atmosfäär #18

noh, siin ta on
see sinu romaani esimene lause
olematute sõnadega, mille väljaütlemisel midagi vastu ei kaja
sest ei ole ruumi, ei aega ega ka sõnu
tühjuse tumenev triip trükimasina trükilindi all
[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[[√Ő-č‹›‚‘’…–é$£√
nõtke randmeliigutusega kustutad need vähesed paar rida
mis aastate jooksul on mõtteisse salvestunud
päev päevalt, täht tähelt
mis seal ikka
nende sõnade aeg on läbi
aga õhtupilved on täna jalustrabavad
vanalinnast mere poole vaadatuna
katavad tumehallide vaalade kõhte oranžid suled
piimsinise taeva taustal
täna olid harukordsed lõhnad
nagu eilegi, kui anti see paar tundi maal
et said kuulata esimeste ööbikute õhinal laksutamist
ahmid neid lõhnu, mis kaovad
nagu sula šokolaad sõrmede vahelt
linn, linn, linn
see vihmast tilkuv arutu kevadine asfalt
mida mööda just täisealiseks saanud neiud
siidriuimas tiksuvad, noored mehed käe all
sest neil noortel on raskusi eraldi püsimisega
kahekesi koos kannavad ära selle uima ja sumina
mitte nagu mina
nina hämaras õhtus vihma poole
see minu uim, see kevadine hullus
mis iga aasta aina traagilisemalt lubab üdini ahhaatavat suve
krigin ja kolin
niiske raudtee ja roostes trammirööbaste kragin
sammude kahin kahvatul asfaldil
aeg voolab sõrmede vahelt nagu sula šokolaad
ikkagi kolm korda kümme
statistika järgi peaaegu pool läbi
su elu
sa seisad
sa kinnitad kannad halli kivisse
et linn ei rebiks sind lendu
üle lennujaama, kauge tundmatu kuu poole
läbi vihmade ja tormi
et lõhkeda leekides nagu hindenburg
ja ikkagi pääseda eluga keeriste
kaardistamata teede ja olematute inimeste eest
pime on pööningutel
kus on alati kerge tuul
ja niiske tubaka lõhn
kõige kõrgemate vanalinna kaitsvate katuste all
üle müüri merepoole õhates
vihmade vihma ootel
vaatad aknast, üle hoovi
kollase kolmekordse maja seinal
on irvakil üks aken
üks aken, kust imbub tumekollast valgust
mis läbi õhtuõhu roosa vine
su silmade võrkkestale ühe hetke ja aja loob
rammestav arhitektuur
seob su sõnade ümber raske ja rabeda koe
madalad viiulid ümisevad
see ongi see mai
nagu ta ikka on
veidi uus ja vihmane ja vahe
voolab su sõrmede vahelt

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga