Võrgustik

Kui oled hommikust õhtuni kleepunud oma elutoa diivani külge, süles filmid inimestest, kes surevad, nutavad ja suudlevad, oled kogu maailma ebatõelisuse eest varjunud nelja seina vahele, ümber tekk ja oma kodu lõhn, tahtmata rääkida või suhelda kellegagi, sest sealt võib alata uus sügavik, tume ja põhjatu. Loomulikult unistad maailma kõige ilusamatest eludest, aga pead leppima sellega, mis on. Vaatad enda sisse, kaotad end ära, lahustud tuhandeks killuks, sellesse ülipikka väljamõeldud ellu, mis su arvutiekraanilt paistab. Kirjutad kirju, mida keegi ei loe. Kirjutad kirju ja siis saad ühel hetkel aru, et saadad neid iseendale, nagu selles imepärases lapsepõlvemultikas “Naksitrallid”, kus Muhv laua all nuttes iseenda kirju luges. Kui oled värsket õhku hinganud vaid 11 minutit, käies nurgapoes mahla, saia ja juustu ostmas, kui puumajaderajooni öö hakkab sind just endasse haarama, kostab uksele hiirvaikne arglik koputus. Ja majanaaber, kes pole kolme kuu jooksul Tallinnasse sattunud, seisab veidi argliku näo ja külma valge veini pudeliga sinu ukse taga, sa kutsud sisse ja kahe-kolme tunni jooksul kerivad erinevad elud oma filmilinti, üks atmosfäär vaheldub teisega, kostab sõna, teksti ja muusikat. Ning saadad naabri lõpuks koridoripimedusse, päris täpselt aru saamata, mis see kõik oli, kes kumba päästis, kas mina teda või tema mind. Ja mõtled viimastele õhtutele ning öödele, kus juba kolmas kord astub su uksest sisse majanaaber, ühel päeval üks, teisel päeval kaks, kolmandal kolmas, kuidas naabrid, kuidas see maja koob mingit võrku, millesse kõik takerduvad, kuidas neljas naaber helistab ja kuidas sa saad aru, et see võrgustik on hea võrgustik. Sest lihtsalt on.

Kunagi lapsena sõitsin ma üksinda Tartu-Tallinn rongis. Võisin olla kuuene või midagi. Vanavanemad panid Tartus rongi peale ja Tallinnas tulid vanemad vastu. Mu vastas istus keskealine daam valges kostüümis, seelik, särk ja pintsak. Kübarat vist ei olnud, aga selle võib mälestustes juurde kujutada. Ja mina, väikene poiss, loendamas raudteeliipreid, mõtlemas oma peas välja laulu möödasõitvatest maastikest, avasin seljakotist võetud Tarhuni pudeli, millest pool purskas rongi loksumise tõttu valges kostüümis daami poole ja maandus üle terve tema keha, muutis daami hullumeelseks ja minu väga süüdlaslikuks. Ja kuidas ma ülejäänud poolteist kuni kaks tundi vaatasin ainult maha, oma jalgu, sest et süütunne oli suur ja valge daam oli Tarhuni-roheline ning üdini pahane. Kõige põhjuseks füüsika.

See viimane oli nüüd vähemalt üks elulookild, mida ma lubasin kirja panna, salaja, oma päevikusse teiste asjade vahele. Kildudest moodustub tervik, kõigi jaoks erinev.

Ajal ei ole täna mõõdet. Kõik on kuidagi selge ja segane korraga. Akna taga sajab sügis. Ootan sirelite õitsemise aega.

One comment

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga