Tere hommikust! Tulgu Sul ilus päev.

Vahel ma usun, et suudan ärgata vara,
noh nagu näiteks täna.
Ja istuda pimedasse liinibussi, kiruda külma ja uneleda katkenud unesid.
Külmetada kõnniteedel ja tänavatel libiseda.
Visiteerida raviasutusi ja põrkuda esimeste koristajatega.
Siis leida imeline kohvik, omleteerida ja kohviteerida.
Vahel ma tõesti tahaks ärgata vara,
süüa rahulikult maailma parimaid omlette,
hakata taas jooma kohvi,
lugeda läbi kõik värsked ajalehed,
kirjutada valmis oma romaan,
jalutada hommikuse linna päikesetõusus punavate majakatustega tänavatel,
emmata jahedust ja jalutavaid koeri,
tunda seda, et aega on nõnda palju ja palju on juba ära tehtud.
Vahel ma tõesti tahaks seda kõike,
jõuda teatrisse siis,
kui põrandad on alles koristaja lapist märjad,
kui valvelaud võtab välja esimesi kabinetivõtmeid
ja vaatab salaja “Terevisiooni”,
kui hommik on alles noor ja on tunne
et tulebki maailma kõige parem päev.
Vahel ma õnneks saangi seda teha,
aga teate ju isegi, millal see teatriinimese tööpäev lõppeb.
Ja millal siis veel magama saab.
Ja iga päev ei saa neljatunnise unega hakkama.
Tere hommikust! Tulgu Sul ilus päev.