Rubriik: Looming

Hei!

Olen nüüd tagasi kodus ja tahaksin kirjutada sellest kõigest, mis minuga on vahepeal juhtunud. Muide, kolmandat ööd rebis tumemusta augustitaevast suur ja helevalge täiskuu. Sellega ma seletasingi kõiki neid ebareaalseid asju, mis viimastel päevadel olid toimunud.

Selles linnas kus ma elasin, ei olnud eriti huvitavaid inimesi. Aga ma käisin nende päevade jooksul läbi kõik tänavad ning lugesin ülekäiguradade sebratriipe. Kogu linna ma läbi käia ei suutnud ja lõpetasin kuskil tuhande seitsmesaja kuuekümnenda triibu juures. Üle sebratriipude astumine võib tuua õnne. Kui tänavat ületad, peab triipude arv alati jaguma viiega. Vahel jälle ei tohi ühelegi triibule astuda, kui astud, tuleb halb päev. Ja kui ülekäiguraja triibud viiega ei jagu, siis tuleb mõni triip kohe kindlasti vahele jätta või siis lugeda tagurpidi. Näiteks kui on seitse triipu, siis loed nii: üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, viis. See ongi tagurpidi lugemine ja siis ongi viis sebratriipu. Aga see polnud ainukene asi, mis minuga viimastel päevadel juhtus. Neid asju oli lausa palju ja edaspidi tulebki sellest juttu.

Näiteks võiks rääkida ühest imepärasest limonaadikioskist. See seisis kesklinnast veidi kaugemal, Supeluse ja Angerpisti nurgal, kohe seal Filmi tänava alguses. Kiosk oli väga vanaaegse väljanägemisega ja seal müüdi nelja erinevat sorti limonaadi. Osta sai nii pudelist kui klaasist. Klaasilimonaad tuli kohapeal ära juua ning klaas tagasi anda. Imepäraseks tegi kogu asja see, et limonaadi juues hakkas alati kerge ja sees oli tunne, et kõik on selge. Minu lemmiklimonaad oli kuldkollane, natukene selline augustilõpu sooja päikese värvi. Lisaks sellele müüdi seal veel mürkrohelist, purpurpunast ja fuksialillat limonaadi. Igal joogil oli ka oma viperus küljes, et inimesed liiga palju ei tarbiks, sest kuidas saaks kogu aeg elada nii, et on kerge ja selge. Kuldkollane limonaad pani luksuma, mürkroheline keeras kümneks minutiks maailmapildi tagurpidi, nii et väga raske oli ringi käia, purpurpunane pani inimesi lihtsalt selg ees käima ja fuksialilla joomise järel kadus igasugune keeletaju ja jooja lämises veerand tundi seosetuid sõnu. Mina tundsin sellest imepärasest limonaadikioskist suurt mõnu ja nii käisin ikka tihti mööda linna, kuldkollane limonaadipudel ühes käes, ise luksudes ja sebratriipe lugedes.

Siis veel meie külalistemaja, koht kus ööbisime. See asus Prožektorite puiesteel väikeses armsas rohelises majas. See oli kahekorruseline, kaheksa toaga ja väga maitsva hommikusöögiga väikene majutusasutus. Üks viiekümnendates proua, endine pealinlane, pidas seda. Hommikusöögi kõrvale pajatas ta pidevalt lugusid oma kassidest. Ta oli elanud paarkümmend aastat pealinna puumajade rajoonis ning hiilgeaegadel oli tema koduaias ligi kuusteist kassi. Nüüd pidas ta juba teist dekaadi siin kuurortlinnas külalistemaja ja oli oma eluga üpris rahul, kuigi jah, kasse igatses ta väga. Aga paljud külalised on kasside vastu allergilised ja nii ei saa ühes korralikus majutusasutuses neid loomi pidada. Maja ise oli tõesti hubane. Mina elasin teise korruse nurgatoas, nii et üks aken avanes maja külje peal asuvasse viljapuuaeda ja teine tänavale. Seal akende all istudes lõi mulle esimest korda ninna kirjanikuks olemise isuäratav lõhn. Mõtlesin lausa hakata oma esimest romaani kirjutama, aga ühtegi head ideed ei tulnud kohe pähe ja otsustasin selle jätta järgmiseks korraks.

See tänav, kus meie külalistemaja asus, Prožektorite puiestee, oli oma nime saanud siin paarkümmend aastat tagasi vändatud filmi järgi. Enne kutsuti seda Päikesepaiste puiesteeks, aga pärast seda meeldejäävat filmistseeni, peaksite ju mäletama küll, kus õhtuses uduvihmas kõnnivad pikas mantlis mees ja pikkade säärsaabastega naine teineteise käevangus oma õnneliku elu alguse poole, kus kaamera tõuseb aegaselt, aga järjekindlalt, aina kõrgemale puude kohale ja kus mängib selline muusika, et kinost väljuvad inimesed usuvad, kas või hetkeks, et nende eludes on ka kõik võimalik, pärast seda filmistseeni, mille filmimiseks oli puiestee kahele poole külgedesse rivistatud kolmkümmend kuus suurt filmiprožektorit, mis imiteerisid kuuvalgust, hakatigi seda tänavat kutsuma Prožektorite puiesteeks. Ja iga kord kui ma ise mööda seda kõndisin, oli natukene tunne, nagu kõnniks oma õnnelikuma elu poole. Ning ma nägin iga päev oma külalistetoa aknast kümneid inimesi, kõik loomulikult filmi näinuna, kõndimas sirgelt mööda sõiduteed, kujuteldavas kolmekümne kuue prožektorivalguses, oma õnneliku elu poole. Eriti õhtuti oli neid inimesi. Vihmastel õhtutel lausa rohkelt. Nii et vahel hakkas akna tagant kostma kummastav pladin, sest kümned ja kümned inimesed kõndisid südaööeelses kuurortlinna vihmas, ümisedes selle tuntud filmi lõpumuusikat, oma õnneliku elu poole.

Nüüd ma pean veel kindlasti kirjutama ühest inuiti vanamehest, kes oli Alkeemia teel juuripidi maasse kasvanud. Ta oli siia kuurortlinna sattunud mitukümmend aastat tagasi, põgenikuna ühel kaubalaeval. Nimelt oli ta ühel päeval, olles siis juba viiekümne kahe aastane, sattunud lugema Salingeri raamatut “Kuristik rukkis”. Pärast viimase lehekülje lõpetamist leidis ta end sadamas peatuva kaubalaeva peale tormavat ja juba samal ööl nägi unes New Yorgi kõrghooneid ja magusat valu. Tema, kes ta oli elu aeg ainult lumistel ja tühjadel väljadel hülgeid ja karusid küttinud, unistas korraga taksosõitudest, avatud akendest, öisest möödakihutavast linnast, pidudest ja inimhinge närivatest vestlustest. Mida see inuiti vanamees aga ei teadnud, oli see, et Ameerika asemel sõidab kaubalaev hoopis Euroopasse ning nii leidiski ta end meie tagasihoidlikus madalamajalises kuurortlinnas. Unistus New Yorgist ja Salingerist oli jääv. Paari esimese aasta jooksul siin linnas, istus see inuti vanamees, siis oli ta veel muidugi lihtsalt mees, vanem mees, Alkeemia teel asuva pisikese pargi servas ja unistas. Unistas nii mis kole. Seda teavad aga kõik, et kui liiga kaua ühe koha peal püsida, kasvavad sulle juured alla. Nii seisabki juba paarkümmend aastat Alkeemia teel pisikese pargi ääres üks inuiti vanamees, juuripidi maas. Tal on üsna palju sõpru, inimesed käivad teda toitmas ning temaga on hea vestelda. Oma päritolu tõttu teab ta huvitavaid lugusid ja ikka leidub neid, kes istuvad pingikesel tema kõrval ning vestlevad maailma olemusest. Mullegi meeldis pärastlõunati, siis oli kõige vaiksem, inimesed lasid kodudes leiba luusse, selle inuiti vanamehe jutul käia. Ma kuulasin tema lugusid lumeväljadest, tumedatest öödest ja tähtede rändamisest. Vastutasuks rääkisin talle oma kahest New Yorgi reisist ning tõin talle ühe raamatu. See oli Bret Easton Ellise “Less Than Zero”. Järgmiseks päevaks oli tal see juba läbi loetud ja ta oli väga tänulik. Ütles, et tänu minule on tema, vana inimene, veel korra suhu saanud oma unistuste maa maitse ning saanud tundma selle kultuuri erinevaid kihte. Mina veel imestasin, et kust see inuiti vanamees inglise keelt oskab, küsisin talt seda loomulikult enne raamatu toomist. Selgus, et kuusteist aastat tagasi oli temasse armunud selle väikelinna põhikooli inglise keele õpetajanna ning nad olid pargis veetnud tunde ja aastaid keelt õppides. Hiljem oli õpetajanna erinevate kokkulangevuste tõttu sunnitud kuurortlinnast kolima, aga inuti vanamehele inglise keel jäi.

Betooni ja Lepatriinu tänava nurgal asus üks pood, väikene keldrikauplus, kus käisin piima ja saia ja muna ostmas. Mulle meeldis külalistemaja köögis piima ja munaga saia praadida ja siis kaneeli ning suhkrut peale raputada. See meenutas seda, kui magus võib üks elu olla.

Seal linnas oli veel hästi palju kummalist, aga ma olen oma kirjaga niigi pikale veninud. Ma istusin õhtuti kinodes, vaatasin vanu filme, unistasin merekaldal sajandialguse tantsuõhtutest, kuulasin krabisevaid vinüülplaate ja ootasin, et keegi minusse armuks, siis mu maha jätaks ja et kogu sellest valust tulenevalt kirjutaksin oma esimese romaani, mis pälvib palju tähelepanu, aga jääb ainukeseks, kuna sellega on kõik öeldud ja lugejad muudkui ootavad lisa, mind on tõlgitud kahekümne seitsmesse erinevasse keelde ja siis kui oma olen kuuskümmend, siis lõpuks kirjutan oma teise romaani, mis on selline elamus, et inimesed ei suuda enam raamatut käest panna, unistasin sellest ja veel tuhandetest asjadest, käisin ikka aeg-ajalt mööda Prožektorite puiesteed oma õnnelikuma elu poole, vaatasin öösiti täiskuud, armusin ise mõnda juhuslikku inimesse, kuulasin salaja kohvikutes vanemate prouade jutte ja elulugusid, otsides ainest oma suurteoste tarbeks, kindlustasin truu kliendi staatuse, ostes päevas paar korda imepärasest limonaadikioskist kuldkollast kihisevat selgust, sõitsin õhtuste viimaste bussidega läbi tühjeneva pimeda linna, konutasin tänavalaternate valguses, lugesin raamatuid ja nägin öösiti kõige hullemaid ja ilusamaid unenägusid.

Ja veel palju muud juhtus nende päevade jooskul selles kuurortlinnas, aga ma jutustan sulle sellest siis kui kohtume. Me saame ju ikka kokku?

Üdini truult,
Reinup

P. S. Ma nägin seda sinu moodi lindu ka seal mere ääres. Oli jah kuidagi nukker teine, nagu sa ise.