Viiulid kahisevad. Terve sajand juba.

Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Kui ma esimest korda sind ei näinud, siis teadsin, mida su nägemine minuga tegelikult teinud oli. Olin vihm, mis kukkus järjepidevalt ja vaikselt hoovisuitsetajate peadele, roomas mööda katust ja kolistas lehtedes. Olin tuul, mis uhas juusteist juustesse ja mälust mällu, paitas päid ja tõi kõrvadesse meretaguste inimeste arutut naeru.
Ma olen uskunud sinusse korduvalt ja palju, sinusse, saatus ja ettemääratus.
Ikka usun, et tead mida teed, sest ise ma ammu juba ei tea.
Tahaks olla lihtsalt tuul kes puhub ja vihm kes kukub.
Kõikides puhumistes on lõputu kukkumine.
Läbi ööde ja päevade, ikka kukun inimestest läbi. On need üürikesed hetked, kui kellegisse pidama jään. Aga siis tuleb tuul, suur sõge ja sügisene saatusetuul ja puhub mind mälust ning meelest.
Kõik need inimesed on suured ja põhjatud augud. Nagu uued ja tundmatud ajastud. Keegi ei juhata teed. Kellelgi kaarti ei ole. Keegi sõnu ei tea. Tundmatu keel. Aga viiulid kahisevad ühes väikeses hoovis, kus on valju muusika ja palju sigaretisuitsu, kus on kultuuri ja keelt ja aeg peatub hetkeks, ühes väikeses hoovis, kus ma korraks jälle kukkusin ja sadasin ja puhusin, aeg peatub hetkeks.
Aeg on nagu kahur. Pikalt ei pauguta, aga kui, siis korralikult.
Terve tormiline orkester puhub trompeteid. Marssi, millega läbi elu minna.
Terve sajand oleks nagu juba olnud, aga ometi vähem kui kolmandik.
Vaiksete tumedate õhtute saabudes värisen pimedas toas teki all ja kuulan kuidas vihm lödiseb akna taga, kuidas tuul lõgistab akende klaase.
Sajand on.
Vajand olen.
Varjanud salaja olen.
Vaja on.
Ikka seda ööd ja seda viiulit ja neid suitsetavaid inimesi, kes räägivad inimhingede müümise võimalikkusest. Müü mulle ja ma annan sulle sada eurot. Ja kui sa usud hinge olemasolusse, siis miks sa ei müü, kui seda osta ei saa? See kultuuripoiss küsib nii. Ma ei oska vastata. Ei taha kuidagi. Minu oma on, hüüan! Viiulid kahisevad.
Luba ma sõidan su’st läbi. Ma tean, et kõikidel järgnevatel päevadel on mul häbi ja piinlik. Aga kas ei olnud nii, et sellel hetkel me tahtsime mõlemad, et rong peatuks korraks? Raudne ruun minu südamest sinu südamesse. Väikesed vahejaamad, mille trepil istub mütsiga muusik ja müüb möödujatele viiulite kahinat. Torkab poognad südametesse ja saeb nii mis jaksab.
Sügisetuul. Hilisõhtute vihm. Raheroosa perrooniasfalt peegeldab kuud.
Terve sajand nagu oleks.
Terve sajand nagu vajanud ma oleks.
Terve sajand nagu varjanud ma salaja oleks.
Sest et vaja on.
Vihm, krõbise viiuli kõlakastil. Niiskusest venigu keel.
Tuul, tuhise hingest hinge rongina ja otsusta ise, millal peatud. Millal kohal oled.
Laske mind lihtsalt lahti. Üles kõrgesse taeva ja kosmose piirile ja las ma ise kukun kuhu tahan.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga