-17. Plahvatus. Tuhat päeva vaikust.

Vaikus on muutunud valdavaks ja lebanud lumena kõikidel mõtetel. Tuhat seitsekümmend kaks kihti ja päeva langenud vaikust. Teadaolevalt oli maailma suurim lumehelves 38 sentimeetrit lai ning see sadas maha aastal 1887. Rohkem kui 47000 vaikusekihti tagasi. Kuigi paljud neist kihtidest ei ole vaikused, vaid hoopis sõnad, mõtted, tähed – kõneldud külmadesse talveöödesse, kristallidena pudenenud lumele. Hüütud lämbetesse suveöödesse, rippuma jäänud latvade lahkesse rüppe. Aga nüüd on olnud üle tuhande kihi ja päeva vaikust ning see hakkab värisema. Vaikusekihi all sügelevad sõnad ja ähvardav madal kumin kohiseb segavana kõrvus juba üle nädala.

Mõte peas ütles, et uuel aastal antakse uusi lubadusi ja alustatakse otsast peale. Siis on esimene päev, päev number üks. Mõte peas ütles, et siis hakkad uuesti kirjutama. Iga päev ja nii kolmsada kuuskümmend viis päeva järjest. Kolmsada kuuskümmend viis päeva mitte-vaikust. Sulatad kihi sõnadelt.

Ma ei tea, kas ma jõuaksin kaugemale kui päev number kuus… aga täna on päev number miinus seitsetest. See on mu noore mina koolibussi number, mis jääkülmadel talveöödel kell 07:11 väljus kiirabi jaama kõrvalt ja loksutas mind kesklinna kooli. Roostetava kollase Ikarus bussi kunstnahast istmel lugesin raamatuid. Pimedas talves, lugesin kõigest. Lugesin nii palju, et ammu pole jaksanud enam lugeda. Aga praegu on päev, mis kannab numbrit miinus seitseteist ja kui ma jõuan aasta lõpuks nulli, siis suudan ka uuel aastal 365 päeva järjest kirjutada. Veebipäevikud on vist ammu juba surnud suhtlusviis või siis olen ise selle vaikusekihi alla nii ära mattunud, et ei ole enam kursis. Kui tead midagi head, jaga kommentaaridesse.

1072 kihti vaikuselund väriseb ja esimene sõnadeplahvatus tungib läbi. Vaatame, kauaks. Homseni!

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga