Tappev talvelõpp

pikad vihmased hommikud
kus saapaid ei ole, on kummikud
korjad kokku need vähesed tükid endast
mis sul viimaste kuude vapustustest on järgi jäänud
ja iga uus lause saab eelmisest pikem, sest täna on esmaspäev
kuulad, kuidas Gotye laulab, et ta süda on puder

Viimaste aegade lood on igavad. Pimedas kinos või teatris kuulen rohkem toolide nagisemist kui süvenen valgesse kinolinasse või kollasesse lavailma.
Aga samas on igal pool palju soojust ning elutahet.
Kuid lood on igavad. Talv on jõudnud surnud punkti. Praegu on kõikide lõppude lõpp.
Kevadet ja põnevaid lugusid!
Arutut elu!

Isegi see tekst sumbub kevadeeelsesse talvisesse porijäänusesse.
Homme 07.14 algab kevad.

Kukkuva vihma kolinas on kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pikkune hetk

Kolmanda jaanuari öö vastu neljandat oli hästi kuum. Väljas oli kohutavalt lämbe, inimesed visklesid poolunes higistena tekkide all, polnud õhku ega und.
Kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pärast oled ennast alla laadinud. Oled kohale jõudnud.
Ärkad hommikul, suus viina maitse, jood voodi kõrval olevast jõhvikamahla pakist viimased lonksud ja üritad aru saada, kas jõudsid kohale, kus sa oled, kas see öö oli päris või mõtlesid sa selle välja, et elu oleks suurem kui film.
Kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi pärast puhked nutma, sest sa oled kohale jõudnud. Sest sa oled end alla laadinud. Mu pisaratest saab meri.
Nende kaheksa minuti jooksul kõnnid puumajade rajooni majadevahelises vihmas, kuulad M83e ja saad aru, et sa ei mäleta möödunud ööst peaaegu mitte midagi.
Oli küll kuum, aga vist mitte päriselt, jõuti küll kohale, aga vist mitte sinna kuhu vaja.
Kuulad M83e ja mõtled, kas sa oled iseenda välja mõelnud või oled sa kellegi teise väljamõeldis. Kukkuva vihma käes. Kolmkümmend seitse sekundit aega otsusele jõuda.
Ja lõpuks tõmbad selle konksu oma südamest välja. Üks väikene täpp jääb järgi. Väljapoolt vaadates ei olegi nagu midagi väga aru saada. Ja seespool ei ole vaatajaid. Hingad kukkuvas vihmas. Raskelt, rahulikult ja aeglaselt. Sest sa oled kohale jõudnud. Mitte sinna kuhu tahtsid, aga keegi ei küsigi. Kukkuvas vihmas saab mu pisaratest meri. Meri on soolasem kui vihm. Kaheksa minutit ja kolmkümmend seitse sekundit.
Ja oled väga tänulik neile, kes sind selle kaheksa minuti ja kolmekümne seitsme sekundi jooksul kinni hoidsid. Neile, kes ei lasknud sul kukkuda. Sest sealt ei oleks enam üles saanud.
Vihm lõpetab kukkumise. Kaheksast minutist saab tund, tunnist päev, päevast aasta, aastast elu. Ja vaatad on täppidega südant. Kas seal on veel vaba kohta kuhu üks konks lükata? Kas keegi jääks veel sinna kinni? Kas ta peab veel ühe konksu vastu?
Kukkumise lõpetanud vihma kolinakajas kukud korraks. Lööd põlved vastu halli asfalti marraskile. Korraks. Siis on minek. Otse edasi. Rahulikult ja aeglaselt. Oma täpilise südamega. Sest korraks oled sa jälle kohale jõudnud. Mis sest, et algusesse.

Aasta 2011 parim…

Aasta 2011 parim…

tsitaat: Because all we really need to survive is one person who truly love us.
eesti keeles loetud raamat: Mehis Heinsaar. “Ebatavaline ja ähvardav loodus”
inglise keeles loetud raamat: Bret Easton Ellis. “Lezz Than Zero”
emotsioon: laulukaare all “Ta lendab mesipuu poole” laulda
kontsert: Eesti Pops 2011. “Ewert And The Two Dragons” ja “Imandra Lake”
teatrielamus: “Koletis kuu peal”. Tallinna Linnateater
filmielamus: “Blade Runner” (1982)
tehnikadisaster: mu digipeegelkaamera lõpetas töötamise
põrgulik tehnikadisaster: 12 päeva enne esietendust lõpetas mu MacBook Pro töötamise kogu muusikalise kujundusega (4 õudustäratavat päeva hiljem vahetati vigane SATA kaabel ja asi laabus)
tehnikavõit: ostsin iPhone 4Si
näitus: Gateways KUMUS
aastaaeg: suvi
muusikapala: Fleet Foxes – “Bue Ridge Mountains”
plaat: Ewert And The Two Dragons “Good Man Down”
plaat, mis on järgmisel aastal hea hoopis: M83 – “Hurry Up, We’re Dreaming”
filmimuusika plaat: “Drive” (2011) soundtrack
taasavastatud muusika: Claire’s Birthday plaat “Venus”
puhkuselinn: endiselt Tartu
agoonialinn: endiselt Pärnu
välisreis: New York, minu vana lemmik
“Üks lugu”: Taavi-Hans Kõlar http://www.youtube.com/watch?v=S9DNt99GUL8
juutuubi huumor: http://www.youtube.com/watch?v=HPyl2tOaKxM
poliitreklaam: http://www.youtube.com/watch?v=gzkYz0I92qs
sound: süntesaator
idee: Objekt 2011 Vabaduse väljakul
teatriüllatus: “Õitseng” Eesti Draamateatris
töövõit: “Vaata, ma kukun” lavastuse teemalaul
rattasõit: aprillikuised kaks tundi kevadises Central Parkis NYs
naabrivalve: Ott, Loore, Jim ja Kristjan
elupaik: Kalamaja
söök: F-hoone vürtsikas kookosesupp
flashback: klassi kokkutulek “10 aastat keska lõpust”
kokkutulek: kursa kokkutulek “5 aastat lavaka lõpust”
rõdu: meie maja pööningukorteris
impro: F-hoones “Ma olen elus olemise tunne” teemalugu
sašlõkk: ise tegin oma sünnipäevaks
joogiavastus: mate tee
ise antud etendus: “Hecuba pärast” Pärnu Endla suurel laval
sürr pidu: Eesti Popsi aftekas Hoovis
turundusmeil: NO99 meililisti kirjad
otsus: keerata sünnipäeva ajaks Facebooki sein kinni
rokkmuusika: Pärt Uusbergi koorimuusika on ülim kui ükski rokk
iPhone äpp: IMDB ja Instagram
uudissõna: “sportlaulmine” – teistest MÖÖDA laulmine
ilmakirjeldus: ISO 1600 all day long
päev: 14. juuni ja 17. november

Tagasivaade tulevikku

Pikkamisi ja aeglaselt hämardub vanaaegne elutuba, seni kuni keegi lõikab noaga selle pimeduse läbi ning vajutab nimetissõrmega valguslülitit. Akna taga sajab mitmendat tundi lund. Lumehelveste mahakukkumise hääl seguneb toavaikuses kella tiksumise lõppematu rutiiniga. Kuskilt teadvuse sügavuse alumistest kihtidest tungivad läbi sõrmede valgele ekraanile aastalõpu viimased päevad ja läbi nende kogu viimane aasta. Parema käe nimetissõrm on puruks kukkunud taldrikukilluga lõhki tõmmatud ning kokkukasvav haav tuikab mustade klaviatuuriklahvidega kokkupuutel. Nagu süda tuikab möödunud aasta mälestustega kokkupuutel. Mõlemad on võrdses seisus, nad on puruks kukkunud taldrikukilluga lõhki tõmmatud, kasvavad saabuva aastaalguse uues lootuses kokku, visalt, aga järjekindlalt. Sõrmemuster ja südamemuster. Mõlema sees üks veidi kaardus arm – see aasta kakstuhat üksteist.

Selle aasta esimene hommik leidis meid kolmekesi diivanilt. Akna taga lendasid põlevad pürotehnilised sädemed. Äsja lõppenud aasta jääknähud. Peaaegu liikumatult lebasime ühises ajahetkes, milles oli korraga kõikide maailmade rõõm, kurbus ja üksildus. Kolm valutavat südant, kolm erinevat aegruumi segatuna üheks suureks aastaalguseks. Kolm üksindust, mis sulasid üheks suureks vaikivaks hetkeks. Need mõnekümned hääletud minutid, kus keegi ei rääkinud mitte midagi, mil kõike sai lugeda hingetõmmetest, kus krampidest haaratuna proovisime väljuda just lõppenud aastast, saada aru, mis meiega oli juhtunud, tulla sellest kõigest välja, et ei jääks ühtegi kaardus armi, jõuda kohale parematena kui aasta tagasi olime. Sina lamasid põlved lõua alla tõmmatuna, kaetud õhukese tekiga, värisedes külmast ja verd tilkuvast südamest. Sinust õhkus maailma kõige valusamat vaikust. Sa oli näost üleni valge ja kartsid kõige rohkem. Mina olin kukkunud diivani kõige nurgelisemasse sügavusse, olles just käinud ära ideaalses tulevikus, elanud pooleteise tunni jooksul läbi mitmete inimeste õnnelikud elud, olnud korraga aastas kakstuhat nelikümmend kolm ja siinsamas, uskudes täiuslikku ideaalsesse maailma, kus kõikide inimeste unistused olid täitunud. See oli maailma üks kõige ilusamaid muinasjutte, mida ma sulle jutustasin, kes sa olid uppunud mu sülle, kes sa olid haaratud mu käte vahele ja kes sa olid üleni kurbusesse kukkunud. See muinasjutt viis meid korraks tulevikku, sinna kuhu ma tahaksin kohe tagasi minna, kui tulevik oleks just selline nagu ma jutustasin. Kogu selles tulevikuõnnes haaras meid lõputu kurbus, sest kõik see ei lähe nii. Alati on kuskil mingi error. Aga me nägime seda korraks. Katsusime. Selles kõikihaaravas vaikuses istusid sina minu kõrval, me hoidsime tugevasti teineteise käest kinni ja keegi ei rääkinud mitte midagi. Sest kõik oli ammu öeldud. Oli öeldud möödunud aasta ja unistatud kõik eesolev. Ja siis kui sina seal teki all võtsid telefoni, see kõne kestis nagu oleks pussiga puuritud ajudesse, kõikide meie kõrvad verd tilkumas, siis kui sa rääkisid, siis kui meie kuulasime, sest meile oli samamoodi sinu kurbust vaja, et saaksime aru oma kurbusest, sest just äsja oli meid haaranud maailma suurim õnn. Õnnest tagasitulemise krampides, pea kaetud külma higiga, kuni lõpuks ümbritses mind vaikus, me kallistasime ja ma astusin öö läbi lund sadanud õue. Esimene tramm oli täis ööinimesi, kes eelmisest aastast uude sõitsid. Kui ma lõpuks oma magamistoas voodisse kukkusin, oli uue aasta esimene päike kohe tõusmas.

Siin ei lõppe veel mitte midagi. See oli alles uue aasta algus. Esimesed seitse tundi. Sellele eelnes kolmsada kuuskümmend viis päeva.

Mõni aasta möödub igavalt nagu maantee asfaldi hall. Kolmsada kuuskümmend seitse päeva tagasi, kui ma ärkasin esimese jaanuari pärastlõunal, päike just majade taha kukkunud, rebisin end välja sinu kummalisest alasti embusest, pea odavast šampanjast hullunud, ei osanud ma kunagi uskuda, mida see aasta endaga toob. Et ühest valusast suudlusest saab üks joovastav suudlus, selline, nagu oleks just loodud universum. Et ühest lämmatavast kurbusest saab selline rõõm, nagu just oleks sündinud maailm. Talv oli ootusärev, kevad oli tuim. Siis tuli suvi, mis ületas kõik maailma suved, oli sirelite ja armastuse suvi, sügis oli absurdne ning maailma kõige kurvem, hilissügis tuim ja varatalv selgeks tegev. Kuigi midagi ei ole selge, on need kolmsada kuuskümmend viis päeva olnud teistsugused kui varem. Lisaks sellele juhtus veel see ja siis veel see. Need on kõik olnud imelised asjad. Minu aasta on olnud imeline aasta. Aga ikka ei ole ma rahul. Sest need errorid, mis sees on, mis lõhuvad harmoonilist rahulolu, ei lase raulikult elada, need errorid, sest nad on sees, need errorid…

Ma sõidan kinnisilmi möödunud aastas. Tuiskan läbi lumede, läbi suveööde, läbi pimenenud elutubade, läbi õnnelike embuste, üle selle maja katuse, kus me vaatasime kuidas vanaaegsed pilved sõuavad üle linna, läbi valgete magamistubade, läbi palkmajade, läbi õdusate ööde ja õnnelike inimeste naeratuste, läbi varahommikuste arstikabinettide, läbi sõprade soojade südamete, läbi atmosfääride, sõnade, raamatute, unede, ulmade, hullumeelsuste, agooniate, kurbuste, nutmiste, apaatsuse, rahulikkuse, külma ja sooja, läbi inimeste. Praegu kõige rohkem tahaksin, et istuksime sinuga siin minu maamajas, ahjus põleb tuli ja meil on väga soe. Sa istud minu vastas tugitoolis ja võtad omal sokid jalast ja me paneme mõlemad oma jalad laua peale ja surume paljad jalatallad õrnalt kokku ning upume teineteise silmadesse. Korraks kaob kogu ümbritsev maailm ning keegi ei tuiska kellestki läbi. Õues kukub aeglaselt lumi pimenevale maale.

Selles muinasjutus mida ma sulle (ühele teisele sulle, sest “sinasid” on tänases jutus palju) aasta esimestel tundidel rääkisin, selles muinasjutus oli see pool, mis oli sinu muinasjutt – ja oli see pool, mis oli minu muinasjutt. Minu muinasjutt, kus me elasime selles kahekordses majas, kus olin mina ja olid sina ja olid sina. Ja olid nemad. Meie nemad.

Õhtu enne aastalõppu, kui me sinuga kinos käisime ja siis lunastust otsisime. Kui me istusime seal teisel korrusel selle ümmarguse laua ümber, kui meie sees mulises kõik kerglaselt ja surises soojalt ja kui me astusime külma vanalinna öösse ja kõndisime puumajade rajooni poole ja kus korraga haaras mind tänaval kogu maailma õnn ja me kallistasime väga ja astusime kahekesi minu juurde ja kui ma rääksin sulle nelja tunni jooksul kogu maailma armastusest, kui me õnnest väljumise krampides värisesime teineteisel käest kinni hoides, kui hommiku esimesed tunnid hakkasid kohale jõudma ja kui keha vajus magusates krampides voodisse, kui hilislõunal vaatasin ma möödunud aasta lemmikfilmide lemmikkohti. Ma veetsin aasta eelviimase öö koos sinuga, kuigi ma ei olnud üldse koos sinuga vaid hoopis sinuga. Aga minu peas ja minu südames olid sina. Me lendasime sooja ookeani kohal.

Õue on vahepeal hiilinud tumesinine pimedus. Läbi valge pitskardina on ähmaselt näha viimaste puude figuurid. Kohe seguneb õhtune pimedus raagus puude figuuridega ning öö tõmbab õuele koti pähe.

Aitäh sinule, sinule, sinule ja sinule viimase aasta eest. Ja sinule ka.

Oktoobrilõpu usus, lootuses ja armastuses.

Las ma trükin Sind siniseks!
ehk
Oh, kuidas need viiulid võivad siin novembri eelõhtul saagida. 

Kõigepealt mõjub see Beethoven juba minu köögilaual läpaka kõlaritest iroonilisena. Aga arvestades seda, et viimased kaks nädalat on mul kraanikausis kaks pesemata taldrikut, pudrupott, kolm kruusi ja peotäis nuge-kahvleid, tõenäoliselt peotäis orgaanilist elugi juba ning et ma pole täna ühtegi osa “Losti” veel vaadanud, võib endale korraks lubada seda kujutluspilti vaesest kirjanikust, kes toitub klassikalisest muusikast ja maksab elektriarveid natuuras. Veel kõndisin ma üle pika aja täna Laiast tänavast ida poole, olles unustanud et peale marsruudi Kalamaja-RIMI-Vanalinn üldse veel muud maailma olemas on. Teel kinno unustasin end kahel korral valgust vaatama. Esimene kord jäi pilk rippuma Raekoja platsi kohal olevatesse valgetesse ülikõrgetesse kiudpilvedesse, teine kord Nimeta baari vahetus läheduses veel korra taevasse jõllitama, korraks voolas peale imeline fotograafiline valgus ja soojus ning oli tunne, et viimastele augustilõppu kinni jäänud inimestele pakutakse paari järgijäänud lohutusepäeva. Kevadetunnet enne sünget ja sügavat talve. Ja tuli kohe meelde see Paavo luuletus, mille ta mulle öösel meili peale saatis ja mis lõppeb sõnadega: “august oh august / anna meile veel mõni nädal / et saaksime millestki kinni hoida / ja mitte libiseda / suurde tundmatkuusse“.

Õhtu on juba teistsugune, pärast kino, on juba selline tume ja ahne sügis, mis neelab oma põhjatu kurguga endasse veel viimasedki augustisse kinni jäänud inimesed. Inimesed, kes peaaegu ei mäletagi, et vahepeal on olnud terve september, terve oktoober. Inimesed, kes rebitakse läbi selle kahe malbe sügiskuu otsekui läbi mingi romantikaigatsusliku uneuima jahedasse ning porisesse novembrisse. Novembri esimene kannahoop makku, esimene külm kõrvakiil äratab neid lõpuks ometi üles sellest suvealguse sireliumast, vahetab pehkinud aju värske ja töötahtelise vastu. Novembri eelaimdus õhtuses Tammsaare pargis, kui jalutan kino lõppedes läbi siiski romantilise sügisõhtu, kus noored karjuvad keset pargi kõnniteeruute, et neil on täiesti savi sellest, kas keegi teine arvab minust midagi või mitte, nad rebivad end seltskonnast lahti, lootes, et keegi järele jookseb, aga keegi ei tule, visatakse vaid sapiseid märkusi ja klammerdudes Antoni kuju külge, nutetakse sügisöös kirjaniku sülle kogu oma nooruseagoonia, inimeste armastuse vajadus ja üksinduse hirm. Ja mina jalutan läbi selle vaheda sügisõhu, kogu aeg tunne, nagu kõikide inimeste mõtted ja hirmud oleksid voolanud tumepunase verena Tammsaare pargi pragunenud ruutudest laotud kõnniteele. Tänase õhtu värvid – selged ja lõhnatud. Krõbekollased tumedakstõmbunud vahtralehed inimeste mõttete ja hirmude tumepunase verega koos.

Aga alustada tahtsin ma hoopis hommikust, mitte jõuda enne algust kohe välja õhtustesse kolisevatesse trammidesse. Alustada tahtsin ma sellest, et ärkasin täna kaks ja pool tundi, et esmaspäev ei olnud kuigi lahke minu voodist välja ajamisega ja kui ma lõpuks üles sain ja keldrist oma pesu kuivatist tooma läksin ja kõik nagu oli, aga seda ühte ei olnud ja kui ma aru sain, et minu jalgratast ei olegi, ei voolanud mu peale ükski viha ega pahameel, sest oma sisimas ma teadsin, et Tallinnas varastatakse ikkagi lõpuks su jalgratas ära ja kui siis veel korterisse tagasi jõudes plahvatas laua peal nädal aega soojas seisnud kurgipurgi kaas sellise pauguga nagu keegi oleks revolvrist tulistanud, helistasin hetkegi kõhklemata politseisse ja palusin neil mõlemasse loosse selgust tuua.

Politsei tuligi, hindasin kainel pilgul prügikasti kõrval seisvaid tühje veinipudeleid. Naissoost politseitöötaja hindas ka. Aga teda huvitas pigem see, kas mu korter on kahest korterist kokku ehitatud või mis? Kõik sujus, sain oma viisteist allkirja antud ja mittelõhutud lukkudest tehti umbes 40 fotot. Teatrisse.

Kuskile kino ja teatri vahepeale, kuskile Kalamaja tänavatele peab veel jääma paar olukorrakirjeldust, just need, mille jaoks ma Beethoveni mängima panin, just need, mis saavad alguse mingitest ilusatest sõnumitest või ukse taha jäetud pudelitest, kirjadest, moosi- ja kurgipurkidest, veiniavajatest ja kookidest. Olukord, kus päev saab alguse alles lõunal, olles ära magatud mitu tundi tagasi rünnanud peavalu, kus läptop kleepub jalgade külge, kus minu külge kleepunud tunded ootavad seda jahedat novembrit, sest lõpuks ometi on neil tunnetel vaikselt tunne, et nad vist saavad endaga hakkama, sulavad minu küljest lahti. Mul on veel poolteist hooaega “Losti” vaadata. Siis saab läbi minu segane oktoober, siis algab uus aeg, uus õhk, uus armastus. Siis jookseme tormijooksuga puumajaderajooni tänavatele, tabame tüübi, kes varastas minu ratta, otsime neid, kes viivad meie hingerahu ja hingame sisse kainestavat novembrit.

Ent nüüd jääb usk, lootus, armatus, need kolm; aga suurim neist on armastus!
(Korintlastele 13:13)

Peale “Keti lõpp” lugemist. Suve lõpp.

oli mingi suvi, mis on pöördumatult kadunud
olid mingid inimesed, ajad, kohad, muusikad ja ööd
olid napakad ja imelikud
veidi ebaadekvaatsed naljad allapoole vööd
liiga avalikud naerud puude, põõsaste ja rohu suunas
idiootselt õnnelikud inimesed
kes järelemõtlemata ja süüvimata suhlasid suures segases suves
vanaaegsetel 80ndate fotokoloriidiga suvetänavatel
kõndisid suveseelikutes tütarlapsed
jäätis tilkumas asfaldile, käed kleepumas koorest ja vaniljest
juuksed lõhnamas vapruse ja adrenaliini järele
noored üheksateistaastased poisid mängisid kitarride peal indiet
tegid linnatänavatest youtube
“do you remember things once were different?”
garaažide pimedast sügavikust
praegu
kuhu inimesed on põgenenud pealevoolava sügise eest
kostab muusikat järgneva sõnumiga:
“for the good times now
let’s stick together
i’ll stick around
yeah i will rescue you”

see magus ja aeglane kitarr meenutab
iga suve kortsu ning kurdu
neid hetki kus me murdusime
neid hetki kus me naersime nii, et pisarad kukkusid pärlitena tagaaia rohule
neid hetki kus eresinise aeglase taeva all suudlesime esimest korda päriselt
ja seda hetke kus sa mõtlesid, et suvi on peaaegu läinud
ning nüüd jääb vaid usk, lootus, armastus, need kolm;
aga suurim neist on armastus!

peitsime end rannamändide pikkadesse venivatesse varjudesse…
nüüd jalutan tühjas mererannas
teadmata, kas kunagi kohtume tumedas sügises
kõikidel lõppude lõpus
maailmalõppude alguse tumedas eelaimduses
sinu jäljed liivas, päike kaotamas pead
vajudes päevade kaupa üha madalamale
lugesin praegu ühte väga head teksti
meenusid asjade lõpud
suve lõpp

Kõik, mis me vajame ellujäämiseks, on üks inimene, kes meid tõeliselt armastab.

Väljas on vihmade vihm.
Suured ja rasked veepiisad veerevad mööda aknaruute alla tänava poole.
Kõlarites mängib vanaaegne klaver. E-moll. Siis tuleb C-duur.
Ma tunnen kõrvade kaudu, kuidas luised koltunud klaveriklahvid sõrmede all klõbisevad.
Avaldavad kerget vastupanu, suruvad puidust haamreid vastu sadu klaverikeeli.
Tekitavad ebamaist muusikat, inimliku sisuga.
Väljas on vihmade vihm.
Kõlab nagu kõlab nagu kõlab nagu elu kõla.
Katan peoga oolongi tee tassi, mu peopessa tekib ümar tassisuurune veearu piiskadest sõõr.
Eluring.
Läbi täistibutanud vihmaklaasi paistavad tumesinised pilved punaste katuste taga. Paistab raske ja rahulik elu. Sügis.
Tapeet on klammerdunud seinte külge. Toa seinad kannavad endas sadu sosinaid. Nad mäletavad kõiki vestlusi, mis nende suunas on peetud.
Joon väga vaiksete sõõmudega helerohelist teed avarast madalast tassist.
See tass on avar ja madal nagu kogu möödunud suvi, kus varjusime sirelitesse, kus aias õitsesid kujuteldavad pärislilled, harilik heliotroop, hõbekakar, kõrge mätashari, lamav käokuld, padipõõsas ja rippuv metsvits.
Kõik on üks, üks imeilus maailm, üks suur laul, armastuse laul.
Täna lõhnavad mu käed antiigi järele. Möödunud aegade, puitmööbli, apteegikappide ja vanade raamatute vaniljelõhna järele.
Ja elu on kokku keerdunud nagu rohelise tee lehed, mis avavad end teistkordsel kuuma vee pealevalamisel.
Kohe algab teater. Etendus. Süttivad kümned eredad prožektorid ning vaatesaalis rõkatab naer.
Vahel on nii, et mõnel kukub pisar. Teater on tema sisu avaramaks muutnud ning kurbus voolab silmade kaudu välja.
Sest kõik, mis me vajame ellujäämiseks, on üks inimene, kes meid tõeliselt armastab.
Väljas on vihmade vihm.
Kõlab nagu kõlab nagu kõlab nagu elu kõla.
Väljas on vihmade vihmade vihm.

Maailm on üks suur laul

Eile oli hullem. Kindlasti. Iga uus päev loob ümber ja sisse suurema kaitsekihi, iga poolunes unenägude käes räheldud öö loob sirgema sisu. Uus päev on igav. Tänane, hall, septembriunustusest oktoobritõelisusesse roomanud sügis, väljutab tänavatele pruuni ja tumekollast, vahtralehed kõdunevad poris, asfalt peegeldab tuhkhalli sisutut taevast, trammid kolisevad ajatus aegluses mööda kindlaks määratud marsruute. Sinu elu on hiiglaslik romaan, kõikide linna kirikutornide kõrgune, romaan, mööda mille lehekülgi roomad ja ronid, hoides kinni üksikuist hirmutav-suurtest tähtedest, aadest, kõhhidest ja üüdest.
Siis eemaldud korra linnast, tänavatest ja porist. Tõused majade kohale nagu suur ja valge kirjatuvi, nokas postkaart iseendale. Postkaardi saajaks Sina Ise. Nõudmiseni. Ja kaardile on kirjutatud öösel sõbra käest laenatud laused. “See väike lubav (pseudo)lootusekiir on kui pisike peer suures tormis. Üksinduste nimel, hurraa!”. Lendad, sadu kilomeetreid metsade, küngaste ja põldude kohal, all libisemas mööda tumehallid järved kui sajad tuhmid silmad, sisust tühjad. Maandud taas linnas, üsna Kalamaja äärepiirimaal. On eilne õhtu. Surud käed sügavale püksitaskusse, tuul ja külm on. Kõnnid pea õlgade vahel mööda Soo tänavat üles linna poole. Pimedas kella üheksases õhtuses linnas käivad inimesed veidi kühmus, kartes teineteisele otsa vaadata. Leheliga. Sügisetühjus. Siis helendab Põhja puiestee alguses ostukeskus kui lunastus pimekollases õhtus. Suured rohelised voldilised kassakollid sisestavad kaupade triipkoode, teevad tudišpiip ja võtavad magnetribalt raha. Ostukeskuse sära sülitab sind tagasi pimekollasesse, kõnnid, näpud kiirtoidust rasvased, haarad bensiinijaamast ühe kakao ja sukeldud mahajäetud Linnahalli administratsiooni uksest sisse ja leiad end korraga sügiskülmalt hiigellavalt, kus on küünaldega õhtusöögilaud, elektriklaver ja kitarr. Head inimesed ja suur lõputu tühjus ning pimedus. Vähesed elektrilambid kaotavad hetkeks oma sära ja valgus väriseb nagu mõnes liiga stiilses õudusfilmis. Muusika. Noored inimesed. Siirad mõtted.
Südaööeelne tramm logistab mind Kalamajja tagasi. Korteri õhtuvaikuses voolab kõrist alla üks klaas punast veini ja vajud linade vahele, tekkide ja patjade kaitsvas varjus rahutusse poolunne, kus sügisest saab talv, kus inimesed surevad ja ärkavad ellu, kus…

“Sa oled peaaegu kohal,” teatab Hiina restorani õnneküpsisest saadud õnn. Võib-olla see ongi õnn. Võib-olla ma olengi kohal. Peaaegu.

Pärt Uusbergi muusika puhastab hinge praegu. Kýrie, eléison; Christe, eléison;
Kõik on üks. Üks imeilus maailm. Üks suur laul. Armastuse laul.

Võrgustik

Kui oled hommikust õhtuni kleepunud oma elutoa diivani külge, süles filmid inimestest, kes surevad, nutavad ja suudlevad, oled kogu maailma ebatõelisuse eest varjunud nelja seina vahele, ümber tekk ja oma kodu lõhn, tahtmata rääkida või suhelda kellegagi, sest sealt võib alata uus sügavik, tume ja põhjatu. Loomulikult unistad maailma kõige ilusamatest eludest, aga pead leppima sellega, mis on. Vaatad enda sisse, kaotad end ära, lahustud tuhandeks killuks, sellesse ülipikka väljamõeldud ellu, mis su arvutiekraanilt paistab. Kirjutad kirju, mida keegi ei loe. Kirjutad kirju ja siis saad ühel hetkel aru, et saadad neid iseendale, nagu selles imepärases lapsepõlvemultikas “Naksitrallid”, kus Muhv laua all nuttes iseenda kirju luges. Kui oled värsket õhku hinganud vaid 11 minutit, käies nurgapoes mahla, saia ja juustu ostmas, kui puumajaderajooni öö hakkab sind just endasse haarama, kostab uksele hiirvaikne arglik koputus. Ja majanaaber, kes pole kolme kuu jooksul Tallinnasse sattunud, seisab veidi argliku näo ja külma valge veini pudeliga sinu ukse taga, sa kutsud sisse ja kahe-kolme tunni jooksul kerivad erinevad elud oma filmilinti, üks atmosfäär vaheldub teisega, kostab sõna, teksti ja muusikat. Ning saadad naabri lõpuks koridoripimedusse, päris täpselt aru saamata, mis see kõik oli, kes kumba päästis, kas mina teda või tema mind. Ja mõtled viimastele õhtutele ning öödele, kus juba kolmas kord astub su uksest sisse majanaaber, ühel päeval üks, teisel päeval kaks, kolmandal kolmas, kuidas naabrid, kuidas see maja koob mingit võrku, millesse kõik takerduvad, kuidas neljas naaber helistab ja kuidas sa saad aru, et see võrgustik on hea võrgustik. Sest lihtsalt on.

Kunagi lapsena sõitsin ma üksinda Tartu-Tallinn rongis. Võisin olla kuuene või midagi. Vanavanemad panid Tartus rongi peale ja Tallinnas tulid vanemad vastu. Mu vastas istus keskealine daam valges kostüümis, seelik, särk ja pintsak. Kübarat vist ei olnud, aga selle võib mälestustes juurde kujutada. Ja mina, väikene poiss, loendamas raudteeliipreid, mõtlemas oma peas välja laulu möödasõitvatest maastikest, avasin seljakotist võetud Tarhuni pudeli, millest pool purskas rongi loksumise tõttu valges kostüümis daami poole ja maandus üle terve tema keha, muutis daami hullumeelseks ja minu väga süüdlaslikuks. Ja kuidas ma ülejäänud poolteist kuni kaks tundi vaatasin ainult maha, oma jalgu, sest et süütunne oli suur ja valge daam oli Tarhuni-roheline ning üdini pahane. Kõige põhjuseks füüsika.

See viimane oli nüüd vähemalt üks elulookild, mida ma lubasin kirja panna, salaja, oma päevikusse teiste asjade vahele. Kildudest moodustub tervik, kõigi jaoks erinev.

Ajal ei ole täna mõõdet. Kõik on kuidagi selge ja segane korraga. Akna taga sajab sügis. Ootan sirelite õitsemise aega.

Kui hullult see elu ragiseb akende taga, kuuled?

Ma armastan hiliseid hommikuid, kaua magamisi ja pikki ärkamisi niivõrd väga, et võiksin õnnest lausa karjuda.
Kui saan hommiku venitada ilmatumaks, kuulata arvutist lemmikmuusikat, valmistada rahuliku aeglusega kaerahelbeputru, määrida pudrule peale mustsõstramoosi ja rüübata kalebassist mate teed, ohata õndsalt, sest kohustusi ei ole NII palju ja natukene saab kõigega venitada, nautida oma mitmetoalise korteri üksindust, kuulata läbi ukse koridoris naabrite kolistamist, unistada sellest, et tegelikult on suvi ja ei peagi tööle minema, õhtu on pikk, valge ja sõpraderikas, ei ole etendust ja pärast seda ulmeväsimust, läbi sügisepori rattaga kojuväntamist, söögivalmistamist ja -tarbimist.
Kas ei ole hetkel selline tunne, et elad elu raginaga?
Sööstad läbi sügise, reaalsus ragisemas külgedel?
Hingeraginad, suveuimast väljarabelemise raginad?
Kukud pidevalt ja ükshaaval pealinna asfaldile nagu tuhanded kastanimunad, elamise vaikne ja painav ragin kummitamas kõrvades, selle uimastava suve viimased lõhnariismed ninasõõrmetest, aiapoolsest aknast kummitamas viieteistkümne Otepää rahvatantsija südasuvine mulin. Sees on mingid mälestusteraginad joodud veinidest, läbielatud draamadest, selle linnamaja kolmel korrusel, kus suvi läbi elasid hullumeelsed inimesed, vedasid sind seiklustesse ja vestlustesse, mis olid alati suuremad kui öö või pealinn kokku. Suveuimamälestustes hallitavad sõnad kokku niiskeks klombiks, sõrmed keelduvad sõnastamast, Air mängib kõrvadesse suurt muusikat. Elu ragiseb, sügisest tormame läbi, suvejutt (jutt nagu “saba”) selja taga.
Kõik lõunad, mida ma “hommikuteks” nimetan, on nii rabavalt erinevad, et nagu mida?
Kas sa siis tõesti ei kuule, kuidas akna taga linn ragiseb elada? See on hääletu ragin, mida kuuljad kardavad ja kooljad naudivad.
Nüüd läheb kõik veel unenäolisemaks, sest kauamaganu kirjutatu muutub ühe enam alateadvuse alavooluks. Miskipärast valutas mul eile õhtul parem ajupoolkera. Unes nägin kõhuvalu. Viimase aastaga olen kasvanud kahekordselt. Loomulikult mitte pikkusesse, loodetavasti sügavusse.
Võimaluse korral päästke mind selle ragiseva elu käest! Muidu on pärast elu hammasrataste vahel üks lihatomp ja mõned liitrid verd.
Kuulan maailma parimat bändi, millest ei tohi kellelegi rääkida. Kas ma tahan suve tagasi? Jah tahan küll, aga võib-olla nii paariks tunniks päevas, sest selles sügises, selles raginas, selles jaheduses ja etteteadmatuses võib olla ka niipalju uut ning head, mida kätte saamata pärast kahetseks.
Kui mul oleks kirsiaed, kas ma raiuks selle maha?