Suvejoove

Kas Sa oled õnnelik?
Võiksid olla, õues on lõpuks käes lämbe suvi. See päev, mida on oodatud paaniliselt viimased kaheksa kuud, on lõpuks käes. Sirelid õitsevad ja levitavad magusat ning piimrasket lõhna, mis tungib ninasõõrmetesse ja murrab lahti kõik igatsused, pureb hinge ja teeb kõiki ümberringi veidi uimaseks. Siiski on kogu õhk täis mingit lootust. Juba ainuüksi see annab julgust, et saad lühikeste varukatega pealinnas jalutada ja tuul ei ole läbilõikav ning ei tekita külmavärinaid, vaid paitab soojalt ja sumedalt. Suvi, küll mitte veel astronoomiline, on käes. Suvi, küll mitte veel romantiline, on käes. Kohe-kohe lõpetavad viimased kontorid, töökohad ja tegevuspaigad, ning pealinna katavad läbipaistva suvesallina puhkavate inimeste jaburad naeratused.

Kuid alati nutab keegi kuskil. Ilma keerutamata, otse ja südamest. Siis astub see keegi asfaldil, mis on nii kuum, et kõik pisarad auravad olematuks – sekunditega. Ja ootab vihma, et võimenduks emotsioon, kuivatab pisarad ja lendab ümber enda, mööda suveuimas linna, sõidab rattaga mööda pikki magistraale, joovastavaid puiesteid. Jookseb kruusakivide krudisedes mööda mereääri, klappides maailma kõige parem muusika. Midagi erilist nii kui nii ei juhtu. Kuigi tunne on kogu aeg sees. On juba aastaid olnud. Selline tunne, et kohe juhtub. Ja siis on need hetked, kus sa väljud kinosaalist, kindel, et nüüd see tuleb. Nüüd on kõik võimalik. Siin ta on. Ja ühel hetkel usud sa tõesti kogu maailma õnne, hingad sisse suvealguse sirelite rasket ja magusat lõhna, ning kõnnid sirelijoobes mööda linna. Kõnnid algava suvejoobes mööda linna, hoiad silmad lahti, lootuses, et sealt ta tuleb ja toob sulle selle, mida sa oled kogu see aeg oodanud. Asi, mida sa kirjeldada ei oska. Koht, kus sa pole viibinud, aga tunneksid selle kohe ära, kui sinna satud.

One comment

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga