teatud anatoomiliste eriärasuste tõttu
ei tundnud ma välikemmergust õhkuvat külma
mida see tüdruk ütles tundvat
kui käis märtsivarajases õhupäikeses
seal raagus sirelite all väikeses majas asju ajamas
me olime just armunud
või õigemini mina temasse
sest ma polnud julenud midagi öelda
kartes et ta jookseb mu eest
läbi lume sest kevad polnud veel tulnud
öösiti oli väga külm ja kui ei olnud aega
et ahje kütta või tahtmist
külmetasime hommikul väga jahedas
või oli köögikapil jäätunud või
aga hommikud
kui lõpuks plekk-kruusi sai valatud liiga suur kohv
mida me jõime pea tunni
kui vana köögi kivipõrand
villaste sokkide ja kalosside all endam tunda ei andnud
kui värske keemiahõnguline piparmündilõhn
roomas mööda köögi laua vakstut
ja kui mitu päeva hiljem me suudlesime
esimest korda
ja ma tundsin seda piparmündi maitset oma suus
just pärast hammaste pesemist
solgiämbri soga rikkus valge
isegi veidi roosakas pasta ja sülje segu
sest külmast kangete kätega kraapisime igemed veriseks
ma kahtlusasin end temasse armumises juba ammu
aga need kaks nädalat seal maal
kus lumi lumi oli igal pool külm
oli lumi
me katsusime hästi vähe rääkida
ja hoopis rohkem lugeda
aga unustasime end teineteise silmadesse
jutustasime lapsepõlveraamatuid ümber
neid iidsete aegade lugusid ja seda hiina portselanilugu
muinasjutte kus tagasi ei tohtinud vaadata
sest sa muutusid kiviks
ja kaevanduselugusid ja malahiitlaegast
haapsalu valget daami ja esimese vabariigi aegset laulupidu
kus inimestel oli raamatus rõõm
ma kirjeldasin sellele tüdrukule
raamatute lõhna ja seda
kuidas ma salaja kuuri pööningul käisin
saepuruste lauajuppide vahel
ungari muinasjutte lugemas
ja hiljem võtsime pruuni õllepudeliga naabrilastega
õunakisselli metsa kaasa
sinna kus me nägime kitse pealuud
ja sinna kust me karjudes põgenesime
aga enne olin selle naabirpilkaga
teinud nalja inimeste ja meeste ja naiste üle
ja minu tolle hetke tüdruk kelle poole ma vaatasin
kui ma temaga raamatutest rääkisin
suus piparmündi ja tema hingeõhu maitse
meil oli hästi külm need kaks nädalat
ja ma unistasin kuidas sirelid hakkavad õitsema
ja kuidas me linnast siia maale kolime
terve suve läbi alasti muru peal lebame ja pilvi vahime
kuidas ma alevi poest jalgrattaga hambapastat, leiba ja lastevorsti toon
sest kelder oli veel kartuleid täis ja vanaema ajast
oli veel igasuguseid asju meile kasvama pandud
ja kuidas pärast seda
kui me esimest korda lõpuks läbinisti teineteise omaks saime
tuli bussiga linna sõita
sinna linna
kus keskküttesoojus meie erinevates korterites
sulatas kõik kuidagi vormituks massiks
meie vajadus üksteise järele
voolas laiali nagu sulavõi
ajaga muidugi
ja sirelite õitsemise ajaks oli niikuinii ammu juba kõik
ning ma vaatasin terve suve üksinda taevasse
vahepeal nutsin ka, hästi vaikselt
eriti hommikuti pärast hammaste pesu
kui ma tema maitset enda suus tundsin
ja õhtuti ka
kui ma vähkresin voodis
sest majas ei olnud kedagi ja ma kartsin
piparmündilõhna ning seda et aeg
ei parandagi midagi ära
ja ma lugesin terve suve muinasjutte
vanu lasteraamatuid ja siis
kui ma tõin lilli aiast
vaasi
kogu aeg lõhnas nagu sina
aga ma harjusin
üksindusega
nagu me kõik harjume
ainult hambapasta lõhn
ei lasknud vahel öösiti uinuda
järgmisel talvel
kui ma sõitsin bussiga maale
oli valge lumi
sinine taevas
ning vahepeal jooksis must metsatriip
mul oli hästi ülev tunne
ma istusin bussis ühe tüdruku selja taga
kelle juuksed lõhnasid kui lagrits
ma väljusin meelega tema peatuses
koputasin õlale ja küsisin
kas ta on lugenud ungari muinasjutte
hiljem kõndisin 4 kilomeetrit
läbi pimeda põldude vahel
maakodu uksel naeratasin
kui keegi oleks näinud siis oleks öelnud
et hästi totakalt tõenäoliselt
me lugesime terve suve
uut ameerika kirjandust
ja
hiljem sai temast minu päev ja öö