Ma oleks nagu poole kehaga rebitud suvesse. Rebitud sinna suvve, kuhu ma olen tahtnud ammu juba minna, kuigi alati hoiab midagi kinni. Niiske asfaldi peegelduses õitsevad varasuve viimased sirelid. Veel ei ole magus august oma raskete viljapõldude ja kõrvulukustava sirinaga. Veel ei ole lämbe juuli oma õhtuste auravate soojärvedega ja siledate öölindude kajaga. On sulaselge juuni, õitsevad viimased sirelid, aju on kinni kuskil märtsi keskpaiga poris, aprillilõpu newyorgilikkuses, mai alguse ahnetes õhuahmimistes, pimedates looritud tubades, suletud silmades, unetutes öödes, kus ainuke unejuturääkija oled sa ise. Ja rääkida on vaid iseendale.
Igal pool on suvi, igal pool on hommik. Mina istun pimedas hotellitoas ja uurin oma aju. Seda kuidas üks pool on juba selles lõputus suves ja teine pool istub selles lõputus talves, kust välja pääseda on veel keerulisem kui maailma kõige keerulisemast labürindist.
Sõnu tuleb ka sõrmedest tangidega välja rebida, sest kadunud on ühendus ajuga. Eelmisel neljapäeval, see oli kui aastate eest, oli Mustas Puudlis Mari Pokineni kontsert. Tuul puhus suurest lavakõrvasest lahtisest uksest sisse ja kitarrid läksid pidevalt häälest ära. Aga kõiges oli midagi nii võluvat, nii siirast ja suurt. Hiljem oli öö, uneaega jäi väheks. Reedehommikune linn tõi tantsuproovi, Boheemi hommikusöögi ilusate inimestega, kostüümiproovi ja lõunaune. Õhtu ja öö ei lasknud unele enne päikesetõusu. Laupäeva õhtu algas juba lõunal ja lõppes pühapäeva hommikul. Pühapäevaks oli unevõlg juba nõnda suur, et tagasitegemisest võis ainult unistada. Voodis lebades pärani silmadega lakke vahtida ja iseendale unejuttu rääkida.
Esmaspäev oli ajalooline. Kümme aastat sai mööda sellest, kui me keskkooli lõpetasime. Klassikaaslastega külastasime kooli ja siis istusime minu aias. Naljakas, kõik oli samamoodi. Samad naljad, samad grupid, samad vestlused. Kümmet aastat polekski nagu olnud. Südaööks oli vaikus Kalamajas. Aias praksus vaid lõke. Ootasin tuld, vaatasin mõtteid. Siis saabusid uued inimesed, naerdi ja lõigati oma juttudega Kalamaja ööst suuri ja pakse viilakaid. Peale määrisime oma unistusi ja kõik said jälle korraga üheks osaks lõputust ajatust ööst. Jälle oli hommik, pandi kirja sõnu, ümiseti, joonistati, naerdi ja nuteti. Valgete ööde hommikutes puudub igasugune reaalsus ja korraga võid kuulda kedagi endale unejuttu rääkimas.
Pärast poolepäevast und lugesin ja õhtul sõitsime Viinistule Kunstimuuseumisse. Seal oli kella kolmeni laste telelavastuse “Nöbinina” võte. Paarkümmend inimest, hiigelsuured prožektorid akende taga, kauaülevalolemisenaljad. Sadas peenikest Hollywoodi vihma.
Eile sõitsime Pärnusse. Mängisime siin lavastust “Hecuba pärast”. Mitmed sajad inimesed naersid korraga ja meil oli hea tunne. Täna on veel üks etendus. Aken on rulooga kaetud, leban pimedas hotellitoas, näppude all puuteekraani valgus, ajupoolkerad teinetest lahus.
Kõigele lisaks on sellesse nädalasse jäänud liiga palju naermist, unetust, tantsu, magusat elu, elupohmelli, alasti ööde ballaade, suletud silmade bluesi, hakitud jutujuppe, üdini raputavaid trükisõnu, hulluks ajavaid silmi, toorusi, higiseid hüplevaid kehi, jääkülma muusikat, põlevaid küünlaid, joonistatud mehi, maalitud akte, kipsi valatud naisi, marmorisse tahutud pilke, jääkuubikuid, vihma, sireleid, piibelehti, pojenge, niidetud muru, tilkuvaid räästaid, tugevat armastust, lahjat loidumust, väärituid tõpraid, jalaga segamist, käega löömist, nalja viskamist, müredat piima, tilgastunud unenägusid, salajasi ohkeid, teksapükse, parfüüme, fotograafilisi hetki, suure lava emotsioone, elu absurdsust ja ootamatust, sind ja meid, neid ja teisi.
Ja lamades siin pimedas rulootatud aknaga hotellitoas, üdini väsinud ja magamata, olen ikkagi õnnelik. Mul on tunne, et ma elan.