Väljas on vihmade vihm. Minu silmalaud on päevade nägemisest rasked ja ma kuulan läbi teise korruse tüllkardina kuidas vihm mööda punast pimenevat plekk-katust astub, kuidas ta komistab, kukub ja siis kiire nirena mööda plekist halli vihmaveetoru alla voolab, muutes aia, lilled ja muru lirtsuvmärjaks.
Kahekümne minuti jalutuskäigu kaugusel sõidab rong. Seda on õhtuvaikuses hästi kuulda. Ta sõidab, mattes isegi maanteel hiilivate varaöiste autode kummisahina vastu märga asfalti. Rongi peal on kaksteist inimest. See on viimane rong Valga poole. Enamus neist tukuvad, kui ma lendan hääletult rongiakendest mööda, rongiga vastassuunas, tõusen kiire manöövriga viimase vaguni kohale, keeran end ümber ja kihutan tumerohelise raudruuna katusel, kesksuvine pimeneva suve vihm näkku pritsimas, kilejope hõlmad tuules lipendamas, sees kirjeldamatu vabaduse tunne, sest erinevalt rööbastatud metallsõidukist minu all, ei ole minul piire, suundi ega sihti. Eemaldun öösse kihutavast rongist ja lendan kiire kaarega paremale, eilsesse Otepää lähedasse suvepäeva, kus me kahe järve peal spinninguid vette loopisime, kalu lantisime, Amazonase vallutajaid mängides järvedevahelisel metsakasvanud ojaribal mõlatasime, kus neljarattaline auto meid kontserdile viis ja kus niiskes ning hämaras Eesti öös kaks rukkirääku meiega tumekollase vana kuusirbi valgel läbi kilesauna seinte juttu rääkisid, kus tumedad paljad kehad avaral heinamaal aurates ööõhku hingasid.
Lendan väga aeglaselt selle päeva ja õhtu kohalt üle, kuulan iseenda mõtteid ja vaatan piiritusse kaugusesse, sinna, kus taevas kukub maale. Öö kallistab inimesi minu all, kui nad jutukõmina saatel vooditesse vajuvad. Teen veel kaks tiiru öise talumaja kohal ja põrutan vihisedes möödunud päevade poole, läbi uduvalgete pilvede, maapind aeg-ajalt silme all vilksatamas. Sealt paistab korraks pealinna vanalinn, kus erinevatel õhtutel on erinevad siseõued, inimesed, aiad, siis Kalamaja, jahedad valged veinid, pikad hingetõmbed ja mitmetunnised kulgemised läbi inimeste. Lendan bussijaama tagant üle Filtri tee viiekordse kollase paneelmaja, üle Toompea vaateplatvormide, üle Pelgulinna üleskaevatud hoovi, üle Musta-, Lasna- ja Õismäe. Jõuan maale. Oma maale, kus näpud on maasikaveresed, küünarnukid telliskivivalged ja sääred päikesepunased. Tuul keerab kuueosalise põnevusromaani esimese osa lehekülgi, paarsada on jäänud. Tuul loeb minuga kaasa. Selle minuga, kes kõrvetab end kollases maapäikeses, beežikasroosa päevateki peal ja selle minuga, kes liugleb koos põldlõokestega iseenda kohal. Tuul loeb minu mõtteid ja kannab mind juulisse, juunisse, maisse. Väsimuse-kevade lõppu, kust suvi hakkas ükshaaval aasta poolt kokku keerutatud jõhve ja niite lahti harutama.
Silmade ees virvendavad sõnad, tähed ja vihmapiisad. See lend siit hetkel ei viigi kuhugi, kolan niisama möödunud päevade kohal ja peatun õhus, et homme edasi lennata. Magan maa ja taeva vahel. Seisan öö ja päeva piiril.