Fragmendid.

Kohe on Tartu, kuhu ma kardan tagasi kukkuda. Aasta hiljem. Jälle on linn näitlejaid täis. Jätan kõrvaklapid koju, sest muidu kostub kõrvadesse kell viis udusel hommikul Marten Kuninga “Tuul on pöördunud” ja kõik tuleb jälle meelde.

Kõik minu kodupluusid on piimaplekke täis, sest ma olen nüüd isa. Päevad mööduvad teatris, õhtud laps kätel ja erinevad magamaveenmisevõtted kehas. Ööd mööduvad unenägudes, seal on mingid seriaalid ja teatrid.

Üleeile käisin kinos. Sadas vihma. Ma ei pidanudki kodus ootama millal sadama hakkaks, sest sadas terve päeva, nagu mingis kummalises 80ndate Rootsi filmis. Pärast kino tahtsin kõndida läbi seinte, aga sõbrad peatasid ja Kalamaja joogibaarist sain järgmisse päeva pohmelli ja peavalu.

Täna on esimene loeng. Kaasaegne esteetika. Olen poole kohaga Lavakooli Teatri- ja filmilavastamise magistrant. Lisaks ootab ees kahe lavastuse muusikaline kujundamine ja osalemine teatri muusikalavastuses. Armu iseendale ei anna. Öötunnid võtab laps. Aga ta on üliarmas. Isegi siis, kui vahel tahaks temaga kõndida läbi seinte, kui karjumine ei taha lõppeda. Millal ma autokooli lähen?

Suve ei olnudki. Käisin ühe korra ujumas. Ühe korra kalal. Ühe korra kontserdil. Mitte kordagi teatris. Neli kõige palavamat päeva veetsin nelja seina vahel.

Eelmisel nädalal avasime teatrihooaega. Nii paljud inimesed aitasid nii palju ära teha. Ja kohal oli peaaegu tuhat teatrisõpra. See oli meile oluline. Aitäh!

Näpud on roostes, aju hallitab, kes sunniks kirjutama?

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga