10 filmi aastal 2011

Lubasin teha nimekirja filmidest, mis on mind möödunud aastal kõige rohkem haaranud. Siin on nad suvalises järjestuses. Head vaatamist!

Death Proof (2007) – režissöör Quentin Tarantino
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1028528/
(Vaatasin teleekraanilt)

Tarantinolt seninägemata film üllatas oma perfektse orgaanilis-jabura dialoogiga ning pakkus sellist actionit, et röökisime diivanil. Tarantino filmid kuuluvad vaieldamatult minu lemmikute hulka. Tarantino eelmise aasta meisterteost “Inglorious Basterds” käisin kinos vaatamas kaks korda ja see on vist viimaste aegade kõige ägedam film üldse.

Drive (2011) – režissöör Nicolas Winding Refn
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0780504/
(Vaatasin kinos)

Ryan Gosling mängib selles filmis niimoodi, et niimoodi ei ole võimalik mängida. See sõit selle muusika saatel on selline elamus, et võtab hingetuks. Midagi nagu väga ei juhtu, aga kõik on perfeknte. Gosling “Drive’s” ja Christoph Waltz “Inglorious Basterds’is” on viimaste aastate kõige paremad filminäitleja tööd. Kuula kindlasti ka “Drive” soundtracki!

Melancholia (2011) – režissöör Lars von Trier
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1527186/
(Vaatasin kinos)

Selle filmi esimesed kümme minutit olid uskumatud. Kogu film tegelikult. Sellise maailmalõpu nimel võiks isegi elada. Kirjeldamatu elamus, mis sai teenitult minu IMDB reitinguks 10.

Black Swan (2010) – režissöör Darren Aronovsky
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0947798/
(Vaatasin kinos)

See film rääkis sama palju teatrist kui balletist. Kunstniku rolliloome ja sisseelamise totaalne katarsis. Ma liigitaks selle isegi õudus-kunstnikufilmiks. Vägev vaatamine.

Blue Valentine (2010) – režissöör Derek Cianfrance
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1120985/
(Vaatasin kinos)

Ryan Gosling on selline näitleja, et haarab täielikult. See film oli nii ilus ja kurb korraga, et pärast kohanesin veel mitu hetke reaalsusega.


Uus Maailm
(2011) – režissöör Jaan Tootsen
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt2080410/
(Vaatasin kinos)

Kui hästi on võimalik ühte dokumentaalfilmi teha, tõestab Jaan Tootseni “Uus Maailm”. Üks eelmise aasta parimaid eesti filme üldse!


Fight Club
(1999) – režissöör David Fincher
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0137523/
(Vaatasin arvutist)

Korralikult nägemata Kaklusklubi vaatamine andis ühe uue mõõtme juurde. Mõelda veel, kui oleksin selle 99ndal aastal ära vaatanud.


Blade Runner
(1982) – režissöör Ridley Scott
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0083658/
(Vaatasin arvutist)

See oli kõige ootamatum selle aasta filmielamus. Lootmata sellest suurt midagi, haaras 80ndate ulmefantaasia mind nii sügavalt, et kuulasin soundtracki veel pärast päevi. Minu selle aasta ägedaima atmosfääri ja muusikaga film.

The Future (2011) – režissöör Miranda July
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt1235170/
(Vaatasin kinos)

Miranda July mängis ja kirjutas ise. Ta on suurel ekraanil nii õrn ja vägev. Lisaks on filmis suurepärane dialoog. Pärast olin üsna raputatud. See film ei ole nagu ükski teine, samas on ta natuke kõike.

Lost (2004-2010) – erinevad režissöörid
IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0411008/
(Vaatasin arvutist)

See ei ole nüüd küll film, aga “Losti” 121 episoodi hulgas on pea kümmekond filmi mõõtu osa, mis raputavad ja mõjutavad. Pea pooleteise kuu pikkuse maratoni ajal vaatasin järjest ära kõik kuus hooaega. Seal on suurepäraseid näitlejatöid, draamat, armastus, emotsiooni ning põnevust. Vahel on mõni telesari sama suur kui film.

 

Hea meelega loeks kommentaaridest teie möödunud aasta lemmikfilmide kohta!

Kultuuriuputus

Viimased mitu päeva on iseeneslikult viinud jõhkrale kultuuritarbimisele. Alustades sellest, et Aki Kaurismäki retrospektiiv lajatas Volbriõhtu Tartus mõnusalt tühjas Athena saalis ajju (“Tuletikuvabiku tüdruk”), jätkas lajatustööga pühapäevaõhtuses avamislõhnalises Kinos “Sõprus” (“Ariel”) ning filmikultuur jätkus Elo Seliranna filmi näol “Kutsar koputab kolm korda” esmaspäevaõhtuses juustu, veini ja hapukurgilõhnalises samas kinos. “Kutsar…” on eesti filmide kontekstis üsna arvestatav vaatamisväärsus, lõpuks küll veidi laialivalguv, aga mõtetesse mõlkuma jääv kindlasti. (Annan kümnest pallist seitse või kuus koma üheksa). Kaurismäki on jumalik. Need imefotograafilised kaadrid, napp dialoog ja Põhjamaine absurdihuumor on vesi filmiarmastaja veskile. Kuldne vesi, lõhnab roosiliselt ja parandab kõik haigused ning haavad.

Seesama kinolõhnaline esmaspäeva õhtu vihmalõhnalises linnas viis mind Teatri Puhvetisse. Seal oli veel kuulda Evelini ja Hele kontserdi teist poolt. Kahe kitarriga mahe folgi ning jazzi segu mõjus ärahingatud ruumis värske, melanhoolse ja kohutavalt armsana. Õhtu tipuks pakkus päike sellekevadist ilusaimat loojumismängu. Estonia Teater oli taustatud hiigelsuure roosa taevamäega. (“Sobivatel puhkudel on kõik fotoaparaadid alati kodus.” Kuusalu.)

Eile (loe: teisipäeval), pilet varakult taskus, külmetasin veerand tundi enne kella kuut õhtul Tornide väljaku lava juures. ID kaardi vastu sai kõrva kuulmisseade ja täpselt kell kuus marssisime kolmekümnekesi Aida tänava algusesse, kus ootas meid Tallinna lipuga giid Eva. Algas NO97 – Tallinn, meie linn. Tunni aja jooksul valati meid üle peene iroonia ja valitud kinnisvaraõudustega. Tutvusime Elmar Sepa, tema sõbra Vahuri, Kokofkini ja kõigi teiste toredatega, kes Tallinna linna on tänu sundüürnikele ilgelt odavalt endale omastanud. Järgmiseks ekskursiooni teemaks pakun “Tallinna kultuuriinimesed”. Kohtasime teel näitlejaid, rahvakirjanikke ning kultuuriametnikke. Lõpp kauni Vabaduse väljaku ääres, linnavalitsuse hoone taustal, Eva lehvitamas Edgarile. Olin kõigest sellest aimanud, aga selliseid jultunuid kinnisvaratehindguid meie armsa linnapea ja tema sõprade poolt poleks oodanud. Kõigil, kell 225 kroonisest piletist kahju ei ole ning kes suudavad veel oma südamesse lasta Keskerakonna hirmsaid tegusid, samas peenelt naerda soovivad, kõigil neil tasub kindlasti minna. Mul oli huvitav ja tore.

Veel toredam, ehk kõige toredam üldse, oli juhuslik sattumine (tänu Evale) Kanuti Gidli SAALi. Seal etendus Jo Strømgren kompanii lavastus “Eksperiment”. Väljamõeldus (kohati päris) vene keeles suheldes olid meie ees neli naist, kes laulsid, tantsisid ning näitlesid ülivõrdselt, ülihästi ja ülivaimukalt. Minu vaieldamatu selle aasta parim teatrielamus (ehk tantsuelamus). Siiski pean mainima, et “Kes kardab Virginia Woolfi?” Linnateatris kuulub ka aasta parima teatrielamuse klassi. Ja need kaks lavastust on üsna võrreldamatud.

Mina istusin esimeses reas, ahmisin pidevalt imestusest õhku. Kõik oli läbimõeldud, vaimukas, teravmeelne ja väga osav. Ühekski sekundiks ei lastud vaatajal oma mõtteid mõlgutada.  Aga mis ma sellest pikemalt räägin. Kahju, et te ei näinud.

Täna käisin Kadrioru kunstimuuseumis “Balti biedermeierit” vaatamas, koos kuraator Tiina Abeliga. Nüüd lähen Von Krahli Pepeljajevi “Vanaeite” vaatama. Ahoi! Jääge kultuurseks siis!

PÖFF '09 #1: Sleepwalkers ehk Eesti tudengifilm

Täna käisin Pimedate Ööde Filmifestivali Tudengi- ja lühifilmide festivalil “Sleepwalkers”. Kinomaja nostalgilises hubasuses vaatasin kella 18st seanssi, kus näidati osa rahvusvahelisest tudengifilmide programmist ja kella 20st seanssi, kus näidati osa Eesti lühifilmide võistlusprogrammist. Nii et mul oli hea võrdlusmoment välismaa ja kodumaa filmide vahel.

Kurbusega pean ikkagi tõdema, et Eesti tudengifilm ei ütle mulle suurt midagi. Pilt on ilus, stsenaarium kohati väga tore, aga filmi lõpus suuremat mõtet ei ole. Vastupidiselt rahvusvahelisele seansile. Paari lausega nähtud filmidest.

“Surmtõsine” (Soome). Väga ootamatu puändiga lugu. Lühike ja lööv.
“Pöörlevad uksed” (Kanada). Dokfilmi lühivorm. Arstiabist narkosõltlastele. Mõtlemapanev.
“Tõepäev” (Saksamaa). Väga põneva ülesehitusega lugu. Hea stsenaarium ja hea lõpplahendus.
Rajoon” (Slovakkia). Dokfilm küla arstist. Mitte nii huvitav, aga sõnumiga. Läbiv kujund – vana naine arsti ootamas, šokolaadiparp laual – oli väga tore.
“Röntgen” (Saksamaa) Lühifilmi pikkusega, mängufilmi tundega. Hakkasin mõtlema “pimedale” usule. Mõjuv.

“Koolja” (Eesti) Tore must-valge visuaal ja ilus kujund sissetõmbavast august seinas. Aru ei saanud kahjuks mitte midagi.
“Pihv” (Eesti) Kõige parema stsenaariumiga ja väga elulise dialoogiga. Hea dialoogihuumor. Lõpp vajus ära, sest ei saanud aru, mida öelda taheti.
“Krantsid” (Eesti/ Norra) 16mm filmile tehtud ja väga ilusa koloriidiga. Lugu ei lahenenud kuhugi. Üks tegelane tapeti ära ja tüdruk jäi teda taga nutma. Ja mis siis.
“Suurde avarusse” (Eesti). Tore, sõnadeta kulgemine mööda maanteed. Vist oli öelda tahetud, et ilma asjadeta saab ka elu elada. Ainuke, millel mõttele peaaegu pihta sain.

Eesti tudengifilm, minu arvates, maadleb alati sellega, et sõnum on väga ebaselge. Atmosfäär üksi mind ei võlu. Ma tahan tugevat lugu ja läbilavastatud näitlejatöid. Eesti tudengifilmidest oli ainuke läbilavastatud ja usutav “Pihv”.

Julie ja Julia

Täna õhtul käisin kinos. Oli just sellise filmivaatamise tunne, nagu on need kerged ja lihtsad filmid, mida vaadates naerad, elad kuskile maailma sisse, aga väga ei puuduta.
Sain seda kõike – ja veelgi rohkem. Film “Julie & Julia” viis mu nelja- ja viiekümnendate Pariisi ning tänapäeva Queensi. Nagu M. tabavalt ütles, vaheldus “‘Allo! ‘Allo!” atmosfäär pidevalt “Seks ja linna” omaga. Meryl Streep, kes mulle kunagi väga imponeerinud ei ole, on selle filmiõhtu suurim üllataja. Ma nautisin võluva Streep’i mängu. Ta on loonud fantastilise karakteri, kerge, lõbusa, väga usutava ja elulise ning väga naerutava. Tema võluv aksent ja siiras rõõm. See oli väga hea näitlejatöö.

Arutasime pärast kino, kuidas mõjub peaaegu konfliktitu “dramaturgia” ning kuidas selle filmi puhul oli “konflikt” ajastutes ja aegades. Film räägib Pariisist, Ameerikast ja söögi tegemisest. Selle juures saab naerda ning lihtsat romantilist kaasaelamist ka. Harva, kui film laseb end minu ajaveebi kirjutada, aga seekord ta seda tegi. Vaadake parem. Mis siin pikalt seletada.

Benjamin Button vs Prantsuse teater

Kui ma silmad lahti tegin oli juba ennelõuna. Nii sõin hommikust ja sõitsin bussiga kinno. “Benjamin Buttoni uskumatu elu” kestis peaaegu kolm tundi. Liiga kaua. Kuna lugu sai juba algusest selgeks (või õigemini selgitati juba varem treileritega), siis lugu oligi täpselt see, mis ta oli. Väärtust lisasid seitse mustvalget välku, hämmastavad grimmid ja ilus naispeaosatäitja. Kui annaks hindeid, siis kümnest kuus. (See oli vägev, et Benjamini mängisid enne Brad Pitti veel kolm näitlejat, aga kogu aeg oli tunne, nagu oleks Brad Pitt ise mänginud. Silmad olid kõigil sarnased…)

Teine kultuuriüritus oli La Comédie-Française etendused Eesti Draamateatris (kuna Draamateater oskab hämmastava kiirusega enda kodulehelt kaotada nende etenduste kirjeldused, siis viidet ei ole. Lisa: siiski leidsin). “Pidu” ja “Naeruväärsed eputised”. Komöödiat ei olnud. Prantsuse külalisteater oli igav. Kahju. 

Esimeses loos “Pidu” loeti nulltekstilaadset ilma suuremate emotsioonideta autoriteksti, mis kohati oli naljakas, enamjaolt mitte. Mitte midagi ei mängitud ja lihtsalt oldi. Lavakujundus oli ka üsna igav ja ainukene asi, mis huvi köitis, oli tagalaval asuv vildakas klaaspaneel, kus peegeldus paneelmaja. Sellele saladusele, kuidas see peegeldus tekkis sain ka jälile. Binokli abiga sain jälile. 

Õhtu teine pool Moliere “Naeruväärsed eputised” oli veidi mängulisem. Aga näitlejad olid üsna vanad ja kogu asi oli veidi stiilitu. Moderne võti segatud groteskiga. Vist ongi nii, et eestlased saavad vaadata ainult eesti teatrit (või Hermanist)

"U2 3D" kinos kokakoolaplaasa

Väikene elevus sees astusime kokakoolaplaasa esimese saali poole. Saaliteenindajad ulatasid uhkusega kolmdee prille, valged kindad käes. Piletid olime Priiduga üsna taharitta valinud. Pärast tiitrite ajal katsetasime esimesi ridu ka ja ütleme ausalt, eestpoolt on see 3d sügavam ja vahvam. 

Siis tuli 3d treiler ja me mõlemad ehmatasime kui meile vett näkku visati. Ja midagi veel näkku lendas. See oli päris vahva. Mina panin kolmdee prillid oma tavaprillide peale ja sai vaadata küll. Aga “U2 3D” oli iseenesest üsna igav. Effekti oli vähe ning mina suutsin vahepeal isegi tukkuma jääda. Kuigi heli oli üle mõistuse kõva. Ukse peal jagati isegi kõrvatroppe ja tagantjärele tundub, et pidanuks kasutama. Oleks ehk end õhtusest peavalust säästnud. Miks see heli neil ikka üle mõistuse kõva on…

Ja siis sirutusid mikrofonid ja kitarrid ja inimmassi käed aeg-ajalt meie poole. Ja vahepeal oli päris vahvat graafikat. Aga kontsert oli ikka kontsert. Mitte film ega dokumentaal. Ja igav hakkas. Järgmisena ootame seda 3d seiklusfilmi ning vaatame eestpoolt. Siis annan teada, kas sisuga kolmdee köidab. 

Silmad on veidi valusad ja pea ja kõrvad ka. Isegi veidi paha on olla. Nii et need on esimese kolmdee kõrvalnähud. Aga hetkekski ei kahetse, et mindud sai. See kontsert oleks võinud ainult 15 minutit kesta. Siis oleks mõnus olnud.

Kino: "Detsembrikuumus"

Detembrikuumus (Foto: filmi kodulehelt)
Detembrikuumus (Foto: filmi kodulehelt)

Ikka peab alustama sellest, et veel enese arvates olen noor inimene, kellel ei ole probleeme heli liigvaljususega, aga tänane “Detsembrikuumuse” esilinaste Saal 1’e heli oli ilmselgelt väga-väga kõva. See enam ei kiskunud filmi sisse elama vaid pigem peletas ekraanist eemale. Ja ma istusin saali keskel. Ning kui veel “hollywoodi” helist rääkida, siis oligi lihtsale Eesti filmile tehtud hollywoodi heli. Nagu Priit ütles, et tea, kas iga ukse lingi vajutus peab läbi subfooferi kogu sinu keha läbima. Nii oligi helipilt liiga rikas madalatest ja ka kõrgetest. Rongki oleks nagu läbi kõrvade sõitnud. Ja ometi oli Hollywoodi helirežissöör ise ka L.A.st kohale lennanud ning kõikide saalide heli testinud. Äkki neil seal ameerikamaal on kõva kõrvakuulmisega inimesi palju.

Aga film ise tekitas häid emotsioone. Eelmistel päevadel kuulatud Koiksoni esitatud Detsembrikuumuse laul kõrvus kummitamas, ootasin väga pikalt filmi algust. Sest et 45 minuti jooksul jalutasid kaamera eest läbi kõik kinokülastajad ning siis me vaatasime nende õllesordi valimist suurel ekraanil.

Film ise oli lihtsa sisuga, veidi naiivne ja üsna tume ning suureplaaniliste kaadritega. Helilooja töö meeldis mulle väga. Ja ma pean tõdema, et tegemist on viimase aja ühe parima Eesti filmiga. Tundus, et meeskond oli väga hea. Nii operaator, valgustaja kui ka režissööri esimene assistent kui monteerija ja helirežissöör. Filmi režisööri kohta ei oska ma midagi öelda, sest et nii filmi kui making of äranägemisel ei saanud ma aru, mida ta selle filmi juures on teinud. Näitejuht oskab meist igaüks olla. Et tule sealt vasakult.

Suurepärased rollid teevad Tõnu Kark ja Sergo Vares (kuigi Sergo puhul ei saa ma kuidagi objektiivne olla). Tõnu Kark sobis nagu valatult kindral Põderi rolli ja Sergo oma lihtsuses ning loomulikuses oli väga nauditav. Liisi Koikson üllatas ka positiivselt. Väga ilus ja aus osatäitmine. 

Priiduga arutasime veel seda, et miks mõnda suuremasse kõrvalrolli võetakse amatöörid. Ilus kaader rikutakse pudistatud tekstiütlemisega ää lihtsalt. Kahju, kahju…

Kokkuvõtteks olin ma siiski rahul, kui Hollywoodi heli välja jätta. Lihtne ja mitte millelegi pretendeeriv. Alati saab paremini ja sügavamalt – aga tehke järgi, ütleks virisejatele.

Kinofilm

Kinolõhn, kinonaine, kinopasta, kinodisko, kinovihm. Kolmveerand tunni pärast tahavad 1300 inimest näha “Detsembrikuumuse” esilinastust. Kuues saalis. Vaatame, kas asjast asja sai.

Mmm kui hea sink… ehk niisama õhtusest mittesadavast Kalamajast

Nagu öö laotaks oma pesu laiali ja lõhnaks igalpool viimased päikeselised ja soojad ilmad. See, et vanarahvas lubas head lund kui oktoobris palju sajab – see võiks juhtuda küll. Muidu vahi aga seda valget süleriklaviatuuri lume asemel. Üleeilne kino oli igav. Või õigemini oli seal väga mõnusat huumorit ja huvitavaid kohti aga film “Põletada pärast lugemist” on pigem selline liiga aeglane ja sisutühi.

Pärast kino kui jalutasin selle koleda kaubanduskeskuse suunas, siis ütles ka üks noorem neiu oma sõbrannadele, et ta ei taha pärast väsitavat tööpäeva tulla kinost välja ja mõelda, et vhateefakk.

Vihm, Kalamaja, sügis ja õhtused tänavad, rattaga ringivuramine, huvitavad kohtumised. Peapidi suhlame endiselt arbuusisuhkrus.

Eilne päev kooli uute erinevate tudengitega oli tore. Tänaõhtused näidendid ka. On rebaste nädal. See on lavakoolis hoopis teistsugune kui mujal. Sinepiga ei määrita kedagi. Vastupidi – see on väga ilus.

Lühilaused. Vinüülid. Aguliromantika.

Elagu romantika!

Elagu kino ka!

Täna jälle kinos. Kesklinna “superkino” on ka mõnus. Batmani filmi subvoofer oli esimest korda kui ma kinos värisevat bassi tundsin. Film oli actionina väga hea. Ja ülilai ekraan ning hea tehnika uputasid mu kaheks ja pooleks tunniks hoopis teise maailma. Elagu kino ka, vahepeal!