sel poisil polnud erilisi huve

https://soundcloud.com/greghaines/03-183-times

sel poisil polnud erilisi huve
tal oli tunne, et tal elab ämblik kõhus
nii oli tundnud juba mitu suve
kui hõljus kummalisi lõhnu õhus

ta magas väga pinnapealset und
mis siis et öödes oli surmavaikus
ning nägi unes kiiskavvalget lund
kus viiulite kauge krigin kaikus

ta väga kaua tundis viiulite lõhna
mis aariad saagisid ses rahulikus öös
ja väga tahtis oma ihu kõhna
veel hoida mitu pikka suve töös

ta naeris palju, ravis ennast ise
ning iseendast lugu pidas küll
nii peatas hetkeks endast väljumise
ta ümber kiilide ja liblikate tüll

1. august 2013

Armastuse ja hüvastijätu piirimail, nagu see rohekas-pruuni ruudulise särgiga tüüp, kes istub oma 12 m2 magamistoa voodil, seljaga meie poole, avatud raamat põlvedel, aknast sisse voolamas ülesäris pärastlõuna valgus, peenikese jalaga voldik-kattega põrandalamp selja taga.
Ma vaatan lihtsalt erinevaid fotosid ja pilte ja mingi üksikud laused hakkavad kummitama.
Eile õhtul käisid kaks üsna noort inimest, pakun, et viieteist-kuueteist aastased, vist õde ja vend, siin teatri taga vanal surnuaial. Minu garderoobi aknast paistab. Nad riisusid kahekesi ühte kalmu ja panid sinna põlema kolm küünalt. Õhtu kustus aegamisi ja mida pimedamaks õues läks, seda eredamalt hakkasid paistma need kolm küünalt. Võbelesid sinihõbedases augustiöös. Mälestuseks.

Kõik hakkavad suviti joonistama ja luuletama ja laulma ja kirjutama, nagu talvel aega ei olekski. Ja ei olegi. Tean seda liiga hästi enda pealt.
Pärastlõuna on. Pikutan pool tundi enne õhtuse proovi algust.