Viiulid kahisevad. Terve sajand juba.

Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Kui ma esimest korda sind ei näinud, siis teadsin, mida su nägemine minuga tegelikult teinud oli. Olin vihm, mis kukkus järjepidevalt ja vaikselt hoovisuitsetajate peadele, roomas mööda katust ja kolistas lehtedes. Olin tuul, mis uhas juusteist juustesse ja mälust mällu, paitas päid ja tõi kõrvadesse meretaguste inimeste arutut naeru.
Ma olen uskunud sinusse korduvalt ja palju, sinusse, saatus ja ettemääratus.
Ikka usun, et tead mida teed, sest ise ma ammu juba ei tea.
Tahaks olla lihtsalt tuul kes puhub ja vihm kes kukub.
Kõikides puhumistes on lõputu kukkumine.
Läbi ööde ja päevade, ikka kukun inimestest läbi. On need üürikesed hetked, kui kellegisse pidama jään. Aga siis tuleb tuul, suur sõge ja sügisene saatusetuul ja puhub mind mälust ning meelest.
Kõik need inimesed on suured ja põhjatud augud. Nagu uued ja tundmatud ajastud. Keegi ei juhata teed. Kellelgi kaarti ei ole. Keegi sõnu ei tea. Tundmatu keel. Aga viiulid kahisevad ühes väikeses hoovis, kus on valju muusika ja palju sigaretisuitsu, kus on kultuuri ja keelt ja aeg peatub hetkeks, ühes väikeses hoovis, kus ma korraks jälle kukkusin ja sadasin ja puhusin, aeg peatub hetkeks.
Aeg on nagu kahur. Pikalt ei pauguta, aga kui, siis korralikult.
Terve tormiline orkester puhub trompeteid. Marssi, millega läbi elu minna.
Terve sajand oleks nagu juba olnud, aga ometi vähem kui kolmandik.
Vaiksete tumedate õhtute saabudes värisen pimedas toas teki all ja kuulan kuidas vihm lödiseb akna taga, kuidas tuul lõgistab akende klaase.
Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Ikka seda ööd ja seda viiulit ja neid suitsetavaid inimesi, kes räägivad inimhingede müümise võimalikkusest. Müü mulle ja ma annan sulle sada eurot. Ja kui sa usud hinge olemasolusse, siis miks sa ei müü, kui seda osta ei saa? See kultuuripoiss küsib nii. Ma ei oska vastata. Ei taha kuidagi. Minu oma on, hüüan! Viiulid kahisevad.
Luba ma sõidan su’st läbi. Ma tean, et kõikidel järgnevatel päevadel on mul häbi ja piinlik. Aga kas ei olnud nii, et sellel hetkel me tahtsime mõlemad, et rong peatuks korraks? Raudne ruun minu südamest sinu südamesse. Väikesed vahejaamad, mille trepil istub mütsiga muusik ja müüb möödujatele viiulite kahinat. Torkab poognad südametesse ja saeb nii mis jaksab.
Sügisetuul. Hilisõhtute vihm. Raheroosa perrooniasfalt peegeldab kuud.
Terve sajand nagu oleks.
Terve sajand nagu vajanud ma oleks.
Terve sajand nagu varjanud ma salaja oleks.
Sest et vaja on.
Vihm, krõbise viiuli kõlakastil. Niiskusest venigu keel.
Tuul, tuhise hingest hinge rongina ja otsusta ise, millal peatud. Millal kohal oled.
Laske mind lihtsalt lahti. Üles kõrgesse taeva ja kosmose piirile ja las ma ise kukun kuhu tahan.

1. august 2013

Armastuse ja hüvastijätu piirimail, nagu see rohekas-pruuni ruudulise särgiga tüüp, kes istub oma 12 m2 magamistoa voodil, seljaga meie poole, avatud raamat põlvedel, aknast sisse voolamas ülesäris pärastlõuna valgus, peenikese jalaga voldik-kattega põrandalamp selja taga.
Ma vaatan lihtsalt erinevaid fotosid ja pilte ja mingi üksikud laused hakkavad kummitama.
Eile õhtul käisid kaks üsna noort inimest, pakun, et viieteist-kuueteist aastased, vist õde ja vend, siin teatri taga vanal surnuaial. Minu garderoobi aknast paistab. Nad riisusid kahekesi ühte kalmu ja panid sinna põlema kolm küünalt. Õhtu kustus aegamisi ja mida pimedamaks õues läks, seda eredamalt hakkasid paistma need kolm küünalt. Võbelesid sinihõbedases augustiöös. Mälestuseks.

Kõik hakkavad suviti joonistama ja luuletama ja laulma ja kirjutama, nagu talvel aega ei olekski. Ja ei olegi. Tean seda liiga hästi enda pealt.
Pärastlõuna on. Pikutan pool tundi enne õhtuse proovi algust.

DP

Maailmadesse sisse mõtlemine. Nagu kuskil kaugel äärelinnas, kui paned suured kõrvaklapid pähe ja kuulad teiste inimeste muusikat. Seda, mida on täis kõik virtuaalsed seinad, aga mida sul kunagi pole aega kuulata, sest et sõidad mööda maanteid või töötad end hommikust õhtuni ogaraks. Ja siis on see haruldane moment, kui viibid ühe väikelinna teatri endise peakunstiku kabinetis, diivanile on tehtud voodi, õues hämardub ja klappidest kõlab sulle tundmatu muusika ning vahelduseks on ülihea kuulata midagi muud kui Daft Punki, sest et viimased paar kuud ei ole sul ajus uue muusika otsimiseks rohkem ruumi olnud kui need kaks sõna – Daft Punk. Aga sellest on see eest end ogaraks kuulatud. Hommikusöögi järel “Giorgio by Moroder” (Daft Punk – Giorgio by Moroder) ja enne õhtusööki “The Game of Love” (Daft Punk – The Game of Love) ja kuskil Prantsusmaa kiirteel ikka ja endiselt “Giorgio by Moroder”, sest Super U marketist sai ostetud CD, mis maksis 15,99 € ja mis tagasi elu ägedaima autosõidu sellel suvel. Lõuna-Prantsumaa hõljub minuga juba nädala kaasas, kogu oma kuumuse, teatri ja meluga. See kahenädalane pääsemine kodust, pikad kihutamised Euroopa kiirteedel, lõputud naljad ja põgenemised öisesse kuuvalgesse soolasesse Vahemerre, nudistid, niisama prantslased ja teised ootamatud eestlased kuumas Avignioni öös.

Ma pean kirjutama rohkem. Pean.
Aga praegu ei oska ja kuulan Daft Punki ja tõlgin selle otse. (Daft Punk – Something About Us)

MIDAGI MEIST – Daft Punk

see ei pruugi olla õige aeg
sa ei pruugi olla see õige
aga midagi on meis, mida ma tahan öelda
sellepärast, et midagi on meie vahel niikuinii
ma ei pruugi olla see õige
see ei pruugi olla õige aeg
aga midagi meis on, mida ma pean tegema
mingi saladus, mida ma sinuga jagan
ma vajan sind rohkem kui midagi oma elus
ma tahan sind rohkem kui midagi oma elus
ma igatsen sind rohkem kui kedagi oma elus
ma armastan sind rohkem kui kedagi oma elus

Üks ütles ükspäev, et viimasel ajal hakkavad inimesed…

Kuhu me kukkunud oleme? Märtsi!
Vahel on tunne, et näen ilmsi und. Magan meeleheitliku kiirusega oma elu maha.
Rändan päevade ja unede vahel, laenan alati homsest juurde.
Kas kuskil on siis tõepoolest ootamas see sajapäevane öö, mille käigus end reaalselt unenäost välja magada?
Kas võib veel loota, et tuleb suvi, läbi kevade, läbi sirelite, läbi vihma?
Viimased kuud on möödunud nii ehmatava kiirusega, et järelemõtlemise aega ei ole. Pole seda kohvitassiga pühapäeva, kus lased ajupoolkeradel tagasihoidlikus klaverirütmis teinetese vastu loksuda. Kõike teed kuidagi automaadi pealt. Masinlik elu, inimlike inimestega.

Üks ütles ükspäev, et viimasel ajal hakkavad inimesed üha enam ja enam depressiooni langema. Vist on kevad saabumas. Kuskilt kaugelt immitseb vettinud sambla ja sulava lume lõhna. Linnapiiri tagant kostab lindude naeru.
Üks ütles ükspäev, et viimasel ajal hakkavad inimesed üha enam ja enam depressiooni langema. Vist on kevad tõepoolest saabumas. Viimased rasked jääkamakad vajuvad pähe, selga ja sülle, matavad, katavad ja peidavad.

Ma olen möödunud kuude jooksul väga palju tööd teinud. Täpselt nädal tagasi tuli uus muusikaline kujundus välja. Kolm vihmast päeva. Panin paar juppi muusikat veebi üles ka. https://soundcloud.com/tags/kolm%20vihmast%20p%C3%A4eva 

Üks ütles ükspäev, et viimasel ajal hakkavad inimesed üha enam ja enam depressiooni langema. Vist on kevad saabumas.
Tule siis juba kiiremini ja lunasta!

See on ka ilus: https://soundcloud.com/beshevli/sets/ilya-beshevli-live-old-piano
Üks poiss Siberis kirjutab.

kõik me tahame moskvasse

mida te loete, mu prints?
vihma. vihma. vihma.
akna taga lödiseb sügis
punktid tekivad sõnade vahele iseenesest
kogu aeg juhtub nii palju
aga linn on väike
ikka pelgulinn-vanalinn
ikka vanalinn-pelgulinn
sekka kübeke kalamaja
siis kui kukud kogemata jalaga üle raudtee, mis kahte linnaosa lahutab
või eksid öösel sõpradega kodubaari klaasukse taha ja astud sisse
ninas boheemide ja kultfriikide higi
kõrvas sergei klaver
kaelas sõbra kallistus
selle kümnendi viimase poolaasta lähenedes
üritan tungida läbi päeva ja öö
jäämurdjana rühin tööd teha
magan vähe ja ebakvaliteetselt
aeg seiskub kui lapsele otsa vaatan
kui saaks, sõidaks nädalateks sooja kuurortlinna
loeks raamatuid või õpiks kuduma, näiteks noh, nalja pärast
pääseks akendeta teatrisaalidest
kus alati on pime, et kunstvalgust näha oleks
kus alati on kunst, mis valgustab
tahaks talve ja lund ja rahu ja aeglust
et kaoks see vihm, mida prints nii rahutult loeb
räbaldunud saapad jalas
libiseks tumepunasel salvo kelgul üle mustamäe
vahiks selget detsembriöö taevast
nagu natuke külm oleks
soe tee on termoses
ja küünlad põleksid akendel
õues olles kerkib suust auru
nagu mingi tšehhov on kogu aeg olla
kõik me tahame moskvasse
aga keegi peab tallinnas ka olema

Fragmendid.

Kohe on Tartu, kuhu ma kardan tagasi kukkuda. Aasta hiljem. Jälle on linn näitlejaid täis. Jätan kõrvaklapid koju, sest muidu kostub kõrvadesse kell viis udusel hommikul Marten Kuninga “Tuul on pöördunud” ja kõik tuleb jälle meelde.

Kõik minu kodupluusid on piimaplekke täis, sest ma olen nüüd isa. Päevad mööduvad teatris, õhtud laps kätel ja erinevad magamaveenmisevõtted kehas. Ööd mööduvad unenägudes, seal on mingid seriaalid ja teatrid.

Üleeile käisin kinos. Sadas vihma. Ma ei pidanudki kodus ootama millal sadama hakkaks, sest sadas terve päeva, nagu mingis kummalises 80ndate Rootsi filmis. Pärast kino tahtsin kõndida läbi seinte, aga sõbrad peatasid ja Kalamaja joogibaarist sain järgmisse päeva pohmelli ja peavalu.

Täna on esimene loeng. Kaasaegne esteetika. Olen poole kohaga Lavakooli Teatri- ja filmilavastamise magistrant. Lisaks ootab ees kahe lavastuse muusikaline kujundamine ja osalemine teatri muusikalavastuses. Armu iseendale ei anna. Öötunnid võtab laps. Aga ta on üliarmas. Isegi siis, kui vahel tahaks temaga kõndida läbi seinte, kui karjumine ei taha lõppeda. Millal ma autokooli lähen?

Suve ei olnudki. Käisin ühe korra ujumas. Ühe korra kalal. Ühe korra kontserdil. Mitte kordagi teatris. Neli kõige palavamat päeva veetsin nelja seina vahel.

Eelmisel nädalal avasime teatrihooaega. Nii paljud inimesed aitasid nii palju ära teha. Ja kohal oli peaaegu tuhat teatrisõpra. See oli meile oluline. Aitäh!

Näpud on roostes, aju hallitab, kes sunniks kirjutama?

Lend läbi vihmade vihma

Väljas on vihmade vihm. Minu silmalaud on päevade nägemisest rasked ja ma kuulan läbi teise korruse tüllkardina kuidas vihm mööda punast pimenevat plekk-katust astub, kuidas ta komistab, kukub ja siis kiire nirena mööda plekist halli vihmaveetoru alla voolab, muutes aia, lilled ja muru lirtsuvmärjaks.

Kahekümne minuti jalutuskäigu kaugusel sõidab rong. Seda on õhtuvaikuses hästi kuulda. Ta sõidab, mattes isegi maanteel hiilivate varaöiste autode kummisahina vastu märga asfalti. Rongi peal on kaksteist inimest. See on viimane rong Valga poole. Enamus neist tukuvad, kui ma lendan hääletult rongiakendest mööda, rongiga vastassuunas, tõusen kiire manöövriga viimase vaguni kohale, keeran end ümber ja kihutan tumerohelise raudruuna katusel, kesksuvine pimeneva suve vihm näkku pritsimas, kilejope hõlmad tuules lipendamas, sees kirjeldamatu vabaduse tunne, sest erinevalt rööbastatud metallsõidukist minu all, ei ole minul piire, suundi ega sihti. Eemaldun öösse kihutavast rongist ja lendan kiire kaarega paremale, eilsesse Otepää lähedasse suvepäeva, kus me kahe järve peal spinninguid vette loopisime, kalu lantisime, Amazonase vallutajaid mängides järvedevahelisel metsakasvanud ojaribal mõlatasime, kus neljarattaline auto meid kontserdile viis ja kus niiskes ning hämaras Eesti öös kaks rukkirääku meiega tumekollase vana kuusirbi valgel läbi kilesauna seinte juttu rääkisid, kus tumedad paljad kehad avaral heinamaal aurates ööõhku hingasid.

Lendan väga aeglaselt selle päeva ja õhtu kohalt üle, kuulan iseenda mõtteid ja vaatan piiritusse kaugusesse, sinna, kus taevas kukub maale. Öö kallistab inimesi minu all, kui nad jutukõmina saatel vooditesse vajuvad. Teen veel kaks tiiru öise talumaja kohal ja põrutan vihisedes möödunud päevade poole, läbi uduvalgete pilvede, maapind aeg-ajalt silme all vilksatamas. Sealt paistab korraks pealinna vanalinn, kus erinevatel õhtutel on erinevad siseõued, inimesed, aiad, siis Kalamaja, jahedad valged veinid, pikad hingetõmbed ja mitmetunnised kulgemised läbi inimeste. Lendan bussijaama tagant üle Filtri tee viiekordse kollase paneelmaja, üle Toompea vaateplatvormide, üle Pelgulinna üleskaevatud hoovi, üle Musta-, Lasna- ja Õismäe. Jõuan maale. Oma maale, kus näpud on maasikaveresed, küünarnukid telliskivivalged ja sääred päikesepunased. Tuul keerab kuueosalise põnevusromaani esimese osa lehekülgi, paarsada on jäänud. Tuul loeb minuga kaasa. Selle minuga, kes kõrvetab end kollases maapäikeses, beežikasroosa päevateki peal ja selle minuga, kes liugleb koos põldlõokestega iseenda kohal. Tuul loeb minu mõtteid ja kannab mind juulisse, juunisse, maisse. Väsimuse-kevade lõppu, kust suvi hakkas ükshaaval aasta poolt kokku keerutatud jõhve ja niite lahti harutama.

Silmade ees virvendavad sõnad, tähed ja vihmapiisad. See lend siit hetkel ei viigi kuhugi, kolan niisama möödunud päevade kohal ja peatun õhus, et homme edasi lennata. Magan maa ja taeva vahel. Seisan öö ja päeva piiril.

Neli päeva veel

Kukkusin Vaiko Epliku uut plaati kuulama. Enne seda kuulasin nädal aega Chalice uut plaati. Kui nii edasi läheb, kuulan järgmised nädal aega Marten Kuninga uut plaati (kuigi seda mul veel ei ole). Neli päeva on puhkuseni aega, siis, oi siis hakkan kirjutama.

Kihutan lõpmatuserongis järgmise vahepeatuse poole

Ma istun rongis ja sõidan lõpmatusse. Mööda kihutavad maastikud, kevadmaastikud, helevalged kasetüved, tärkavad ülased, märjad kraavikaldad, raiutud võsa. Rong sõidab suure sihikindlusega lõpmatuse poole. Sellel reisil ei ole lõppu. Vist ei olnud ka algust, mõtlen, kui vaatan kuidas lumesulamisveel peegeldub helesinine rünkpilvedega varakevade taevas. Iga kilomeetriga kasvan minuti vanemaks.
Rong loksub suure sihikindlusega lõpmatuse poole. Sellel loksumisel ei ole lõppu. Iga uus kilomeeter toob uue aknataguse, uue maastiku. Iga loksumisega rapub mu sees. Kord kokku, siis jälle lahku. On kahetuhande kaheteistkümnes aasta.
Panen kõrvaklapid kõrva, kustutan kuulmisulatusest kaasreisijate mõminad, naeruturtsatused ja summutatud vestlused. Kuulan maailma parimat muusikat, sest olen väga nõudlik. Vähemaga ei lepi. Arvutiklaviatuur väriseb sõrmede all, kui lõpmatuserongi raudteeliipritel mõni konarus on.
Mõtlen inimeste peale. Ja selle peale, kuidas muutuvad suhted, vestlused ning olekud. Kuidas aeg võib teha inimesest keda sa kõige rohkem armastad inimese, keda sa kõige rohkem kardad. Sa kardad temaga rääkida, sest sa ei oska enam midagi ütelda. Sa kardad temaga üksi jääda, sest ei oska enam midagi ütelda. Ma mõtlen inimeste peale ja selle peale, kui palju me oma suhtlemistes kardame. Kardame uute sõpruste puhul rääkida, sest ütleme midagi valesti. Kardame olemasolevates inimestes ja suhtlustes rumalana mõjuda, kuluda ja olemasolevadki inimesed kaotada. Ainult vist siis kui korraks sähvatab kellegi silmadesse vaadates sees tuhat päikest, kui kaob igasugune mõistuse ja aru raas, kui oled korraga valmis kõigeks, ainult vist siis suudad kontrollimatult suhelda.
Lõpmatuserongi aknast libisevad mööda alevike paneelmajad, üha rohelisemaks muutuv rohi ja aeglaselt rünkpilvedesse kukkuv õhtupäike. Rongi aknad on reisijate intensiivsusest higised, nad on loetud, räägitud, kuulatud ja vestledud niiskeks. Topeltklaasi vahel, välimise klaasi sisekülge mööda voolavad alla suured ning jämedad veepiisad.
Ma istun lõpmatuserongi rappuvas vagunis ja vaatan aknast välja, sees hiliskevade ja varasuveigatsus. Suur hirm ka, et milline s e e suvi tuleb. Kuhu mind s e e suvi viib. Aga jopetut öist kõndimist uimastavate sirelite lõhnas, asfalteeritud pealinna tänavatel igatsen väga. Helitut puude kasvamist, õhtuste viimaste trammide kolinat, jaheda valge veini maitset, arutut flirti, kahte suudlust mereäärse hoovimaja prügikastide kõrval pool viis hommikul, ühte sassis juustega pead oma parema käe all, hilishommikust hambapesu oma maakoha õuemurul vaarikapõõsaste taga, kümmet head raamatut, froteerätikul tuule käes värisemist pärast esimest mereskäiku – igatsen väga.
Lõpmatuserong ligineb linnale. Maastik akende taga muutub üha arhitektuursemaks, tihenevad teed ning liiklus. Linnapiiri sildil on trükitähtedega kirjutatud TARTU. Astun korraks rongilt maha, et hingata oma suvede lemmiklinna õhku, rääkida oma heade sõpradega ning anda õhtul üks kontsert. Siis istun jälle lõpmatuserongile ja sõidan edasi. Järgmises vahepeatuses kohtume!

Pärast kino jalutasin jahedas linnas

Täna pärast kino, kui ma jalutasin punktist kino punkti kodu, läbi kesköise vanalinna, oli kevad õhus.
Ma vaatasin filmi “The Hunger Games”. Olin lummatud ja häiritud samaaegselt.
Poolel teel põkkusin ühe oma kolleegiga, kes ütles, et mul on hoog sees ja must kiirgab elamus.
Nii vist oligi, sest Coldplay mängis klappides, kindaid polnud vaja, mõtted olid selged.
Veidi jahe veel, aga kindlasti kevad.
Käige teatris või kinos. Pärast on hea hilisõhtuses linnas jalutada ning olemise ja olemuse üle järele mõelda.
Eelmisel nädalal käisin Londonis teatrit vaatamas. Enne seda Stockholmis moodsa kunsti muuseumis.
Igalt poolt saab ideid. Hea. Mhmh.
Tänaöine linn oli must ja kollane nagu suur herilane. Tänavalampidest voolas tolmustele tänavatele raske ning soe valgus. Voolas jõgedena mööda jaheda Vanalinna tänavaid. Sidus ümber jalgade. Vulises hääletult.
Nii palju on hetki ja sõpru, õhtuid, öid ja vestlusi.
Aga aega et lugeda ning kirjutada on vähe. Häbiväärselt vähe.
Laiskus on ka vist.
Kevad, tule!
Hetked.