõige suuremaid tundeid kogeda ka pealinna vihmases õhtus üksi jalutades.

Vaata, ma kukun

Täna on esietendus. Selline valge tunne võiks sees olla, on aga kirju ja segane. Viimase nädala ööpäevade jooksul on kogu tegevus olnud suunatud ainult ühte sihtpunkti, tegeletud on ainult ühe asjaga. Ja siis, kui vahepeal üritadki kodu mängida, ei tule see kohe kuidagi välja. Näed vaid eriskummalisi unenägusid ammustest inimestest ja kummalistest olukordadest.

Täna saab läbi jälle üks periood elust, kus antud on oma parim ja kus inimestel on väga lihtne öelda vaid üks sõna, mis selle kõik lõhub. Kummaline, et inimestel on õigus ühe sõnaga iseloomustada sinu kahe kuu tööd. Ja ta ei pea süvenema, ei pea arutlema, ega juurdlema. Ja tegelikult nii ongi õige, sest et emotsiooni ja järelduse saab alati vaid ühte sõnasse panna.

Igaljuhul olen kirjutanud suure hulga muusikat, millest 70% jääb arvuti kõvakettale. Aga see 30%, sellega olen ma rahul ja sellest 10% tahan lasta Sul nüüd kuulata. See on lavastuse “Vaata, ma kukun” teemalaul ja selle sõnad kirjutas Diana Leesalu ning sisse laulis selle Mari Pokinen. Suur tänu siinkohal Marile, kellel on lihtsalt maailma kõige ilusam hääl!

Ma hingan sisse teatrit

Kujuta ette seda jahedat talvelõpu Kalamaja ööd, kus sa jalutad juba lumesulanud kuival asfaldil, ninasõõrmeis selle tüdruku või poisi lõhn, keda sa armastad või armastasid, juuksed lõhnamas küünlapõletamise ja ausate vestluste järele. Kujuta ette seda madalate korstende suitsu, mis paitab kahekordseid tumesiniseid puumaju üha hilisemalt loojunud päikeses, seda põhjamaade kevadevalgust, kuigi jah, väljas on veel ärahirmutavalt külm, aga valgus… valgus on juba hingemattev. Ja, kas sa kujutad, kujutad? Kujutad, kuidas me jalutame seal siledal tänaval, plankude taga koerad, ninasõõrmetes armastuse lõhn. Eluarmastuse ja teatriarmastuse. Sees keevad viimase aasta jooksul nähtud teatrid ja emotsioonid, naermised ja nutmised ning sa adud teatris elu konsentreeritud siirupit.

Korraga ja samas ebaühtlaselt meenuvad need hetked, kui istud teatrisaalide sügavuses ja sulle kangastuvad maailma kaunimate inimeste helid, su ees riietavad end lahti elu kõige õigemad keerdkäigud. Rahulik, selge ja sirge on olla. Sa vaatad neid inimesi, kes etendavad elu ning nutad ennast hulluks, naerad ennast puruks. Kogu elu ongi ainult ühes selles tilgas, mis kukub sinu käele. Kukub sinu pihku, tumepunane vaarikamaitseline kontsentraat, sellest mis on, mis sinule kuulub ja kes sa oled.

Siis algab hommik. Sa kõnnid lumesulanud tänavatel ning meenutad oma viimase aasta teatrielamusi ja loetled neid. Alates “Üsna maailma lõpus”, kus pärast esimesi vaatamiskordi lubasid mitte kunagi seda lugu enam vaadata, muidu nutad end puruks. Jätkates kõikehaarava perekonnalooga “Aeg ja perekond Conway”, kus näitlejad hingavad eluga samas rütmis, kus aeg teeb hüppeid ja peatub. Siis oled juba hallide seintega Ameerika toas, kahe inimesega korraga nii lähedal, et “Koletis kuu peal” hirmutab mitte enam türklasi vaid sinu enda kõige sisemisi hirme. Ning lõpetad tänase “Biloxi bluesiga”, kus noored teatrialustajad tõestavad, et elus teater ei ole surnud, et teatrit ei pea tegema kui sporti, et poliitika ei ole teater, et elu ise ongi kõige suurem teater ja pearolli eluteatri ja teatrielu laval mängib ikkagi armastus. Kui sa suudad heldida, vaadates tüdruku ja poisi esimest suudlust, kui nende huuled tegelikult kokku ei puutugi, aga sa tajud selles oma esimese armumise tunnet, kogu maailma armumise tunnet, elad läbi neid emotsionaalseid hetki ja veendud, et on võimalik olla uuesti korra esimest korda armunud, mis sest et vaid teatrisaali pimeduses, ees helendamas mängitud elud. On rõõm, kui elusid mängitakse nii osavalt ja kaasahaaravalt, nagu nendes Linnateatri viimases neljas lavastuses. On õnn kui saad hingata iseenda elu olnut ja tulevat sisse. Kaugel mängib klaver, sa kuuled iseennast mängimas oma lemmiklaulu. See on sinu laul, mis saadab sind nendel päevadel. Ja siis on sul suva ja savi igapäevastest probleemidest. Olgu sul kadunud või kogu maailma muusika, sinu kogu elu jooksul pildistatud pildid… midagi on selles hetkes igavikulist, midagi, mis ongi see elu siirup ja on õnn, kui saad tõmmata keelega üle peo, ühe hingetõmbega sisse seda tumepunast elu.

Vabandage mind, kui ma läägeks muutusin, õhtu on selline… nagu kuu oleks kukkunud tagaaeda ja sa näed, et ta ei olegi nii üüratu. Selline kolme ja poole meetri kõrgune ning valgust eriti ei anna. Aga on sinu tagahoovis ja valvab sind öösiti. Tuletab sulle meelde seda lugu enda kasulikkusest… sest kes teine öösel sulle valgust näitaks, kui mitte kuu.

Tere hommikust! Tulgu Sul ilus päev.

Vahel ma usun, et suudan ärgata vara,
noh nagu näiteks täna.
Ja istuda pimedasse liinibussi, kiruda külma ja uneleda katkenud unesid.
Külmetada kõnniteedel ja tänavatel libiseda.
Visiteerida raviasutusi ja põrkuda esimeste koristajatega.
Siis leida imeline kohvik, omleteerida ja kohviteerida.
Vahel ma tõesti tahaks ärgata vara,
süüa rahulikult maailma parimaid omlette,
hakata taas jooma kohvi,
lugeda läbi kõik värsked ajalehed,
kirjutada valmis oma romaan,
jalutada hommikuse linna päikesetõusus punavate majakatustega tänavatel,
emmata jahedust ja jalutavaid koeri,
tunda seda, et aega on nõnda palju ja palju on juba ära tehtud.
Vahel ma tõesti tahaks seda kõike,
jõuda teatrisse siis,
kui põrandad on alles koristaja lapist märjad,
kui valvelaud võtab välja esimesi kabinetivõtmeid
ja vaatab salaja “Terevisiooni”,
kui hommik on alles noor ja on tunne
et tulebki maailma kõige parem päev.
Vahel ma õnneks saangi seda teha,
aga teate ju isegi, millal see teatriinimese tööpäev lõppeb.
Ja millal siis veel magama saab.
Ja iga päev ei saa neljatunnise unega hakkama.
Tere hommikust! Tulgu Sul ilus päev.

Sina eladki oma kõige paremat elu.

Taustaks kuula seda lugu.

Ühes linnas, kus on esialgu kõik vaikne, kärgatab korraga kõu ning algab vihmasadu. Tänavad hämarduvad ja linna asfalt peegeldab lausvihmas elavaid maju, kõndivaid autosid, seisvad inimesi ja rääkivaid tänavalampe. Pikk fotograafiline asfaltisirge suundub horisondini, haarab me vaated ja aated, seob sõlme ja raputab korralikult läbi. On selline hilissuve õhtu, on pikk ja lämbe juuli, kus korraga tõmbab õhk külmaks, tegib kohutav sigaretisuitsetamise igatsus ning tilk tilga järel sajab üksindusevihma meie ninadele, juustele, kõrvadele, lõugadele, põsesarnadele, keeleotstele, huultele, ripsmetele, kulmudele, laugudele ja otsaesistele. Ja kuidagi on kõrvus see kõrvulukustav klaverimäng, mida isegi äike ei varjuta. Me vaatame sadade miilide ja kilomeetrite taha, näeme iseenda olevikku ning hakkame mäletama tulevikku. 21. sajandi esimene kümnend on läbi ning meie arutame armastuse jäävuse võimalikkuse üle.

Oleme me suurlinnas või linnas suures? Kas külas väikeses või heade inimeste juures? Ma ei tea.
Käed külmetavad ja roostetavad hinged. Korraga hakkab juulikeskpaiga linnas sadama lund. Sajab ja tuhandeb, kukub alla suuri hunnikuid surnud ja külmunud vett, et sulada momentaalselt kokkupuutes asfalti ja ninadega. Kuumade inimninadega, see on sama, kui puutuks kokku me minadega. Aega ja aru ei saa, kas oleks mõtekam kirjutada siia avaliku raamatu lehekülgedele või sinna OMA raamatusse, mida te alles hiljem lugeda saate. Kasutan sõnalahtisust ja oksendad avaliku päeviku leheküljed täis tähtede säratut sadu.

Alles ma käisin kinos, ikka ja jäle meenub see lummeuppunud juulikeskpaiga üksik suurlinn, vaatasin teiste inimeste elu. Täna näidati seda, kuidas Arvo Kukumägi oli normaalse näo ja hingega, siis jälle paistes ja joobes. Seal oli mitu head lihtinimlikku filosoofiat ja mõned väga head inimesed. Olin filmiga rahul. Pärast arutasime, et ega see mulle ei mõjugi. Noh, nagu “Must luik” mõjub kõige ägedamalt loomeinimesele, mõjub alkoholismifilm kõige ägedamalt alkohoolikule.

Homme on teatris esietendus “Aeg ja perekond Conway”. Tuleb väga hea lavastus, mis võtab hingetuks ja paneb igatsema ning nutma.

Õhtupäikest, seal suurlinnas, varjutab äike… kõmab kärgatav kõu ja pühib hingest kogu kurbuse ja kurtuse.
Suurte tegude aeg on pidevalt käes. Tehke neid! Ärge umbusaldage iseennast. Sina eladki oma kõige paremat elu.

Tahaks elada nii, et hingel oleks valus!

Mul mängib kõrvades pehme klaver. Ja lihtne, tagasihoidlik viiul, et rahustada sügisõhtut oma maailma parimate helidega. Teed joon oma sinisest muinasjututassist, sealt, mis rahustab sügisõhtut oma maailma parimate helidega. Mul kangastub korduvalt, kirjutamise alghetkel, pilte sellest Andero venna koerast, kes kuuldemängu lõpus ulgumiseks helistuudiosse kinni pandi. Mitte et ma ise seda näinud oleksin, aga inimeste kirjeldusel ehk sõnal on väga suur jõud.

Pärastlõunal tegime esimese väga musta ülevaate dirigent Mihhail Gertsile. Osasid “pealauljaid” polnud kohal ja seetõttu oli repertuaari esitlemine poolik. Mainin siin seda fakti vaid ajaloo huvides, mitte et see hetkel kedagi huvitaks.

Täna olid tänavad nii sirged, et kõrvale ei pidanud kusagilt kalduma. Õhk oli nii kristallselge, et kui seda taskunoaga lõikasin, kõlisesid sadade inimeste mõtted, mis hommikust saadik õhku olid kogunenud. Ma tahaksin trükimasina klõbisedes romaani trükkida, selle asemel olen viimased neli nädalat teinud kaheteisttunniseid tööpäevi, loomulikult on igas päevas 75% loomingut ja vaid 25% tüütut tööd, aga ikkagi… närvivapustuse ääre peal oleme kõik. Nagu klassikaline novembrieestlane kolmkümmend ja veidi veel päeva enne jõule. Pärast esietenduse väljatulekut on igal õhtul olnud etendus ja mõlemad pühapäevad (üks juba läinud) kuluvad Maarja küla toetuskontserdi peale. Järgmisel nädalal on ära “Õnneliku õhtu” kontserdid. Vot siis hakkame elama! Siis puhkame! Siis hingame õhku, käime sõpradel õhtuti külas, külmetame kunstnike portreid vaadates muuseumides ja teaatrites, laseme neil idüllilistel tädidel sealt galeriideakendest õhku tõusta ja salvestame sõprade, kaasmaalaste, armsamate, kallite ja võõrate intelligentseid puänte ja vinjette, mida öeldakse eeljõululõhnalistes apelsinikarva kohvikutes, kus väga kaugelt on kuulda selle kuuldemängukoera ulgumine, kinnimüüritud vanalinna tondimajade akendest taaskajav, oleme õnnelikud, et elame.

Ajaloo huvides võiks paljugi rääkida, näiteks kõigest sellest, mis kirjutub “Max Frischi” päevikusse 7 minutit enne iga “Härra Biedermann ja tulesüütajad” etenduse algust. See on see, mida ei tea mitte keegi peale minu. Inimesed kogunevad saali ja mina kirjutan hariliku pliiatsiga sellesse frischi-vihikusse sellest mis olnud, sellest kes saalis ja kõigest sellest, millest ei olegi vaja kirjutada. Võiks rääkida lõpututest lauluproovidest, mis õnneks tekitavad tunde, et ma arenen. Areneb mu kõneaparaat ja hääl. See annab tunda kõikidel etendustel, mono- ja dialoogides. Ajaloo huvides oleks nii palju rääkida, aga kuna viimase 28 päeva jooksul ei ole sekundikski tekkinud tunnet, et “mul on igav”, siis ei ole seda aega kirjutamiseks ja ei ole seda jaksu ning inspiratsiooni. Ma ütlen, saabuvad hõredamad ajad, siis kirjutame, korraldame üritusi, kirjutame muusikat ja elame nii, et hingel on valus! (Laupäeval kohtume Johannes Aaviku konverentsil, kui lauluproovist aega saab, tulen ettekannetele ka.)

Loetud päevad enne esietendust

Kui te arvate, et esietenduse eelne periood on nii põnev, et kirjatöö lausa pulbitseb sõrmede vahelt välja… no siis te eksite rängalt. Mõttes on ainult üks tekst, ainult ühed ja samad mõtted, öösiti sarnased hirmuunenäod. Täna on teisipäeva hilisõhtu… tegelikult on teisipäevast saanud juba kolmapäev ja esietenduseni on loetud läbimängud. Pärast tänaõhtust “šedöövrit” (lõpetasime 23:05), on tunne, et oled maailma kõige andetum inimene kes kunagi üle Lavakooli läve astunud. Klassika!

Sellest ei saagi adekvaatselt rääkida, enne esietendust on kõik näitlejad ebaadekvaatsed. Üritame järgmisel nädalal jälle normaalseks muutuda. Ahjaa, homme hommikul salvestame siis Gregooriuse koraale, siis on proov/läbimäng, siis pärast proovi kiire söök ja stuudios “Laul surnud linnust” back sisse laulda ja siis õhtune läbimäng kaheksast. “Härra Biedermann ja tulesüütajad” esietendub Tallinna Linnateatris laupäeval, 6. novembril kell 19:00.

Kummardus

Raadiost tuleb klassikat, segamini tuntud ja tundmatut. Oktoobrialguse päike teeb pealinna Vahemereäärse talve. Kõik need õhtud teede ja veinide ja sõpradega on olnud väga ilusad. Reedel mängisime üle pika suve nüüd, uuel hooajal, “Keskööpäikest”. Publik saalis oli meiega samal lainel ja väga hea tunne oli seda kõike jälle läbi elada. Ja see kummardus etenduse lõpus, vähemalt minu poolt, on alati tänu publikule. Tänud, et Sa meid ära kuulasid ja vaatasid, et meiega kaasa mõtlesid ja et andsid meile võimaluse ning põhjuse seda lugu jälle läbi elada. See on tänu selle sünergia eest, mis saab ainult näitlejate ja publiku vahel tekkida. Tänu selle elava energiavahetuse eest.

Siis lõpeb teater, kujuteldavad kardinad sulguvad, näitemängu käigus üles keerutatud tolm vajub taas vaikselt prožektoritele ja lavapõrandale, ootama hommikust koristajat. Öösiti mängivad teatrilavadel nähtamatud näitlejad, kõlavad korraga kõik lood, mis sellel laval mängitud. Kui istuda öösel teatrisaalis, siis on peaaegu et näha neid teatraalseid varje, kes etendavad endiste aegade lugusid, kõik on segamini, kõik põimub ja sellest moodustub üks igavene lugu. Elu kvintessents.